Venemaa kultuuripealinn Peterburg

Reet Varblane

Dmitri Ozerkov: „Ermitaažile on „Manifesta” üks sündmus teiste seas, Peterburi kunstiväljale näidisjuhtum”. Veebruari algul külastas Tallinna Eesti Kaasaegse Kunsti Arenduskeskuse kutsel Ermitaaži nüüdiskunsti projekti „20/21” juht ja kümnenda „Manifesta” komissar Dmitri Ozerkov. Ta pidas EKA kunstiteaduse instituudis loengu Peterburi kunstielust ja kohtus mitmete kunstnike ja kuraatoritega. Ozerkov on kureerinud arvukalt nüüdiskunsti näitusi Venemaal ja ka välisriikides, teiste hulgas teine Uurali nüüdiskunsti tööstusbiennaal, Dmitri Pirogovi näitus 49. Veneetsia biennaali raames, Anish Kapoori, Bart Dorsa, Henry Moore’i, Ilja Kabakovi näitus jpt.

Eestis teatakse veel vene ajast Peterburi kahte suurepärast kunstimuuseumi ehk Ermitaaži ja Vene Muuseumi, esinduslikku näitusesaali Maneež, on ebamäärane teave Uus-Hollandi saarest ning sealsest kogukonnast. Kirjeldage palun Peterburi nüüdiskunstivälja. Mis seda iseloomustab?
Dimitri Ozerkov: Peterburis elab ja töötab mitmeid väga häid kunstnikke. Ei saa rääkida küll buumist, nagu see oli kas või 1990ndail, ka sealne kunstiturg on üsna madalseisus. Uusi keskusi on tekkinud endistesse tehasehoonetesse nagu Skorohodi, Taigasse, Tkatši jne. Neid on aegade jooksul juurde tulnud, siis kunstiväljalt kadunud, taas tekkinud. Praeguses kunstielus oli neil oluline tähendus: kunst ei kuulu enam kesklinna etableerunud institutsioonidesse, vaid ka äärelinna. Disaini- ja moepoekesed, kohvikud jt kooskäimispaigad on tekitanud erilise atmosfääri, see aga ka uue elustiili (hipsterid). Suurtes muuseumides eksponeeritakse endiselt peamiselt seda, mida traditsiooniliselt on kunstiks peetud. Kui Ermitaaži loodi 2007. aastal nüüdiskunsti osakond, siis oli see ühtlasi märk et, nüüdiskunst kuulutati ametlikult kunstiprotsessi osaks. Kui Ermitaažis on välja pandud midagi sellist, mis ei mahu traditsiooniliselt kunsti mõiste alla, mis on isegi šokeeriv, siis tähendab see automaatselt, et tegemist on siiski kunstiga.

Mis mahub nüüdiskunsti mõiste alla Ermitaaži kontekstis?
Programmi „20/21” valikus on eelmise ja selle sajandi kunst. Selle programmi eesmärk on nüüdiskunsti viimine laia publikuni. Nõukogude inimene vihkas nüüdiskunsti.

XX ja XXI sajandil on tehtud ja tehakse edaspidigi igasugust kunsti, kõik ei mahu sugugi „kaasaegse kunsti” mõiste alla. Kas Ermitaažis eksponeeritakse peamiselt vene või rahvusvahelist nüüdiskunsti? Või pole sellel enam tähtsust, kus kunstnik elab, ning kunstist tuleb rääkida globaalses mõttes?
Minu arvates tuleb kogu kunsti vaadata muutumises, arengus. Kunstiajaloo suurkujude Rembrandti ja ka Matisse’i loomingut kaasajal ei mõistetud, ostetud, toetatud, neid hakati hindama hoopis hiljem, kui kunsti mõiste oli ka muutunud. Oleme keskendunud rahvusvahelisele nüüdiskunstile. Vene kunstnike töödest oleme teinud näitusi siis, kui neid on rahvusvaheliselt tunnustatud. Meie ülesanne ei ole toetada Vene nüüdiskunstivälja. Meie eesmärk on näidata parimat nüüdiskunsti kõikjalt üle maailma.

