Inimeste ja lugude seotusest Tomas Bannerhedi näitel

Jan Kaus

Tomas Bannerhed, Kaarnad. Tõlkinud Tiina Mullamaa, toimetanud Siiri Soidro. Kujundanud Villu Koskaru. Hea Lugu, 2013. 368 lk.

1.

Tomas Bannerhedi „Kaarnad” on üks selliseid raamatuid, mida saab ka lühidalt kokku võtta, ilma et väga sisu osas eksitaks. See on lugu isast ja pojast. Selliseid lugusid on maailmas muidugi väga palju, tegu on motiiviga, millel on kirjanduses võimas ajalugu. Ehk osalt ka seetõttu väärib Bannerhedi käsitlus 1970ndate Rootsi külaühiskonnast detailsemat sissevaadet.

Kõigepealt tuleb märkida, et romaani peategelase, 12aastane Klasi ja tema isa Agne karakteri kaudu avaneb kaks omavahelisse vastuollu sattuvat meelelaadi, nii et see pole ainult lugu kännust ja kaugele kukkunud käbist, vaid kahest diametraalselt erinevast maailmanägemisest. Agne on Kaugenurga-nimelise koha taluperemees, kelle tegevuse määrab lõppematu töö, mille ta ise selgesõnaliselt määratleb: „Mul on olnud üks vaba nädal sest ajast, kui ma Kaugenurga üle võtsin, ja rohkem seda ei tule ka” (lk 76). Raamatu käigus selgub, et isa on olnud kunagi lahtise peaga õpilane, kelle tulevik võinuks kujuneda ka mõnevõrra lennukamaks. Tema karakteri teeb huvitavaks – isegi hirmutavaks – teatud kinnisideelisus, millega ta oma töösse suhtub. Töösse klammerdumine tekitab sundmõtteid ja änge, tunnet, et tehtud töö läheb raisku. Agnet kammitseb pidev hirm (näiteks pelgab ta igasuguseid putukaid ja satikaid koloraado mardikatega eesotsas), rahutus kasvab rahulolematuseks. Mehe tegutsemist kannab veendumus, et asjad keeravad kindlasti halvemuse poole. Loo käigus kasvab see hirmude, enesehaletsuse ja kinnismõtete pundar üle juba mingiks sügavamaks häireks: „Me peame maja varem või hiljem sinihappega läbi suitsetama [—]. Ja vaipkatted üles võtma ja ära põletama. Ärge unustage, et just kirbud tõid kaasa musta surma” (lk 250). Isa tegelaskuju võib viia mõtted nii Tammsaare rügajatele kui ka Bergmani tumemeelsetele pastoritele.

Agne poeg Klas vastandub selgelt isa põhjamaiselt luterlikule töömoraalile ja põlvkondi kestnud rabamisele. Poissi peetakse laiskvorstiks ja venivillemiks, sest on aru saada, et isa jälgedes ta käia ei taha. Tema lemmiktegevuseks on metsas hulkumine ning lindude jälgimine. Klas ironiseerib üsna tabavalt isa üle: „Sajatunniline töönädal, üks vaba pühapäev viie aasta järel” (lk 84). Klasile meeldib eemale tõmbuda, metsas olla. Tema huvid on erandlikud, teda ei huvita põllutöö, jaht ega muu külaühiskonna sotsiaalsele võrgustikule omane värk. Klasi erandlikkusest tuleb loomulikult ka kalduvus eraklikkusele, milles on samasugust sundi nagu isa töörügamises. Trennist lahkumist kirjeldab Klas nii: „Saagihimulised silmad mu seljal, kui sealt ära tulin, et mitte kunagi enam tagasi minna” (lk 212).

2.

Bannerhed oskab panna tegelased sümboliseerima mõnd maailmavaadet kombel, tänu millele mõjuvad nad ühtaegu tuttavlikult ja erakordselt, aga see pole muidugi kõik. On huvitav, kuidas mitmed teised loo osised hakkavad peategelaste sümboolset selgust võimendama, topeldama. Näiteks linnud, keda Klas kuulab ja kirjeldab, kelle ära tunneb, mõjudes nagu ühe Rootsi väikeküla Fred Jüssi. Ühel hetkel saame Klasi kaudu teada, et Rootsis on salulehelinde rohkem kui inimesi. Klas kirjeldab lindu nii: „Väikesekasvuline, õhukese nokaga, elab puuvõras, metsas, ei ole seltsiv, ränne öisel ajal: selline võiks olla ka minu enesekirjeldus” (lk 75). Selle lause järel pole linnud enam lihtsalt linnud. Lindude kergus, nende võime õhku tõusta ja tuhandete kilomeetrite kaugusele lennata vastandub maatööga, põllupidamise põlvkondade-pikkuse pärandi raskusega, mida kehastab isa. Linnud on justkui vabanenud hinged. On valida: kas lendu tõustes vabaneda või maapinnal püsides vananeda.

