Tuttavvõõras Camus

Prantsuse Instituudi korraldatava kultuurihooaja „Kooskõla” („Accord”) raames leidis 26. oktoobril Tallinna Kultuurikatlas aset Albert Camus’ sajandale sünniaastapäevale pühendatud multimeediaetendus „Võõra remiks” („The Stranger REMIX”), kus katkendeid „Võõrast” luges autor ise. Järgnevas keskustelus osalevad Pierre de Mûelenaere – DJ, etenduse „vaimne isa” ning etenduse visuaalse poole eest hoolt kandnud Alexia de Ville ja Inkeri Harri, kes moodustavad VJ-kollektiivi Orchid Bite. Vestlust juhib Indrek Koff.

Indrek Koff: Miks Camus? Ja miks just praegu?
Pierre de Mûelenaere: Miks Camus just praegu … Õigupoolest oli selle taga kokkusattumus. Leidsin ühe Brüsseli plaadikaupmehe juurest plaadi, mille olemasolust ma varem ei teadnudki ja millel oli 1950ndatel tehtud salvestus, kus Camus ise oma teksti loeb. See tuletas mulle meelde kooliaega. Üksikuid lauseid ma mäletasin, aga raamat tervikuna meeles ei olnud. Ostsin plaadi, kuulasin ja see tekitas tahtmise proovida sinna juurde muusikat teha. Nii see asi algas.
Aga miks just praegu? Mulle tundus see tekst tegelikult väga tänapäevane. Camus’d kiputakse kahjuks taandama tema filosoofilisele, õpetlasepoolele. Ta on ju õppekavades sees.
Tänapäeva maailm on väga meediakeskne. Suhe selle vahel, mida me väljendame ja mis me oleme, on väga oluline. Hiljuti lugesin lehest ühe Itaalia paari kohta, kes oli toime pannud mõrva. Loos rõhutati eriti seda, et paar päeva pärast tapmist olid nad suudelnud, just nagu see oleks eriti ebanormaalne. Ja selles on minu meelest midagi äärmiselt olemuslikku, see ütleb paljugi praeguse meediakeskse maailma kohta. Me teame, millised peavad olema inimeste emotsioonid, mida neilt oodata. Ja „Võõras” ju sellest räägibki. Kuidas ma pean olema, kuidas reageerima? Ja kas minu üle mõistetakse kohut selle järgi, mida ma teinud olen, või selle järgi, milline ma näin?
Koff: Ka Meursault’ tegelaskuju tundub oma hoiakus, oma distantseerituses, suutmatuses vahetult kaasa elada väga tänapäevane.
De Mûelenaere: Jah, see just ongi see võõras-olemise küsimus.
Alexia de Ville: Samas kerkib küsimus: on see tänapäevane või hoopis ajatu? Kohati tundub, et see tekst ei ole üldse vananenud.
Koff: Aga kuidas etendus sündis?
De Mûelenaere: Olen aastaid raamatupoes töötanud, sealtkaudu leidsin selle vana vinüüli. Teen ka muusikat ja plaat tekitas tunde, et see võiks olla üks viis, kuidas kirjandus ja muusika kokku viia. Kasutasin kirjanduse kõrval DJ-kunsti, mis on öine ala, ja kutsusin appi ka VJd, samuti öise ala inimesed, et nad tooksid juurde veel ühe, visuaalse viisi, kuidas seda teksti lugeda. Kui etendust vaadata, on ju selge, et see pole film.
De Ville:  Jah, pilti teeme ka otse, iga kord isemoodi.
Inkeri Harri: Meie väljendusvahendid on noortele tuttavad, omased. Sai juba öeldud, et need on öised kunstid. Ööklubi on koht, kust otsitakse unustust, täielikku black-out’i, otsides ühtlasi iseennast. See seostub üsna otseselt „Võõraga”. Meil on õnnestunud viia see tekst ka niisuguste noorteni, kes istuvad enamasti viimases pingis. Kirjanduse vastu nad huvi ei tunne, aga meie väljendusvahendid teevad kirjanduse ka neile huvitavaks. Oleme käinud koolides esinemas ja just sellised viimase pingi noored tulevad meiega tihti rääkima: „Kuulge, see on päris lahe, mis te teete!”
Koff: Seda minagi mõtlesin, kui sellest etendusest kuulsin, et sirutate käe noorte poole ja juhatate nad suurepärase raamatu juurde.
De Mûelenaere: Just! See näitab neile, et kirjandus ei ole tingimata vanamoeline ja nõme, vaid võib olla vägagi elus.
De Ville: Meil on olnud igasugust publikut: vanemaid, kes on raamatut kunagi varases nooruses lugenud ja kellele meie etendus on väga meeldinud, ja muidugi on saalides ka palju päris noori.
De Mûelenaere: Asja mõte ei ole ju rääkida ainult noortega, vaid pakkuda ka vanemale publikule võimalus lugeda seda teksti uuel viisil.
