007 ja Kubin Corporation

Paavo Matsin

Kujutage ette, kui peaksite pärast mõne James Bondi poolt efektselt ja kiiresti purustatud eralinna hävimist vaatama veel päevade kaupa seal hukkunud inimeste matuseid, seda, kuidas nad haudades lagunevad või kuidas lõpuks loodus võtab üle katki pekstud ehitised. Alfred Kubin, Teisel pool. Eesti Päevaleht, 2007. Tõlkinud Mati Sirkel. 309 lk.

Utoopiatest ajaloos

Kultuuris on läbi aegade kujutatud väga eripalgelisi maailmu: nii looduslikke kui ka inimese loodud, üliluksuslikke ja turvalisust pakkuvaid või ka koonduslaagrilikult askeetlikke ja ähvardavalt oma ohvrite taga kohe väravaid sulgevaid, tavainimese eest peidetud ja hästi valvatud. Need võivad olla äsja loodud ja alles asustamist nõudvad, juba ammu maha jäetud ja varemetes või sellised, kus loodus on eraldatuses ise loonud mingeid kummalisi ja argisest täiesti erinevaid või ammu unustatud vorme. Nende asukad võivad olla küll mingite kummaliste sektide programmeeritud analüüsivõimetud inimloomad, piltilusad naissõdurid, pühendunud snoobid, maailmavallutamisele orienteeritud laborifriigid, ebatavalised loomad jne. See, et meie maailma sees/kõrval/kohal asub mingi peidetud ja esteetiliselt, eetiliselt, tehnoloogiliselt ning majanduslikult tavapärasest täiesti erinev, palju võimsam ja „suurem” maailm, on ettekujutus, mis millegipärast on inimest ikka saatnud. François Rabelais’ meistriteoses „Gargantua” aitab hiiglane pärast võidukat lahingut rajada ühel mungal uutmoodi kloostri. Munga palve on, et see klooster ei sarnaneks ühegi senisega, selle ümber ei tohi olla müüre, seal ei tohi olla kelli, sinna võetakse ainult sihvakaid, ilusaid ja lahkeid inimesi ning kehtib ainult üks seadus, mis ütleb, et „tee mida tahad”. Väliselt on Thelemi (kreeka keeles tahe, tahtmine) klooster tohutu kuusnurkne hoone, mille igas nurgas on torn ja kus sees on kõik eluks vajalik. See on ideaalne tulevikulinn, mille keskel voolab tarkuse purskkaev, kus on raamatukogud ja viljapuuaiad ja mille elanikud kannavad erilisi rõivaid. Sellesse n-ö tarkuse majja aga peaks olema sissepääs keelatud igasugu vagatsejatel, variseridel ja seadusetähe närijatel. See Rabelais’ loodud fantaasiamaailm inspireeris Aleister Crowleyt, kui ta lõi oma müstilise süsteemi ja ordu. Jules Verne’i teoses „Teekond maakera sisemusse” teeb seltskond aga näiteks rännaku maakera sisemusse, kus avastab tohutu uue maailma. Nad sisenevad maa-alusesse utoopiasse Islandil ja väljuvad Sitsiilias. Ei ole midagi imestada, et niisuguseid utoopiaid oma teostes kajastanud autoreid (ka Rabelais’d, Verne’i, Jonathan Swifti jt) on üritatud õigustatult ka siduda võimalike reaalselt toimivate organisatsioonidega, kellel on saladusi (näiteks vabamüürlusega). Igal juhul iseloomustab varasemaid utoopiad eranditele vaatamata üldiselt mingisuguste ideaalide poole pürgimine ja vaimsus.

 