Ühes stseenis tehakse vastandus selgelt nähtavaks. Klas võtab koos oma perega kartuleid. Töö on raske ja ebameeldiv, nende kohal ootavad pääsukesed äralendu. Klas kirjeldab seda hetkena, „kui roomasime kartulipõllul ja kui ma oleksin andnud kõik, kui oleksin saanud haneks muutuda” (lk 293). Sõna „roomama” on antud kontekstis vägagi tähenduslik – inimene on justkui kogu kehaga „musta kleepuva põllu” küljes kinni.

Kuid Bannerhed seob lindude motiivi ka isa karakteriga. Siin astubki mängu raamatu pealkiri. Mitmes stseenis tuleb isa äng ilmsiks seeläbi, et ta kuuleb kaarnaid, neid „surma ettekuulutamata saadikuid”. Muid linde tema jaoks justkui ei eksisteerikski. Jällegi – kaaren on seotud maailmaga, mis tahab isa põllul roomamisest välja tirida, aga ta ei tiri pilku inimeste ja nätske kamara kohal kõrguvasse avarusse, kuhu vahib Klas, vaid teispoolsusse, pimedusse. Bannerhed kasutab siin jällegi arhetüüpset motiivi. Tuletagem meelde Edgar Allan Poe’ kuulsat „Kaarnat”:

„Siis, oo lind, meelt põrgupiiskel kastev,” hüüdsin hirmukriiskel,

„siis, oo siis tee lõpp! – siis haihtu öösse, kust sind saadeti!

Musta sulgegi ei jätta tohi valest, heitvast hätta!

Sumbub arm all surmamätta! Kao ka sina! Kiiresti!

Hukkav nokk mu rinnast kisu, sünge lumm mu hoonest vii!”

Rõkkas lind: „Ei iialgi!”*

Need sõnad sobiksid kirjeldama ka Agnet tabavaid kriise.

3.

Vastandus on selge: Klasi pilk on suunatud taevasse, isa pilk mullapinda. Klasi juhtmõte on vabadus, isa juhtmõte on kohustus. Eriti huvitav on see, et Bannerhedi kujutatud isa ja poja suhe omab ja omandab siiski vahevorme, lihtsast vastandusest keerulisemaid elemente.

Esiteks. Kuigi Klas tajub põlvkondade põllupidamise pärandit teisiti kui isa – karistusena –, sisaldab tema hoiak üht paradoksi. Klas küll otsapidi kardab ja väldib isa, aga on temasse siiski kiindunud ja kardab tema surma. Tõsi, osalt vist just seetõttu, et isa surm tähendaks pojale vabaduse lõppu, kohustuse ja pärandi edasikandumist.