Koff: Väga huvitav on, et räägite „öiseid” kunste kasutades tekstist, mis on väga päevakeskne. Päikesel ja palavusel on romaanis ju väga oluline roll. Meursault’ ütleb kohtuski, et tappis araablase päikese pärast …
Harri:  Jah, seda ta ütles, aga selle kõrval oli see seotud ka õnnega, õnnetundega. Ja seejuures flirtis ta kogu aeg võimalusega kõik pea peale pöörata. Valgust kirjeldab ta vahel ju ka kui vihma. Ta kasutab väga palju kontrasti.
De Mûelenaere: Päikest on romaanis tõesti palju. Päike on valgus ja valgus teeb ju võimalikuks ka filmi, fotograafia.
De Ville:  Me kasutamegi palju pildimaterjali, kus on valgust, valguse peegeldusi. Sellest on raamatus kohe algusest peale palju juttu.
De Mûelenaere: Raamatus on ka palju kordamist, tekstist tuleb välja mitmeid korduvaid mustreid. Ääretult rikas tekst! Igal etendusel avastame ikka uusi aspekte.
De Ville:  Raske uskuda, et töötame selle kallal juba neli aastat, aga tekst mõjub meile endale ikka niisama võimsalt nagu alguseski.
Koff: Aga mida kriitika ütleb? Sageli nõuab kriitika, et teos kuuluks kindlasse žanri, vahepealsed asjad mõjuvad kahtlaselt, neisse ei osata ega tahetagi kuidagi suhtuda.
De Mûelenaere: Sellega on tõepoolest palju muret – ja mitte ainult kriitika puhul. Kui oleme näiteks toetust küsinud, tahetakse ikka teada, millega on ikkagi tegemist. On see teater, muusika, film? Me ei oska ju isegi öelda, mis see on! Kriitikat on olnud nii väga hea- kui ka väga pahatahtlikku. Ka publiku poolt: on inimesi, kes on käinud vaatamas peaaegu kõiki etendusi, ja on neid, kes lähevad poole pealt ära, sest seda kõike – muusika, sõna, pilt – on neile liiga palju. Ja sellest pole tegelikult midagi, me ei tee etendust selleks, et kõigile meeldida.
De Ville: Visuaale pole me ka teinud nii, et need tingimata teksti toetaksid või seletaksid, pigem oleme tahtnud rõhutada teksti hüpnootilist külge. Sellepärast pole me ka välismaal esinedes kasutanud subtiitreid, vaid tõstnud esile ainult mõned laused, tekstikatked, mis lasevad loost aimu saada. Ehkki, kui ikka raamatust midagi ei tea, siis jääb tõesti alles ainult heli ja pilt.
De Mûelenaere: Pealegi, oleme kõik kunagi kuulanud ingliskeelseid laule sõnadest aru saamata ja need laulud on meile ikkagi meeldinud. Meie etenduses on oluline osa ka Albert Camus’ häälel, mis on isegi sisu taipamata väga mõjuv. Sellest kõik sündis ja see haarab tõesti endaga kaasa. Teksti juurde muusikat valides torkas ka silma, kui musikaalne on tema stiil. Näiteks rannastseenide puhul torkas selgelt silma, et tema kirjutamises on midagi, mis kuulub selgelt muusika valdkonda.
Harri: Camus’ tekst on väga teadlikult konstrueeritud, selles on tunda hingamise rütmi. Etendus valmis tükk aega tagasi, aga iga kord leiame tekstist ikka midagi uut nii temaatikas kui ka ülesehituses. Ja ka etenduses on seetõttu alati midagi uut, oleme pidevas muutumises.
De Mûelenaere: Igal etendusel miksitakse pilte kohapeal, etenduse käigus, aga VJd on pidevalt ka uut pildimaterjali juurde toonud. Hästi mõjuv oli see, kui enne Tanger’ etendust käisid Alexia ja In­keri paar päeva varem kohapeal filmimas ja kasutasid neid lõike kohe etenduses.
Koff: Camus’ 100. sünniaastapäevaga seoses on teil sel aastal olnud ilmselt väga palju etendusi. Loodan, et see aitab tuntust koguda ja leida võimalusi uute etenduste loomiseks.
Harri: Töötamegi juba uue projekti kallal, mis peaks tulema pisut suurem ja lavalisem. Selles tahame kasutada installatsiooni, skulptuuri, live-kaameraid. Ja DJ-tehnika asemel tahaksime näha elavat muusikat. Algmaterjaliks on Kafka „Protsess”, mis räägib ju ka kohtumõistmisest! See on tohutult põnev töö. Süveneda ühe autori maailma, lugeda, mida on tema kohta kirjutatud, uurida tema elulugu. Püüda minna teise inimese sisse. Ja mitte ükskõik millise, vaid nii huvitava inimese sisse!
De Mûelenaere: Ja jällegi: kui vaadata, milliseid küsimusi tõstatas Kafka sada aastat tagasi … Mida sügavamale ma ennast sellesse teksti kaevan, seda tänapäevasem see mulle tundub. Kusjuures huvitav on, et „Protsess” on kirjutatud 1914. aastal. Sada aastat tagasi. Ja ometi pole midagi tänapäevasemat – Kafka õudusunenägu toimub otsekui tänases päevas.
Koff: Loodetavasti saab seegi projekt teoks. Taas väga oluline autor, väga eriline teos. Jääme ootama!