Vilen Künnapu – võlurpreester

Künnapu kõikides ettevõtmistes on kirge, mis nakatab kõige paremas mõttes ning vastupandamatult.

RAOUL KURVITZ

Vilen Künnapu näitus „Kunst, arhitektuur, revolutsioon“ arhitektuurimuuseumis kuni 17. IV. Kuraator Indrek Grigor, kujundajad Vilen Künnapu ja Paulina Pähn, näituse graafiline kujundaja Marko Kekišev.  Näituse kataloogi kujundaja Angelika Schneider.

 Toivo Tammik

„Head arhitekti iseloomustab kolm omadust: ta peab olema hea praktik ja teoreetik ning ta peab oskama hästi joonistada,“ on Künnapu öelnud.

Toivo Tammik

Oli 1982. aasta sügistalv, sovetliku stagna kõige sügavam kaamoseöö. Brežnev oli äsja surnud (tervelt kolm korda järjest) ja oktoobripühade aegu pandi tema topis Kremli tribüünile paraadi suunas lehvitama, umbes kuu aega hiljem avalikustati tema laip. Andropovi käsilased liikusid avalikult mööda linna ringi ja püüdsid päise päeva ajal kinodest ja kaubamajadest tööluusijaid, inimesi, kes oma tööpostil telefoni- või treipingivalves ei suvatsenud olla, vaid kondasid ringi. Tööpõlgurlus võrdus dissidentlusega, selle eest saadeti Siberisse. Räägitagu või kirjutatagu sellest üht- või teistmoodi, minu mälestused on täpselt sellised. Nii oli.

Õppisin Eesti NSV Riiklikus Kunstiinstituudis arhitektuuri eriala V kursusel, aga igasugune perspektiiv kunstnikuks saada, nagu hingesopis salamahti olin unistanud, oli küll üpriski kustunud. Asjalik mõte tundus kuhugi büroosse tööle minna. Juhuse või saatuse tahtel leidsin ennast assistendina töötamas Vilen Künnapu ja Ain Padriku juures toonases EKE Projektis. Nemad olid just parajasti lõpetanud ja ära saatnud oma nüüdseks superkuulsa Rovaniemi arktikamuuseumi konkursitöö. Minu poole aasta ülesandeks oli panna paika ühe hoone värvilahendus, täpsemalt kolm värvi, mis väljapakutud kujul ei realiseerunudki. Ja niimoodi siis seal pool aastat, täite tööpäevade kaupa jutti, me kunstist, arhitektuurist ja filosoofiast omavahel muudkui vestlesime.

Tallinna kümme

Vilenil oli Soomest kaasa toodud „Ars 83“ kataloog ja üks New York Times Magazine’i number Francesco Clementega esikaanel. Need üllitised nagu ka kogu meie vestlus toona verivärske ning siinmail täiesti tundmatu trans­avangardi teemadel, samuti tutvumine Joseph Beuysi loominguga Künnapu isikupäraselt edastatud refereeringute kaudu avasid mu silmad.

Liiatigi oli Vilen Künnapu koos Leonhard Lapiniga Tallinna kümne ehk koolina tuntud arhitektide revolutsioonilise seltskonna eestvedaja. Need arhitektid olid end äsja kehtestanud arhitektide liidus aset leidnud võimupöörde tulemusel. Kui tulla ajaloo juurde, siis on minu versiooni järgi just see pööre esimene tõeliselt müüri lõhkunud sündmus edasises sündmuste ahelas: fosforiidisõda, neljakümne kiri, loomeliitude pleenum, Hirvepargi miiting ja lõpuks NSVLi kollaps ning Eesti iseseisvuse taastamine.

Ka oli just Tallinna kümme see, kes tõi Eestisse postmodernismi mõiste ja ideestiku: kogu dispuut postmodernismi teemal sisenes Eestisse arhitektuuriringkondade kaudu ning mul oli toonase tudengi ning arhitektuuripraktikandina unikaalne võimalus olla selles protsessis osaline. Tallinna kümne läbimurre näitas, et postmodernselt revolutsioonilised muutused on võimalikud. Sellest inspireerituna realiseerus minu otsus ning kava moodustada Rühm T.

Eesti postmodernismi pioneer

Nüüd aga Vilen Künnapu isiksuse ja loomingu juurde. Mitte ainult eraviisilise kontakti tõttu, vaid ka aastakümneid hiljem tundub Künnapu roll koos Lapini ning Jüri Okase omaga Eesti postmodernistlikus liikumises teed­rajav. Lapin ja Okas kandsid seda rohkem kunsti suunas, seda enam kehtib Künnapu staatus arhitektuuri valdkonnas.