…ja utoopiate demütologiseerimisest ehk Moon ja Bond

Tahtmata küll väga üldistada (see ei ole ilmselt lihtsalt kellelegi materjali rohkuse tõttu jõukohane), pakun, et XX sajandil on toimunud sellises temaatikas olulised nihked. Ühelt poolt on jõutud tagasi iidvanade, juba juudi müstikast tuntud ideedeni, et meie maailm on lihtsalt kellegi väljamõeldis. See idee on leidnud kajastamist filmikunstis, kuid võib-olla veelgi radikaalsemalt miljonite inimeste päris elus. Need kuuluvad näiteks korealase Mooni (Sun Myung Mun) loodud unifikatsioonikirikusse, kes adopteerib oma jüngreid nende abielusid määrates ja sõlmides ning kelle eesmärk on kõikide religioonide, riikide ja majanduse ühendamine oma juhtimise alla (muunide hulka kuulub ka eestlasi). Moon on pigem juba realiseerimas oma utoopiat. Teiselt poolt on huvitav jälgida kas või James Bondi filmides kujutatud varjatud struktuure, mida nimikangelane jõulise armatsemise ja muidu osava rabelemisega tavaliselt linateose lõpuks jõudsasti demütologiseerib. „Demütologiseerimine” olekski ehk see märksõna, mis Bondi filmide puhul eelkõige kõne alla tuleb. Need, tavaliselt väga praktilise tagamõttega loodud utoopilised eraimpeeriumid, millega võitleb Bond, koosnevad üldjuhul kahest poolest: pealtnäha traditsioone rõhutavast luksuslikust lossist teenrite, koerte ja klaveriga ning muu maailma suhtes tehnoloogilist üleolekut demonstreerivast ülimoodsast laborist-tehasest-raketibaasist-jne. Kui kurja geeniuse soovil kuskilt Prantsusmaalt tükkhaaval erakõrbe transporditud iidse lossi ette laskub moodne helikopter, toob see endaga möödapääsmatult ja rutiinselt lõpuks ka kaasa sisseprogrammeeritud viiruse – James Bondi, kes ühendab endas ise peegellikult täpselt samu äärmusi – traditsiooni ja modernsust. Ohtliku teisikuna asub ta paljastama ja demütologiseerima ebaloomulikku ja kuningannapuudulikku pseudoimpeeriumi. Vaatamata kõigele uhkele tilulilule ja sarnasusele Bondi enese ideaalidega on purustatav objekt tavaliselt vägagi pragmaatilise eesmärgiga, loodud materiaalse maailma vallutamiseks või ka allutamiseks/hävitamiseks, ja on üsna ükskõik, kas see kannab nime „Zorin Industries” („007 surma palge ees”, 1985), „Drax Corporation” („Kuurakett”, 1979) või midagi muud. Omalaadset kõrgpunkti traditsiooni ja modernsuse küsimuses esindab üks minu isiklikke lemmik-Bonde, George Lazenby, kes filmis „Tema Majesteedi salateenistuses” (1969) hakkab genealoogina Alpides allergiainstituudis paljastama ja demütologiseerima krahv Bleuchampi. Siin on Bondi ülesandeks muu hulgas otseselt eristada pseudotraditsioon autentsest. Kiilakas, alati laitmatu frentši või valge kitliga ja isiklikku luksuslikku uurimisinstituuti omav krahv on mulle alati olnud suureks eeskujuks ning jõudumööda olen ma proovinud elus selle poole pürgida. Siit jõuame ka küsimuse juurde: miks on inimestel selliseid utoopiaid üldse vaja?

 

Kubini ulmariik – juugendlik The Beach

Austria kunstnik Alfred Kubin jätkas ulmariikide loomise traditsiooni XX sajandi alguses oma ainsa kirjandusteosega „Teisel pool” (1909). Nii nagu tema kaasaegne ja sõber kirjanik Gustav Meyrink, jõudis ka Kubin kirjutamise juurde sügava isikliku kriisi perioodil. Utoopia loomine võib endas sisaldada soovi põgeneda argimaailmast. Keegi rikkur on loonud kuhugi Samarkandi taha müüridega piiratud tohutu ja salajase erariigi, mida nimetatakse Pärliks. Pärlis on lubatud ainult vanamoodsad esemed, sinna elama kutsutakse, kusjuures on küllaltki raske määratleda, mis on täpselt kutse aluseks. Üleüldse on Pärl teiste, ka ülalnimetatud eraprojektidega kõrvutades palju raskemini tabatav ja tõlgendatav. Kuigi seda piiravad konkreetsed müürid, on tollipunktid ning raamatu lõpus antakse lugejale isegi kaart olulisemate sündmuskohtadega, jääb Pärl siiski tabamatuks. Ei ole midagi imestada, et see teos mõjutas ka Franz Kafkat, mingisugune painajalikult eksaktne ebamäärasus ja pidev pealetükkiv tähenduslikkus, mida lugedes hakkad paratamatult tajuma, võiks olla Kafka ja Kubini ühisosa. Uudishimulikust peategelasest, kes saabub Pärlisse koos naisega, saab ajapikku inimvare. Võrreldes arvukate Bondi purustatud erariikidega, on Pärlis kõik hämmastavalt ebapraktiline, kuigi kaugem eesmärk võib jääda ka lihtsalt tabamatuks, mitte aga olematuks. See on justkui tänapäeva kultuuriga rahulolematute varjupaik, kus kõik on näiv. Kuigi peategelane uurib seda varjatud eesmärki, saab ta varsti aru, et need katsed on mõttetud. Pealegi huvitasid teda ka Pärlisse saabudes pigem esteetilised kui eetilised küsimused. Esialgne entusiasm kaob ja pärast mõningaid rusuvaid läbielamisi (naise seletamatu surm) loomastub ta hetkeks (abielurikkumine naise matmispäeval), kuid hakkab siiski tegema mingeid kobavaid järeldusi oma isiku ja ümbritseva suhtes. See on ka loogiline, sest tegu on silmanähtavalt nõrga isiksusega. Kuigi ta üritab nõuda selgust seda kummalist juugendlikku The Beachi valitsevalt isikult nimega Patera, jäävad kõik need katsed mitmetähenduslikuks ja Pärlile iseloomulikult mingit mõistlikku ja loogilist vastust ta ei saa. Tema katsed pääseda impeeriumi valitseva Meistri jutule lõpevad läbikukkumisega. Patera, Pärli ülirikas Meister, on mitmenäoline, tabamatu, oma hiiglaslikus palees resideeruv salapärane isik (esmapilgul päris sarnane mõne rohkeid teisikuid omava Bondi vastasjõu juhiga, kes elab aastaid oma raskesti ligipääsetavast, linna kohal kõrguvas penthouse’ist väljumata, näiteks nagu härra Blofeld filmis „Teemandid on igavesed”, 1971). Teose edenedes antakse mõista, et tegu võib olla ka mitte sedavõrd isiku, kuivõrd hoopis psüühilise nähtusega peategelase enda mitteteadvuses, mis on kaunis sarnane lahendus Meyrinki käsitlusele golemist kui psüühilisest, mitte füüsilisest olendist. Muide, Kubin ja Meyrink olid ka kirjavahetuses ja Kubin on teinud isegi illustratsioonid Meyrinki maailmakuulsale raamatule.

