Visa hingega akvarell

Mai Levin

Meie akvarellikunst vajab oma ajalugu Eesti Akvarellistide Ühenduse 55. tegevusaastale pühendatud näitus „Värvilised leheküljed” rahvusraamatukogus 9. V – 4. VI. Näituse on kujundanud Mall Paris, Marje Üksine, Mari Roosvalt ja Tiiu Pallo-Vaik. Kuigi kuningliku akadeemia juhtivteoreetikud ei ole uuemal ajal akvarelli nüüdiskunstniku vääriliseks tegevusalaks pidanud, tegutseb Royal Institute of Painters in Watercolours akadeemia vastasmajas Piccadillyl ikka edasi ning Royal Watercolour Society korraldab oma näitusi. Äsja lõppes Salisburys ühingu kevadnäitus, mille osavõtjate hulgast võib leida mõnegi võimeka järeltulija Richard Parkes Boningtonile ja Joseph Mallord William Turnerile. Eerik Haameri tõttu, kes on Öresundis sageli maalinud Tjörni saart oma suvemaja vastas, otsin veebist aeg-ajalt uudiseid seal 2000. aastal avatud Põhjamaade akvarellimuuseumi (Nordic Watercolour Museum) kohta, mis on korraldanud menukaid näitusi: näiteks Salvador Dalí, Louise Bourgeois’, Bill Viola, Berliini Brücke-muuseumi ekspressionistide, Anders Zorni, Carl Fredrik Hilli, Hilma af Klinti, samuti Lars Lerini loomingust. Lerinil, keda Kai-Mai Olbril õnnestus aastaid tagasi meelitada esinema Draakoni galeriis, on Karlstadis Sandgrundis juba mõnda aega oma muuseum. Eesti Akvarellistide Ühendus propageerib end peamiselt Soome suunal. Üks Soome-sidemete avaldusi oli tänavune Soome Akvarellikunsti Ühenduse näitus Tallinnas Telliskivi Loomelinnaku Valges galeriis. Ent potentsiaali on tegelikult kaugemalegi pürgimiseks. Rahvusraamatukogu VI korruse suures saalis hakkab kohe silma jõulisem ja värvisäravam grupp, millesse kuuluvad Marje Üksine, Mari Roosvalt, Malle Leis, Tiiu Pallo-Vaik, Toomas Rein, Naima Neidre ja mõni teine veel saalis ja sama korruse galeriis. Reinu akvarellide tugevaks küljeks pole ma pidanud mitte motiivistiku seotust tema põhiala – arhitektuuriga, mida on nende puhul tavaliselt märgitud, vaid tehnika otse sünnipärast valdamist, ehtsat ja kaasakiskuvat maalijatemperamenti, mis imponeerib ka kõnealusel näitusel eksponeeritud töödes („Kuujõgi”, „Perefarm”). Viimasel ajal ongi konkreetsemad arhitektuurilised motiivid tema loomingus oma tähtsuse minetanud, võidutseb maaliline miljöö kui omaette väärtus. Üksise akvarellides „Sild”, „Hoone” ja „Tornid” on arhitektuurilised objektid küll kindlavormilistena kesksel kohal, kuid sugestiivse mõju annab neile samuti värv – punane, lilla, sinine. Estambis endale juba 1970. aastatel silmapaistva koha võitnud, liigub Üksine ikka tõusujoones, esinedes huvitavalt mitte ainult estambis, vaid ka joonistuses ja akvarellis.

Mullu Vabaduse galeriis toimunud näitusel „T. M. M. K.” (mitte ära vahetada TMMKga = Toyota Motor Manufacturing, Kentucky) üllatasid oma loomevärske esinemisega Tiiu Pallo-Vaik, Mari Roosvalt, Mall Paris ja Kristiina Kaasik. Pallo-Vaik äratab nüüdki tähelepanu suures formaadis akvarellidega, kus alusele kleebitud ja üle maalitud paberite piirjooned loovad mulje imepeenest krakleest faktuuris, mis toetab assotsiatsioone loodusega töödes „Põhjamaa I–III”. Sel võttel on eelkäijaid nii vanemas kui ka uuemas eesti kunstis. Kollaaži on Pallo-Vaik kasutanud varemgi, nagu ka Mari Roosvalt. Sedapuhku mõjub Roosvaldi pehmetesse varjudesse kaduvate vormidega monumentaalne akvarelliansambel hommage’ina muistsetele ehitusmeistritele („Petra”, „Arhailine”). Neid kahte eraldavad, toonitades nende eripära, Malle Leisi nauditavalt värvikad, maaliliselt eneseküllased akvarellid lillede ja puuviljadega („Tuuline”,,„Öine”). Naima Neidre akvarellidele annab peale tundliku värvikäsitluse erilise võlu alusmaterjali – käsitsi tehtud paberi – faktuur.