„Head arhitekti iseloomustab kolm omadust: ta peab olema hea praktik ja teoreetik ning ta peab oskama hästi joonistada,“ on Künnapu öelnud. Mõnusalt hooletud ja vaatajale tõelist mõnu pakkuvad eskiisid, samuti kollaažid ning eripäraselt värviküllased maalid on valdkond, kus Künnapu on plahvatuslikult tegus olnud just eriti viimastel aastatel. Oma tolleaegsetest kolleegidest, samuti Tallinna kümne hulgast eristas teda esialgu kõige silmatorkavamalt teoreetiline pagas, eestkätt põhjalik kultuuriloo tundmine, kirjanduslik ürgandekus sinna juurde. Künnapu käis ka tihedalt läbi Juhan Viidingu, Joel Sanga ja tulevase presidendi Lennart Merega, samuti paljude teiste literaatidega. On enam kui märkimisväärne, et just Meri oli koos Künnapu ja Padrikuga arktikamuuseumi konkursitöö kolmas, peamiselt ideid pakkunud autor.

Juba toona kirjutas Künnapu ka ise mitmesuguseid poeetilis-teoreetilisi tekste ning vägagi tähelepanuväärseks sündmuseks kujunes ruumipoeesia õhtu 1995. aastal kirjanike majas .

See oli puhtalt Vilen Künnapu initsiatiivil ette võetud üritus. Osalejate koosseis on muljetavaldav: Linnar Priimägi, Andres Langemets, Juhan Viiding, Paul Poom, Mati Unt, Lennart Meri. Meie Urmas Muruga tegime kujunduse ja plakati. Saal oli puupüsti täis. See inspireeris mind tegema oma esimest avalikku performance’it „Kohtumine Valge Daamiga“, paar aastat hiljem samuti puupüsti täis saalile. Ruumipoeesia õhtu kui ettevõtmine ja kogu sellega kaasnenu, julgen väita, valmistas suuresti pinna ette mitte ainult loomeliitude pleenumile, vaid ka loomealade avangardi tihedale läbikäimisele laiemaski mõttes. Just selle üritusega loodi toonase ning järgmise põlvkonna avangardi mõtteline ja vaimne sild. Ehkki, nagu demonstreerisid kujukalt kas või Rühm T etteasted ja manifestid, hakkas loomepõlvkondade veelahe jooksma kohati üpriski põhimõtteliselt ja teravalt ka teiste esteetiliste ja kultuurilis-paradigmaatiliste aspektide osas.

Ruumipoeesia

Ruumipoeesia on aga see ala, kus Künnapu ning järgmiste põlvkondade sild on jäänud edasisekski püsima. Künnapu ise räägib viimasel ajal palju „energiatest“. New age’i mõtteviis on minus tekitanud tõrget. Künnapul on aga vastuväide: jätku ma suitsetamine maha, see pidada energiaklapi kinni tõmbama. See kujund on mind inspireerinud tegema maali inimkarburaatorist. Olen kindel, et teostan selle idee varem või hiljem (koos suitsetamise mahajätmisega?).

Poeesia kui niisugune, ruumi poeetiline käitlemine, De Chirico, Gaston Bachelard’i ja Italo Calvino mõjutused seovad meid aga jätkuvalt, samuti loomingulistesse artefaktidesse sisse põimitud osutused popkultuurile ning nende kasutamine interdistsiplinaarses kultuurikontekstis. On asjakohane märkida, et taas, olgu juhuse või siis saatuse tahtel, õpetame mõlemad arhitektuuriüliõpilasi Tallinna tehnikaülikooli arhitektuuri- ja urbanistikainstituudis. Sealne atmosfäär ei jää maha kuumade kaheksakümnendate kõrge temperatuuriga loomingulise valukoja mentaalsest plasmast.

Aegade jooksul on mul Künnapu loomingus olnud mitmeid lemmikuid, praegu on see „Elevandi maja“. See on tõepoolest selline teos, kus muljetavaldavalt on ühendatud funktsionalistliku arhitektuuri kargus ja poeetiline irratsionaalsus, jõuline maalilisus objekti puna-sinise kontrast-tonaalsuse näol ning täiesti tuntavalt energiavärk. Künnapu on muuseas ka väitnud, et kõik need loomad, mida ta oma majade külge armastab panna (antud juhul elevant, aga ka näiteks hunt ja hani ühe teise maja puhul), polegi loomad, vaid sõidukid. Energiasõidukid.

E = m

Sõidukite kujul mulle Künnapu energiavärk juba täitsa meeldib. Ja see, kuidas ta on oma hiigelnäituse imekaunis kataloogis Sven-Erik Stambergi inter­vjuus Albert Einsteini kuulsasse energia­valemisse elegantse korrektiivi teinud, on samuti täiesti OK: „Einsteini relatiivsusteooria põhivalem E = mc² on kuidagi kahtlane. Sellest järeldub, et mass saab energiaks mingi pöörase valguse kiiruse ruudu kaudu, kuid tegelikult mateeria ongi energia … Siinkohal esitame uue valemi: E = m“.

Seoses Künnapu näitusega on arhitektuurimuuseum üllitanud imekauni ja põhjaliku kataloograamatu Künnapu loomingu kohta. Arvukad suhteliselt traditsioonilised linnavaatemotiivid, samuti arhitektuuriprojektide tööjoonistele soditud paljad naised (s.o stuudiumiaktid) panevad küll mõnevõrra kukalt kratsima, ent muhelemagi. Künnapu kõikides ettevõtmistes on võlurlikku kirge, mis nakatab kõige paremas mõttes ning vastupandamatult.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht