XVIII sajandi graafika Eesti rahvusraamatukogus

J?Hain

Näitus “Euroopa XVIII sajandi sügavtrükigraafikat ” rahvusraamatukogu VI korrusel kuni 26. XII.

Bartholomäus Hübner. Lais Korintosest (Hans Holbein noorema järgi). Vasegravüür. 1794. Repro

Näitus on sisuline järg möödunud aastal korraldatud analoogilisele XVII sajandi gravüüri väljapanekule. Käesolev ekspositsioon, olles eelnevast küll mahult väiksem, kinnitab raamatukogu graafikakollektsiooni huvipakkuvust, näidates, et see sisaldab ajastu estampgraafika teisenemisprotsessi küllalt hästi iseloomustavaid teoseid.

Eranditult sügavtrükitehnikais estampide hulgas lähtub enamik varasemast maalikunstis, on seega, reprodutseerivad gravüürid: Roomas töötanud Pietro Fontana on kopeerinud Annibale Caraccit, Firenze meister Antonio Pazzi on võtnud enda teose aluseks Domenichio maali, viinlane Anton Joseph von Prenner Jacopo Bassano lõuendi.

Tõsimeelsete reproduktiivsete gravüüride taustal tõuseb mitmekülgsema, vabama ja improvisatsioonilisema tehnikakasutuse poolest esile prantsuse meister, peamiselt Pariisis ja Amsterdamis töötanud Bernard Picart. Rahvusraamatukogus on tema 78 gravüüri sisaldav kogumik nimetusega “Süütud pettused”, mille huvitavamates lehtedes on vasegravüüris ja ofordis suudetud edasi anda vanade meistrite joonistuste vahetust ja dünaamikat. Picart ei võta enda gravüüride aluseks mitte tingimata suurte kunstnike tuntumaid teoseid, mida näitab lähtumine Salvatore Rosa visandeist või XVI sajandi kunstniku Luca Cambiaso geometriseeritud vormide ja kuubikpäiste figuuridega joonistustest. Muuseas, samasugune Picart’i graafikakogumik on ka Tartu ülikooli raamatuvaramus.

XVII sajandi lõpp on aeg, mil paljude graafikute ideaaliks oli endiselt illusoorse kolmemõõtmelisuse hoolikas vormimine ülipeene toongravüüri vahendusel. Teisalt lähtus osa gravööre juba uutest, neoklassitsistlikest taotlustest, mille puhul anti eelistus kontuuride rõhutamisele ning kujutamise lapidaarsusele. Näitusel iseloomustab esimesena nimetatud lähenemist grupp Baselis teostatud vasegravüüre Hans Holbein noorema maalide järgi, mille graveerijaiks Christian von Mechel ja Bartholomäus Hübner. Nende graveerimislaad on peen, töömahukas ning täiesti isikupäratu. Neis töödes on ajajärgu ühe hinnatuma tehnikavirtuoosi, Pariisis töötanud Johann Georg Wille (kelle õpilane oli von Mechel) laad viidud formaalse tipu ja sisulise lõpuni.

Teist esteetilist ideaali esindavad inglase John Flaxmani joonistuste jäljendusena sündinud gravüürid. Antiikkunsti-ihalus andis Flaxmanile tõuke luua kreeka vaasimaalist lähtuvas stilistikas joonistuste sarju, millest rahvusraamatukogus on koopiad “Iliase”- ja “Odüsseia”-ainelistest töödest. Seejuures nii “Iliase” gravüürid teostanud prantslane Michel Nitot kui “Odüsseia” graveerinud sakslane Anton Wachsmann polnud näinud Flaxmani originaale, vaid teostasid töö itaalia gravööri Tommaso Piroli järgi.

XVII sajandi lõpp tõi graafikasse kaks uut tehnikat, otspuugravüüri ja litograafia, mis järgmisel sajandil võtsid sügavtrükigraafikalt reprodutseerimiskoormuse ning jätsid viimase trükimenetluse peamiselt loova originaalloomingu käsutusse.

Eelöeldu ei tähenda, et näitusel puuduks graafikute iseseisev looming. See on ekspositsioonis küll vähemuses, kuid esindatud selliste nimedega nagu veneetslane Domenico Bernardo Zilotti, kellelt on väljapanekus talle väga iseloomulik õrnajooneline karjuseidüll, peamiselt Roomas tegutsenud sakslane Friedrich Müller, inglane Edmund Dorrell jt. Selle teostegrupi tipmiseks tööks on aga sajandi ühe imetletuma ofortisti, Berliinis töötanud poola-prantsuse päritoluga Daniel Nikolaus Chodowiecki graafiline leht, mis kujutab Preisi kuningat Friedrich II auvahtkonna paraadil. Teos, mis kunstniku rohkem kui kahest tuhandest ofordist üks mõõtmetelt suurem ning vahest tuntuim. Ja kuigi tänapäeval otsitakse Chodowiecki loomingu tippe tema väiksemõõduliste ofortide seast, ei vähenda see rahvusraamatukogu valduses teose tähtsust, sest selles põimuvad eripäraselt nii ajalooks saanud hetk, mille kunstnik hoolikalt jäädvustas, kui ka ajastuomane kujutamislaad, mille vaieldamatuks suurmeistriks kunstnik on osutunud.