Suures saalis leiab mitut laadi kontraste. Illimar Paul tõestab installatsiooni võimalikkust akvarellis oma „Objektiga AQ-1”. Sealsamas on Ülle Meistrilt tõesti meisterlik, üdini traditsiooniline maastike paar, mis kujutab akvarellile nii loomuomast aega „Talve ja kevade vahel”. See aeg on paelunud ka Tiina Tammetalu, kelle õlimaalideski on ilmnenud huvi maa vastu sõna kõige otsesemas mõttes, maapinna seisundite, faktuuride ja värvide vastu („Tasane maa”, „Sulab ja külmetab”). Suures saalis on ka näituse noorima osaleja Marilyn Jeeseri (1988) ja vanima kunstniku Valli Lember-Bogatkina (1921) tööd ning ei saa öelda, et üks jääks teisele pintsli uljuses alla. Lember-Bogatkinast on Rein Mägar tänavu maalinud hea portree „Meie Valli”. Mägari väljapanekust galeriis küünib veel esile suur, must-kollases gammas akvarell- ja akrüülmaal „Tulijad ja minejad” tormleva liikumisega pildiruumi sügavusse ja sealt vaataja suunas; segatehnikad pole, muide, mitte ainult nüüdisakvarellile iseloomulikud, vaid neid kasutati ka minevikus.

Galeriis on ühenduse liikmed esitatud kõrvuti külalistega. Üks ühenduse vanemaid liikmeid on Ene Pikk, kelle „Tantsulised” ehivad näituse plakatit. Tema nooruslikult improviseeriva väljapaneku kõrval tervitab liftiga VI korrusele jõudnut külalisesineja Leonhard Lapini vaimukas teetrükis (lihtne ja geniaalne, ent korduvaks pruukimiseks sobimatu leiutis!) tööde grupp „1000 tassi teed”. See on aastast 2000, ent on ettekavatsetud juhuslikkust nautiva akvarellikunsti humoristliku tootemargina igihaljas. Lapini lakoonilisuse antipood on Anatoli Strahhovi detailselt viimistletud, vanaaegset miniatuurmaali meenutav laad. Strahhovit jälitab nägemus renessansikaunitarist, nii nagu tema kassi jälitab nägemus lindudest („Öised nägemused”). Tema huumoriga vürtsitatud, inimlikku melanhooliat õhkuvad portreed kokamütsiga kassist lõbustasid publikut galeriis Rios hiljuti korraldatud näitusel teemal „Toit”. Probleemideküllane aeg soosib ilmselt kergemeelsemat ja lõbusamat lähenemist kunstile üldse. Külalisesinejatest paelub veel Eero Ijavoinen Tartust naiviseeriv-dekoratiivsete „Paraadportreede” grupiga, milles samuti ei puudu pisuke annus irooniat. Möödunud sajandi alguse maastikumaalija Konstantin Bogajevski hämarduva koloriidi ja õhtumeeleoludega tekitas assotsiatsoone Orest Kormašovi „Mustvee Nikolai kirik”, mille eleegilisust süvendavad mahajäetud kalmud kirikaias.

Ühenduse praeguse esinaise Mall Parise „Visioonide” kahvatu triibustik on tuttavlik, ent oma harmoonilisuses ikkagi meeldiv. Pille Lehise väheldased abstraktsed tööd on, nagu ikka, kaunilt nüansseeritud („Meenutus maastikust”). Epp Viirese abstraktsed akvarellid-jalutuskäigud „Mere ääres” sarnanevad lehtedega visandiplokist, kuhu on kokku pandud erinevate meeleolude skitsid. Lakooniliste, puhtakõlaliste värvipindadega köidab Mariann Hakk tööde paaris „Kirev India”. Tundub, et pikem viibimine Prantsusmaal on jätnud tema akvarellitunnetusele oma jälje.

Autoreid, kelle väljapanekus on ühtesid või teisi sümpaatseid jooni, on näitusel, muidugi, rohkem. Mõne külalise oleks võinud ehk kutsumata jätta ning nende asemel eksponeerida valikut 1958. aasta vabariiklikul akvarellinäitusel esinenud olulisemate kunstnike töödest, mis oleks rõhutanud selle aasta kui ühenduse tingliku sünniaasta tähtsust. Pealegi unustatakse hiljutised kuulsusedki imekiiresti. Üks akvarelli üleoleva suhtumise põhjusi on kahtlemata selle ajaloo – nii üldise kui ka kodumaise – puudulik tundmine. 1976. ja 1977. aastal Kadrioru lossis korraldatud näitusest „Eesti akvarell” (koostaja Jüri Hain) on möödunud 36 aastat, kusjuures see näitus esitas läbilõike selle ala saavutustest aastani 1940. Aga ka järgnevad aastakümned on olnud sisukad, kaasa arvatud 1940. ja 1950ndad. Elujõud on visa ning akvarell on alati olnud visa hingega.