Teiseks üks väga oluline motiiv. Kuigi Klas ei tundu otseselt kalduvat kunstilise väljenduse suunas, esindab ta just seda väikest osa inimkonnast, kes kaldub mõtisklustesse, kelle silm näeb seoseid seal, kus tavaliselt nähakse vaid objekte. Klasi pilk on ootamatuid seoseid tulvil: kui Bannerhed esitab lugu Klasi vaatevinklist, kohtame lauseid nagu „Kuusemetsa draakoniküür teisel pool raba” (lk 196), „Sõrmus oli temaga üheks saanud, nagu raudvõru, mis on tammekoore sisse kasvanud” (lk 31), „Tal oli suur valge Ojamaa-kujuline laik kasukal, ainult veidi ümaram kui päriselt. Tegelikult oli see ehk rohkem Vänerni järve kujuline”
(lk 325). Klasi pilk on aeg-ajalt lausa metafüüsiline, nähes üksikus üldist, kivikillus universumit, nähes, et kõik on üks ning seetõttu on kõik suhteliselt ükskõik. Teisisõnu: Klasil on kunstniku pilk. Kuigi ta näeb asju, mida teised ei näe, siis konkreetset, käega kombatavat, vahetut kasu sellest pole, selle pilguga kartuleid üles ei võta ja talu viie rikkama majapidamise hulka ei vii. Sellest tekibki tõsine dilemma. Siingi asetub Bannerhedi romaan mu meelest pieteeditundliku teadlikkusega lääne kirjanduse voolusängi, sest sama probleemi on käsitlenud August Strindberg, üks rootsi kirjanduse keskseid klassikuid, kelle romaanis „Punane tuba” sõnastab kunstnik Olle Montanus sama probleemi: „Oma lapsepõlves ja noores eas olin ma kehalise töö tegija; teie, kes te ei tea, mis tähendab päikese tõusust päikese loojaminekuni tööd teha, et siis loomulikku unne vajuda, teie ei ole pattulangemise needust tunda saanud – sest see on needus, kui sa tunned oma hinge kasvus seisma jäävat, sellal kui su keha mulla sisse kaevub. [—] … see pattulangemise needusest – tööst – vabanemine on põhjuseks, et kunstnik tunneb end teistest inimestest kõrgemal olevat, mida ta teatavas mõttes ongi, aga tal tekib ka vajadus, et seda talle alatasa meelde tuletataks, sest muidu jõuab ta enese kohta hõlpsasti selgusele – see tähendab ta näeb ära, kuivõrd tühine on tema töö ja tegemine ja kuivõrd õigustamatu on tema põgenemine kasuliku töö juurest. [—]. Mina aga katsusin jälle orjusesse tagasi pöörduda, kuid see oli võimatu! Ma püüdsin seda oma ülimaks kohuseks pidada, ma püüdsin resigneeruda – aga see ei õnnestunud. Mu hing sai kahju ja ma hakkasin tõpraks muutuma; mõnikord ma arvasin, et palju tööd teha on lihtsalt patt, niivõrd kui see kõrgemale eesmärgile, hinge arenemisele vastu töötab; siis jätsin ma tööle minemata ja põgenesin üheks päevaks loodusesse, kus ma veetsin aega mõtisklustega, mis mind ütlemata õnnelikuks tegid – kuid see õnn tundus mulle egoistliku naudinguna, mis oli siiski niisama suur, jah, suurem kui see, mida ma kunstiga tegeldes tundsin, ja siis tuli südametunnistus, kohusetunne nagu fuuria mulle kallale ja ma põgenesin jälle oma ikke alla, mis oli siis armas – üheks päevaks!”.²

Ühesõnaga: Montanus sõnastab siin kasuliku, aga tuimestava töö ning kasutu, aga ergastava kunsti- või looduskogemuse vastanduse, mis elab edasi Bannerhedi „Kaarnates”.

Kolmandaks. Lisaks kunsti- ja töötegemise vastaspingele on Strindbergi tsitaadis olemas veel üks seos Bannerhedi „Kaarnatega”. Kuigi Klasi suhtumine isa eluvalikusse on üsna põlglik, siis sünnitab see põlglikkus ka süümepiinu, ta ütleb endale: „Kurta ja teiste kulul elada, selleks sinusugune laiskleja ainult kõlbabki” (lk 291). Seetõttu ongi Klasi suhtumine kahetine: teda ajendab küll soov minema lennata, aga just nii, et isa laseks tal lendu tõusta, et isa ta vabaks laseks. Teisisõnu – on väga oluline, et Klas ei paista olevat inimene, kes oma isa reedaks.

Neljandaks. Kindlasti ei taha Klas lihtsalt vabaneda, minema või irdu minna. Noore inimesena otsib ta ka oma kohta inimeste seas. Siin tuleb mängu „Kaarnate” armastuslugu, kusagilt mujalt saabunud Veronika, kes on üks neid harvu inimesi, kes Klasi enda poole tõmbab, sest Klas tunneb ära mingi sisemise, kütkestava ja kättesaamatu vabaduse: „Uskumatu. Mis on see, mis teeb sind teistest erinevaks? Kuidas sa saad hakkama ilma teesklemata? Panna riidesse, nagu tahad, öelda, mida tahad ilma, et peaksid selle ette valmis mõtlema” (lk 118). Veronika sümboliseeribki siin teoses midagi rändlinnule omast – vajadust tulla ja minna, ilmuda ja kaduda. See on vajadus, mis mõjub nagu vabadus.

Viiendaks tuleb rõhutada, et Bannerhedi raamatu isa-poja lool on ka veenev puänt, mistõttu teose pinge säilib viimase sõnani. Praegu võib vaid vihjata, et puänt ei vii kokku ainult otsi, vaid ka inimesi. Kui mitte füüsiliselt, siis tähenduslikult küll.

1 Ants Orase tõlge, mis pärit raamatust „Maailma­kirjanduse lugemik keskkoolile”. Koolibri, 1993, lk 455–458.

2 August Strindberg, Punane tuba. Tlk Hendrik Sepamaa. Eesti Raamat 1972, lk 274–276.