„Manifesta” fondi juhataja Hedwig Fijen tõi välja, et Peterburi nüüdiskunstivälja üks nõrkusi on suured institutsioonid, kes keskendavad liialt suurtele nimedele, on jätnud kõrvale protsesside või nähtuste käsitlemise (Sirp 20. XII 2013).
Me ei ole huvitatud suurtest nimedest nende skandaalsuse mõttes, vaid heast kunstist: huvitavad kunstiobjektid, performance’id, olulised nähtused. Ermitaaž on endiselt Venemaa suurim muuseum. Teeme koostööd kõikvõimalike kunstikeskuste, galeriide ja teiste institutsioonidega Venemaal ja kõikjal üle maailma.

Kui võrrelda Peterburi ja pealinna Moskva kunsti rahastamist, kuidas on teie seis?
Moskva on enam rahale orienteeritud. Moskva kunstnikud otsustavad, produtseerivad oma ideid ja korraldavad kunstisündmusi märksa kiiremini kui Peterburi omad. Moskva kunstielu käib kapitalismi reeglite järgi. Peterburi kunstiinimestel ei ole nii palju raha, aga neil on rohkem aega mõelda, oma kunstile keskenduda, luua midagi tõesti vinget. Kunstnikud, kes tahavad kiiret edu, tagada oma kunsti kiire müügi, lähevad Moskvasse. Kunstnikud, kes on keskendunud loomingule ja tahavad jätta oma jälje „igavikku”, jäävad Peterburi.

Kuidas on lood Peterburi kunstipublikuga? Ermitaaži ja Vene Muuseumi külastajaskond on vanast ajast olemas. Kas on tekkinud ka uus publik?
Uute kunstikeskuste külastaja on peamiselt noor, kultuuri siseringi inimene, nende keskuste vastu tunnevad elavat huvi ka Venemaa ja välismaised kunstikogujad.

Kuidas Ermitaaži rahastatakse? Kas ainult riiklikest vahenditest?
Meie eelarve on koostatud nii, et 50% tuleb riigilt, 50% meie oma tulust: piletid sponsorid, kõikvõimalikud muud tuluallikad. Sponsoritega ei ole ürpbleemi, meil on palju koostööpartnereid.

Kuidas Peterburi rohujuure tasandil tekkinud kunstikeskused toimivad? Kust tuleb nende sissetulek?
Peterburis ei mõelda rahale. Sellel on ka oma halvad küljed, sest kui ollakse keskendunud ainult kunstiloomisele, mitte aga selle realiseerimisele, siis asjad ei toimi eriti hästi. Aga ka Peterburis on kunstnikke, kes on suutnud ühendada kommertsprojekti kunstiliste püüdlustega.

Kuidas on lood Peterburi kunstipublikuga? Ermitaaži ja Vene Muuseumi külastajaskond on vanast ajast olemas? Kas on tekkinud ka uus publik?
Uute kunstikeskuste külastaja on peamiselt noor, kultuurisiseringi inimene, nende keskuste vastu tunnevad elavat huvi ka Venemaa ja välismaised kunstikogujad.

Kui palju uusi keskusi, galeriisid Peterburis tegutseb?
Umbes kümme suurt  keskust poodide, kohvikute, töötubade, galeriidega, siis kümmekond galeriid, mis on huvitavad – ei ole pelgalt suveniirikohad, kus saab nüüdiskunsti näha. Linnas on veel 300 muuseumi: mõned on suuremad, paljud väikesed nagu memoriaalkorter jne. Muuseumides korraldatakse kõikvõimalikke üritusi, ka nüüdiskunstinäitusi. Veel tuleb nimetada Pro Artet, mis tegutseb peamiselt noori kunstnikke, kuraatoreid, kunstiteadlasi ja ajakirjanikke hariva keskusena. Nad on juba aastaid korraldanud festivali „Nüüdiskunst traditsioonilises muuseumis”. Selle raames on kunstnikud töötanud koos muuseumidega. See on tõeliselt ettearvamatu koostöö, aga pakkunud huvitava tulemuse.

