Viis aastat pidu ja pillerkaari

Läti kultuuriministeerium oleks võinud usaldada kunstiinstitutsioone ja anda neile lisaraha, selle asemel et avaliku võistlusega pressida läbi nõrku projekte.

REET VARBLANE

Läti riigi suur pidupäev on ülehomme 18. novembril, kuid lõunanaabridki alustasid aastapäeva pühitsemist juba möödunud aastal. Lätlasi on rohkem, riik suurem ning tundub, et nad oskavad ka uhkemalt pidutseda. Igal juhul ei lõpeta nad sajanda aastapäeva tähistamist mitte 2020. aasta algul, vaid see kestab veel ka 2021. aastal – kokku viis aastat pidu ja pillerkaari. Igale piduaastale on oma nimetus antud: 2017. aasta oli tahte-, tänavune on sünni-, 2019. aasta on vapruse-, 2020. aasta vabaduse- ja viimane, 2021. aasta on kasvuaasta.

Kui vaadata LV 100 kultuuriprogrammi, siis jagub seal üritusi igale päevale, veebisaidil on uhkusega ära toodud, et tegemist on 2000 projektiga, millele loodetavasti tuleb järgmistel aastatel lisa. Kunsti ei ole kõrvale jäetud, kuigi programmi suursündmuste sekka kunst, iseäranis nüüdiskunst, ei taha ka lätlastel hästi mahtuda. Juubeli- ehk siis sünniaasta kümne tähtsama ürituse nimestikus on esikohal Riia linna festival (17. VIII – 19. VIII), sellele järgneb „Positivuse“ festival (20. – 22. VII), siis Riia valgusfestival (16. – 19. XI), mida otsapidi saab ehk ka kunstisündmuseks pidada, Riia jõuluturg (1. XII – 6. I 2019), laulu- ja tantsupidu (30. VI – 7. VII), 100. aastapäeva tähistamine (18. XI), jaanilaupäev (23. VI), Riia maraton (19. ja 20. V), suvehelifestival (3. ja 4. VIII) ning keskaja päev Cēsise lossis. See-eest on aga pidustuste kalendris loetletud kõik suuremad kunstinäitused ja -festivalid, ka need, millel riigi sajanda aastapäevaga ei ole palju ühist, näiteks erarahaga korraldatud rahvusvaheline suursündmus – I Riia biennaal ehk RIBOCA.

LV 100 kunstiprojektidele kuulutas Läti kultuurkapital konkursi, kuhu kõik soovijad võisid oma taotluse esitada, mõningaid projekte toetas kultuuriministeerium. Millest lähtuvalt valik tehti, seda ei tea ka ühe mainekama nüüdiskunsti institutsiooni, Läti Kaasaegse Kunsti Keskuse kauaaegne juht Solvita Krese. Tema meelest ei ole programm terviklik, kõik on kuidagi juhuslikult välja kukkunud: „Iga kunstiinstitutsioon teeb seda, millest ollakse huvitatud, mida nad ikka on teinud. Kuid ei saa väita, et nii-öelda rahvuslikud väärtused ja ajaloolised võtmesündmused oleksid kõrvale jäetud.“

Läti Kaasaegse Kunsti Keskuse „Kantavad maastikud“ olid kõigepealt väljas Läti rahvuslikus kunstimuuseumis. Esiplaanil Daina Dagnia maalid „Sihtmärgi kuninganna“ (1980) ja „Immigrandid“ (1969) ning Ieva Epnere video.

Margarita Ogolceva

Veelgi kriitilisem on kunstikriitik, tänavuse Riia fotobiennaali üks kuraatoreid Šelda Puķīte, kes leiab, et võrreldes 2014. aastaga, mil Riia oli üks Euroopa kultuuripealinnu, on LV 100 kunstiprogramm kahvatu ja märgatavalt seotud riigi poliitikaga. Selle aasta nii-öelda tähtsündmustena toob tema esile ABLV panga pankroti ja rahvusvahelisel kunstiareenil kõige enam tähelepanu pälvinud Riia kunstibiennaali ehk RIBOCA. RIBOCA ei saanud Läti kultuuriministeeriumilt isegi sümboolset rahalist toetust, kuigi korraldajad olid seda palunud. LV 100 programmis on see aga ilusasti sees. Panga kokkuvarisemine tähendab muu hulgas ka seda, et Läti kunstirahva kaunis unistus saada endale suurejooneline nüüdiskunstimuuseum lendab teist korda vastu taevast. Või loodame, et lükkub edasi.

Puķīte arvates oleks kultuuriministeerium võinud usaldada kunstiinstitutsioone ja anda neile lisaraha, selle asemel et avaliku võistlusega pressida läbi rahvuslikku ideoloogiat kandvaid nõrku projekte. Või siis investeerida lagunevatesse muuseumihoonetesse.

Kahe tõesti silmapaistva ettevõtmisena, mis ilmselt ei oleks aset leidnud, kui ei oleks leitud lisarahastust, toob Šelda Puķīte välja Läti Kaasaegse Kunsti Keskuse korraldatud ja Solvita Krese, Inga Lāce, Antra Priede-Krievkalne, Diāna Popova ja Andra Silapētere kureeritud projekti „Kantavad maastikud“ ning praegu Kumus eksponeeritud mitme riigi muuseumide – Läti rahvuslik kunstimuuseum, Eesti kunstimuuseum, Leedu kunstimuuseum, M. K. Čiurlionise kunstimuuseum ja Pariisi Orsay muuseum – koostöös sündinud Baltimaade sümbolismi näituse. Kui „Kantavad maastikud“ on suurepärane näide pagulasteema käsitlusest, siis „Vabad hinged. Sümbolism Baltimaade kunstis“ osutab muuseumide suurepärasele koostööle. Näitus „Kantavad maastikud“ oli kõigepealt väljas Riias Läti rahvuslikus kunstimuuseumis ja siis läksid suurprojekti valitud osad Gotlandile, Pariisi, New Yorki jm – ning mitte juhuslikud killud, vaid ikka mõelduna eksponeerimise maa sidemetele Läti 1944. aasta põgenikega. Sõna ei anta mitte ainult praegustele kunstnikele, vaid pagulasteemat mõtestatakse ka välisläti, -eesti, -leedu kunstnike töödega. „Vabad hinged“ alustas Pariisist ja jätkab oma teekonda läbi Tallinna Riiga, Vilniusesse, Kaunasesse.

Solvita Krese arvab küll veidi nukralt, et ainuke kultuurivaldkond, mis LV 100 rahastusest võidab, on filmikunst, aga kui LV 100 rahastuse abil on sündinud ka „Kantavad maastikud“ või sümbolismi suurprojekt, siis vahest ei olegi nii halvasti läinud. Kui süveneda veel Läti Kaasaegse Kunsti Keskuse veebisaiti ja mõelda kas või läti kineetilise kunsti näitusele Moskvas Garaaži kunstikeskuses, läheb tunne veel paremaks.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht