Visualiseeritud rütm ja pulss

Mari Vallikivi

Serbia naivisti Mile Davidovići klaasimaalid Viljandis Kondase keskuses kuni 2. X.   Osalt on tõsi, et Viljandi pulseerib linnana folgist folki: need neli päeva löövad linna elurütmi segamini ja muudavad struktuuri, tuul hajutab uued rütmid üle linna laiali ja isegi väiksemad linnaäärsed tänavad täituvad öösel inimestega. Osa viljandlasi on melu või folgi eest ka linnast pakku läinud. Eestlaste seas alati mõõduka  hulgana esindatud skeptikutest festivali külastajatelt ja festivali kommertsialiseerumises süüdistajatelt ei võta küll festivalil valitsev eri kultuuride suurepärane esindatus midagi ära, teistsuguse kuulmine, nägemine ning mõistmine, kas või universaalsuse tabamine on pigem rikastav kogemus. Kondase keskuse kaasaegse rahvakunsti, sealhulgas naivismi näituste ideed haakuvad igati etendatava pärimusmuusika ideega ning viimastel suvedel on muuseumis rahvakultuuripildi mitmekesistamiseks eksponeeritud näitusi väljastpoolt Eestit: Venemaalt (Taisja Švetsova, Natalja Saltan, Martin Koppas, Svetlana Družkova, Aleksandr Lobanov), Soomest (Ittala naivistid, Kaija-Riitta Iivonen, Anna Wildrose), Ungarist (mustlasnaivistid), Brasiiliast (José Borges) ja Lätist (Marija ja Kārlis Lūsis). Sellel aastal tegi Kondase keskus koos väikese seltskonnaga Eesti Kultuurkapitali toetusel paarinädalase  reisi Ida-Euroopas eesmärgiga „kontrollida” Poola, Slovakkia, Ungari, Rumeenia, Horvaatia ja Serbia naivismipulsi töökorda.      

 

Endise Jugoslaavia aladel, mida võib pidada ka Euroopa naivismihälliks, lööb see Horvaatias ja Serbias eriti kõlavalt, peaaegu Goran Bregovići rütmides. 1950. aastate keskpaigas loodud Zagrebi naivismimuuseum Horvaatias ja unikaalne Serbia slovakkidega asustatud Kovačica küla naivismimuuseum on esimesed  omataolised Euroopas. Jagodina naivismi ja marginaalse kunsti muuseum Serbias korraldab kõrgel tasemel rahvusvahelist naivistliku ja autsaiderite kunsti biennaali, Viljandist veidi suuremas Horvaatia linnas Koprivnicas peetakse juuli alguses rahvakultuuri ja naivistliku kunsti festivali. Mõnikümmend kilomeetrit Koprivnicast asub Hlebine küla, kust oli pärit ilmselt üks rahvusvaheliselt tuntumaid horvaatia kunstnikke Ivan Generalić (1914–1992),  kelle kolm järgmist põlvkonda on samuti iseõppijast kunstnikud. 1930. aastail kasvas sealt välja Hlebine naivistliku kunsti koolkond, kuhu kuuluvad iseõppijaist talupojad-külaelanikud ja mille tunnusteks on peamiselt kohaliku külaelu fantaasiasugemetega kujutamine klaasil. Maalimine on põllutööd tegevate, erihariduseta inimeste seas juba mitme põlvkonna vältel nakkav olnud. Nii väidetakse Serbia Kovačicas ligi 80 protsenti külaelanikest  kunstnikud olevat ning Horvaatia Hlebine ja selle lähikülad on täis publikule avatud kunstnike ateljeesid. Reisil õnnestus ka aimu saada selle elava rahvakultuuri ilmingu tähtsusest ühiskonnas: Koprivnicas avati suur ülevaatenäitus, mis oli pühendatud horvaatia naivismi 80. aastapäevale ning presidendi osavõtul sealse elava legendi, Generalići kaudse õpilase Mijo Kovačići (1935) isikunäitus. Nagu Generalić nii suutis ka Kovačić, kelle loomingus esineb isegi  hieronymusboschlikku hullust, olla loomingus üheaegselt rahvuslik ja kaasaegne. Kovačići mõju, küll redutseeritud kujul võib märgata serbia naivisti Mile Davidovići (1958) teostes. 