Kuidas hindate Uus-Hollandi saart ja sealset seltskonda? On see teiste keskustega võrreldes midagi väga erilist?
Pärast Nõukogude Liidu kokkuvarisemist oli Uus-Hollandi saar, kus paiknes peamiselt allveelaeva tehas, täielikult maha jäetud. Roman Abramovitš soovis sinna investeerida: Uus-Hollandi saarele pidi tulema nüüdiskunstimuuseum. Kuulutati välja rahvusvaheline arhitektuurivõistlus, mille võitis üks Briti arhitektuuribüroo, ja lubati ka ehitama hakata. Vahepeal kogunes sinna hipsterite seltskond: avati raamatupood, kohvikud, mänguväljakud. Sellest kujunes vabaaja veetmise paik. Kunst oli kõige selle dekoratsioon. Siis see suleti, sest sellel (või järgmisel aastal) pidi algama tõeline ehitusprotsess. Uus-Hollandist tahetakse kujundada kultuurikeskus. Eks seda näeb.

Kas seda hirmu pole, et Uus-Hollandist saab liialt üles vuntsitud kallite rendipindadega elitaarne paik, kus isetekkelisel radikaalsel kultuuril enam kohta pole?
Loodan, et mitte ja et sellest kujuneb tõesti hea renoveerimisprojekt. Uus-Hollandi tüüpi kultuurikeskused ei toimi kunstikeskustena, need on elustiili paigad: need inimesed eelistavad orgaanilist toitu, mõtlevad “roheliselt”, harrastavad puhast eluviisi jne. Nüüdiskunst on sellise elustiili osa: see mitte ainult ei kuulu selle juurde, vaid aitab erilist eluhoiakut edasi arendada, loob selle järgijaid.

Mida ootate „Manifestalt”?
Meile on „Manifesta” üks sündmus teiste samalaadsete seas. Ermitaaži nüüdiskunsti osakond alustas rahvusvahelise kunsti eksportimise, aga ka tõlgendamisega ehk siis näituste korraldamisega kodus. Siis otsustasime laiemalt ette võtta: läksime Madridi „Arcole”, järgmise sammuna Veneetsia biennaalile oma kogu näitusega, saime suurepärase kajastuse. Siis otsustasime, et on õige aeg tuua biennaal Peterburi: Veneetsia biennaal ei sobinud, sest see on kindla paigaga seotud, „Manifesta” on aga rändav sündmus. Meile on see arenemisprotsessi järgmine samm. Kui mõelda Peterburi kui linna peale, siis „Manifesta” põhjal saab töötada välja oma biennaali, triennaali, kunstifestivali, saame kogemuse, kuidas korraldada nüüdiskunsti sündmust, seda kureerida, suhelda publikuga jne. See on omamoodi näidisjuhtum.

Mida annab „Manifesta” Peterburi kunstiväljale, sealsetele kunstnikele?
Biennaali ajaks töötatakse välja satelliitprogramm näituste, ateljeekülastuste, kohtumiste jms näol.

Kas on tulevikus loota ka mõnda Eesti kunstnike näitust Ermitaažis või kuskil mujal Peterburis?
Kuna ma pole Tallinnas viisteist aastat käinud, siis tahtsin näha, mis siinses kunstis toimub, kohtuda inimestega jne. Olen kindel, et Tallinna kunstivälja ootab suur tulevik.

PS Küsisin Ozerkovilt e-kirja teel, kuidas ta suhtub Juri Leidermani üleskutsesse „Manifestat” Venemaal boikoteerida, aga ei ole vastust saanud.