 

Pärli lõppvaatus ehk utoopiate lõpust

Peategelane ei ole mingil kujul Bond, kes asuks professionaalina võitlema eeldatava kurja geeniuse vastu. Bondi analoogiks on teoses pigem lõpuosas järsku kohale saabuv ameeriklane Herkules Bell, kelle eesmärgiks ongi impeerium üle võtta või vähemalt hävitada, igal juhul teostada riigipööre. Ta on muskliline, rikas, konkreetne ja ülbe, oskab enda ümber koondada vajalikke inimesi ega tunne juba saabumispäevast peale mingit aukartust olemasoleva süsteemi vastu. Tähenduslik on ka see, et ta on peaaegu vägisi riiki sisse imbunud. Pärlil ei ole mingit religioosset või majanduslikku tagamõtet, ameeriklanegi tajub seda, ta tahabki lihtsalt korra majja lüüa.

Kui tavaliselt hävivad erautoopiad mingis apokalüptilises lahingus (Bond lõpetab hetkeks suudlemise ja ründab), siis Pärli puhul on kõik keerulisem, ambivalentsem. Kubin kirjeldab peatükkide viisi lõpuõudusi, vägistamisi, loomade rünnakuid, inimeste hullumist, laipade lagunemist. Kujutage ette, kui peaksite pärast mõne Bondi poolt efektselt ja kiiresti purustatud eralinna hävimist vaatama veel päevade kaupa seal hukkunud inimeste matuseid, seda, kuidas nad haudades lagunevad või kuidas lõpuks loodus võtab üle katki pekstud ehitised. Kubini Pärli hävingu kirjeldused on just nii üksikasjalised ja võikad, kunstnikuna läheb ta detailides päris lõpuni.

Tõlkija Mati Sirkel on oma elegantses ja nagu ikka asjatundlikult täpses järelsõnas võrrelnud Kubini teose apokalüptikat muu hulgas Meyrinki „Golemiga”. Mulle tundub Kubini loodud õhustik sarnanevat rohkem Meyrinki ühe teise teose, „Volbriöö” atmosfääriga, kus ka olulisel kohal mäss, pööbli ülestõus jumalikult seatud valitsejate vastu, veri, hullumeelsus, masside hukkumine. Kui Herkules Bell rajab „Luciferi” seltsi, siis „Volbriöös” on terve ülestõusu kujutava peatüki nimetus „Luciferi trumm”. Ometi on Kubini teoses ka Meyrinki „Golemiga” täiesti kattuvaid stseene, näiteks koht, kus peategelane sarnaselt „Golemi” põhikangelasega satub linna all olevatesse käikudesse ja kohtub seal olulise ilmutusega. Linn on loomulikult peategelase enesepeegeldus, kelder aga sisenemine mitteteadvusse. Kubini peategelane kohtab seal valget hobust (lk 108), Meyrinki oma aga tarokaarti. „Golemi” Praha on veel enam-vähem mõnus linn-muuseum nagu Kubini Pärl enne ameeriklase tulekut, „Volbriöö” Praha aga on tõesti verise ülestõusu asupaik sarnaselt Pärli julmale lõppvaatusele. Nagu kõigest sellest veel vähe oleks, tulevad päris lõpus Pärlit vabastama veel venelased, ja siinkohal võiks tõesti nõustuda mu kunagise kommunistist koolidirektori lemmikfraasiga, et „ajalool on ikka jõnksud sees”.

 

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht