Viimane maal

Priit Pajos

Tartu Kunstimajas on praegu vaadata Maarit Murka ja Rauno Thomas Mossi kureeritud maalikunstnike liidu aastanäitus „Viimane maal”.        Intrigeeriv pealkiri osutab millelegi väga erilisele. Pinge on üleval juba enne näituseruumi astumist ja õnneks see ei alane ka saalis. Näitus avaneb kildhaaval. Suuri tervikuid on vähe, kunstnikud on pandud väikestesse  gruppidesse ja peidetud vaheseinte varju. See on lollikindel ja kaval nipp, mida olen ka ise kasutanud näituste kujundamisel. Tahtmatult tekibki võrdlus kevadise Tartu Kunstimaja) grupinäitusega „Jumala anatoomia”, mida juhuslikult ise kureerisin. Aga see selleks. Tegelikult tahtsin rääkida kunstnike viimasest maalist.        Mulle avaldas näituse idee kõvasti muljet. Korraldajate üleskutse teha justkui elu viimast maali tundus igati õige. Tegelikult ideaalis ainuõigegi, sest just nii peakski üks pühendunud looja töötama – tegema pidevalt oma viimast teost, maksimaalse pinge ja aususega.     

Minu meiliaadressile laekus näituse info kolm nädalat enne avamist, see on minu maalitehnikat ja ajakava arvestades pisut liiga hilja. Kuna teema oli niivõrd inspireeriv, siis üritasin siiski ja sain õnneks napilt enne viimast kella pildi valmis. Kas just elu parim pilt, aga vähemalt aus. Rauno Thomas Mossi kirjutatud pressitekst väljendab aga kuraatorite pettumust kunstnike aadressil: „Kuid enamus pakutavatest töödest olid kaugel isegi soovist sellele väljakutsele vastata ja kuraatoritele vastu tulla. Kvintessents ja kirg pea olematud. Soov midagi fataalset öelda kadunud …”. Jah, midagi sellesarnast tundsin ka kevadsuvel „Jumala anatoomiat” korraldades. Mis võiks olla intiimsem ja põnevam kõiksusega suhestumisest? Enamikus töödes, mida näitusele leidsin, olid siiski mingid kompromissielemendid. Vajaka jäi vahetust tundest, siirast  enesessevaatamisest. Nii on ka „Viimane maal” suuresti kompromissinäitus. Näitusel osalemise üleskutses sisalduv ähvardus välja jätta kõik nõrgad maalid asendus ilmselt vaid täielikele pusserdistele „ei” ütlemisega. Kas materjali oli tõesti nii vähe? Või segas kramplik püüd hoida kujunduses morbiidset meeleolu? Mõnede keskpärasuste asemel oleksid siiski võinud tööd välja panna ka kuraatorid ise, tehniliselt  head maalijad.     

Töid, mis näitusel võõrkehana tunduvad,  on mitu. Sütevakale kuulsust toonud kollaažid euro porno teemal mõjuvad kindlasti juhuslikule näitusekülastajale taotluslikult räigelt, kuid kaasaegset kunsti juba näinud inimesele on see enamasti labane ja igav. Mulle on suurimaks mõistatuseks, mis põhjendusel antakse jätkuvalt näituseruumi Kaire Nurga roheliseks võõbatud papptahvlitele ja sedapuhku veel maalijate liidu aastanäitusel??? Ükskord  tahaks kuulda ka kuraatori põhjendusi. Võib olla lubas Nurk seekord tõesti, et see jääbki tema viimaseks maaliks? Viimati mainitud töö ja peasaalis asuva abstraktse maali osa ongi selle näituse nõrgim lüli. Selle näituse huvides oleks seekord võinud ehk „ei” öelda ka Jaan Elkenile. Saan aru muidugi kuraator Mossi ebamugavusest saata tagasi oma tööandja, ülikooli professor ja kunstnike liidu president. Kuraatori töö on  olla aus ja ka julm.   

Siiski jäi näituselt lahkudes hea üldmulje. Sain mitu head kunstielamust, eriti just väiksematest esimese korruse näituseruumidest.  Hea maalikunsti osas ei ole Tartu käsi uuel millenniumil just hästi käinud. Mitmed maalijad on oma klassi kaotanud ja päris säravaid tähti pole juurde tekkinud, seetõttu oli mõne mulle seni tundmatu kunstniku esitus „Viimasel maalil” värskendavalt mõnus. Laura Põllu veidras meeleolus installatsioon ja Sirli Heina joonistusmaal olid kogu näituse meeldivaimad üllatused. Kiidan veel kord ka kuraatorite ideed ja põnevat kujundust.