Tema sõna otseses mõttes transportimine Viljandisse näitusele oli Ida-Euroopa naivismireisi üks lõppeesmärke. Majandusharidusega Davidović,  kes elab alates 1977. aastast Belgradis, on sündinud Hlebine küla lähedal Horvaatias. Oma juurtele truuksjäämise ja sümpaatia tõttu maaelu vastu on tema klaasimaalid inspireeritud Hlebine koolkonna tavadest. Ka peab Davidović end maailmakodanikuks ja esindab enda meelest Serbias eraldi naivistlikku koolkonda. Tema maale on eksponeeritud umbkaudu 300 isiku- või ühisnäitusel ja peaaegu 50 riigis üle maailma ning tema tööd asuvad paljudes  galeriides ja erakogudes, sealhulgas Hispaania tenori José Carrerase, Saksa poliitiku Gerhard Schröderi, Briti ajakirjaniku Tony Parsonsi, prantsuse näitlejanna Catherine Deneuve’i ja Venemaa peaministri Vladimir Putini kogus. Ta töötab Serbias täiskohaga kunstnikuna, kellele riik tagab pensionifondi ja sotsiaalkindlustuse. Esmapilgul on võib-olla keeruline aru saada, milles täpsemalt seisneb kunstniku fenomen. Klaasimaal on traditsiooniline Balkani, aga ka  Šveitsi, Prantsusmaa, Saksamaa ja Ukraina rahvakunstis, tänapäeval on selle aega ja täpsust nõudva tehnika, mis seisneb kiht-kihilt tagurpidi klaasile õlivärvide kandmises, viljelemist üha vähemaks jäänud. Peaasjalikult jäid Hlebine külakunstnikud lõuendi asemel klaasile maalimisele truuks. Suurelt ka oma õpetaja ja eeskuju, selle vähese koolihariduse ja rohmakate kätega Generalići pärast, kes küll katsetas klaasi kõrval puu peale maalimist, kuid leidis,  et puu on liiga raske ja külm materjal. Ta jõudis äratundmisele, et vaid klaasis peitub sisemine kiirgav soojus.     

  Davidovići klaasimaalide puhul äratavad imetlust tehniline täpsus ja saavutatud  efektid (hiljem pole võimalik tööle aluspinda kahjustamata parandusi teha), näiteks viimases järjekorras tausta maalimine, kus kunstnik on peaaegu alati pilverünkade tegemisel näpud appi võtnud, saavutades suhteliselt sarnase efekti akvarelliga. Ta on ka klaasimaali edasi arendanud, maalides teadaolevalt ainsana kolmele klaasile, mis hiljem eri pidi üksteise peale asetatuna pakuvad vaatajale 3 D-efekti. Kõige tipuks, leidub vaevalt selliseid  friigilikke kunstnikuateljeesid, kus maalitavad klaasid on vastavalt kihtide pealekandmise järjekorrale jagatud kümnetesse nummerdatud riiulitesse ning kus ainsaks boheemlikuks elemendiks on töölaual asetsev õlivärvidega palett. Kui tehniline peenus kõrvale jätta, jätavad tööd kohmaka mulje, mis tuleneb otseselt külaelu rustikaalsest kujutamisviisist. Pisikeste hurtsikute, suuremate toimetavate inimeste kõrval on korrapäraste fantaasiapuhangutena  piltidel mõni üleelusuurune känd, päevalill või seen. Seega, nagu Hlebine koolkonnale omane, segunevad sümbolväärtusega visuaalsed võimendused reaalse külapildiga. Töödes peituv arhailisus, vaikus ja rahu viitavad sarnasusele väikeste hollandlaste žanripiltidega, kus polnud ruumi suurele kujutlusvõimele ega vabalt lendlevatele ideedele. See kunst ei esita intellektile erilisi nõudmisi ega kanna mingeid üllaid ideid, kui, siis ehk ainult soovi näidata  järgmistele põlvedele kaduvat külaühiskonda. Ja ometi on esteetilise kontseptsioonita kunstil olemas igati aktsepteeritav mõõdutunne ning lõpuks kas või paralleelina rahvamuusikale omane rütmikordus.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht