Vastulause

Jüri Ploom, advokaadibüroo Pohla & Hallmägi vandeadvokaat

Ehkki Greta Koppeli arvustuses „Kunst(iturg) valitseb?“ (Sirp, 31. VII 2015), mis käsitleb Tallinna raekojas avatud näitust „Kunst valitseb“, jagub näitusele ka kiitust, leidub selles siiski mitmeid faktivigu ja ebakohaseid väärtushinnanguid, mida soovime alljärgnevalt parandada ja/või ümber lükata, kuna artikli kirjutamise eelselt Greta Koppel korraldajatega ei suheldud faktide kontrollimiseks ega täpsustanud kõnealuseid küsimusi, mis on Greta Koppeli poolt serveeritud meelevaldsete hinnangutena. Näituse korraldajate andmed on avalikud ja kättesaadavad.

1. Greta Koppel on seadnud kahtluse alla Peter Paul Rubensi maali „Naise portree“ atributsiooni tõepärasuse, nimetades seda spekulatsiooniks, mis toetub oletustele ja kasutab ära ajaloolünki. Veelgi enam, arvustaja leiab, et materjaliuuringutega oleks ilmselt võimalik tõendada, et maali juures kasutatud materjalid on hoopis hilisemast ajast. Seega annab arvustaja mõista, et maal on ilmselt võltsing ja näituse korraldaja petab külastajaid.

Väidame, et kõnealune maal on omandatud erakollektsionääri poolt TEFAFi (The European Fine Art Fair – Maastrichtis peetav Euroopa kõige tunnustatum iga-aastane kunstimess) kaudu 2015. aastal ja selle ehtsus ning atributsioon on juba ainuüksi sellest asjaolust tulenevalt väljaspool kahtlust. Kõik nimetatud messil osalevad teosed läbivad kollegiaalse kunstinõukogu, mis koosneb asjatundlikest ja lugupeetud ekspertidest. Nimetatud teose on üle vaadanud TEFAFi kunstikomisjonist selle esimees A. Speelman ja ka G. P. Boevé-Jones, T.-H. Borchert, C. Brown, F. Duparc, I. Gaskell, S. Howell, W. Kloek, B. Lindemann, D. Lüdke, F. Meijer, M. Neumeister, L. Nichols, P. Noble, P. Sutton ja A. Wheelock. Arusaamatuks jääb, millisel alusel ja miks on arvustaja kujundanud oma negatiivse ja seejuures täiesti põhjendamatu arvamuse.

2. Greta Koppel märgib, et kahtlused Peter Paul Rubensi maali „Naise portree“ atributsiooni paikapidavuse suhtes peaks hajutama kunstiekspert Fred Meijer, kes kataloogi sissejuhatava artikli autorina on andnud justkui tõsiseltvõetavuse garantii kõikidele näitusel eksponeeritud teostele. Samas väidab Greta Koppel, et Fred Meijer ei ole flaami kunsti ja Rubensi piisavalt pädev asjatundja.

Arvustaja väitega seoses märgime, et Fred Meijer ei ole Rubensi „Naise portree“ ega üldse Rubensi kohta midagi öelnud, mistõttu arvustaja väited on eksitavad ja arusaamatud. Samas on fakt, et Fred G. Meijer on pikaajaliste kogemustega tunnustatud kunstiajaloolane, vanemkuraator – Vana Madalmaade maalikunst Kollektsioonid & Teadusuuringud RKD – Hollandi Kunstiajaloo Instituut, Haag.

3. Arvustaja on seadnud kahtluse alla ka restauraator Filippo Franco pädevuse, märkides, et Google’i otsingu kaudu suutis ta nimetatud isiku kohta leida väga vähe informatsiooni.

Vastuseks märgime, et Filippo Franco on vägagi tunnustatud maalirestauraator. Meile on teadmata, kui põhjalikult võttis Greta Koppel vaevaks otsida andmeid tema kohta Google’i väliselt. Teavet Filippo Franco tegevuse ja panuse kohta maalirestauratsiooni valdkonnas võib leida erinevatest allikatest, tema klientideks on suured rahvusvahelised galeriid üle maailma, sealhulgas Galerie de Jonckheere Pariisis ja Genfis, Galerie Koetser Zürichis, Galerie de Florence de Voldère Pariisis, Pieter de Boer Amsterdamis, Raphael Wall Londonis, Johnny van Haeften Londonis, Old Masters Moskvas, samuti arvukalt erakollektsionääre ja juhtivaid oksjonimajasid nagu Sotheby’s ja Christe’s. Filippo Franco on restaureerinud selliste suurte kunstnike maale nagu Jan Massys, Pieter ja Jan Brueghel, Peter Rubens, Lucas Cranach, Jan Gossaert, Jérôme Bosch, Albert Bouts.

Filippo Franco poolt restaureeritud tööd asuvad Louvre’is ning paljude teiste maade (Saksamaa, Jaapan jne) muuseumides ja ta teeb pidevalt koostööd paljude muuseumidega ja annab arvamusi maalide tehnilise seisundi kohta. Lisame, et Filippo Franco on lõpetanud kõrgema kunstikooli Brüsselis (École d’Art Plastique à Saint-Luc Bruxelles).

Samas lõigus selgitab Greta Koppel veel kahte maalide konserveerimise viisi – esteetilist ja arheoloogilist konserveerimist – ja märgib, et kunstimuuseumides püütakse enamasti leida tasakaalustatud lahendust nende kahe viisi vahel. Arusaamatuks jääb, mis on sellel pistmist Filippo Franco pädevusega – kas arvustaja soovis öelda, et Filippo Franco ei pea lugu arheoloogilisest konserveerimisest?

4. Põhjendamatu ja näituse korraldajate suhtes solvav on Greta Koppeli hinnang, et näituse eesmärk on kasvatada eksponeeritud tööde (näituse)ajalugu ning lisada neile usaldusväärsust. Kas eksponeeritud Rubensi, Düreri ja teiste tööd vajavad üleüldse täiendavat usaldusväärsust? Arvame, et nii suurtele nimedele pole autoriteeti vaja lisada. Pealegi jääb artiklis näituse aadressil tehtud kriitika põhjal mulje, et usaldusväärsust ju niikuinii ei lisandu.

Lisaks tuleb ka öelda, et kuigi näituse formaati arvestades ei ole näituse teoste juures nende provinentse, mida ei leia teoste kõrvalt näitusesaalist enamikul maailma näitustest, ei tähenda see seda, et teostel puuduks ekspertiis või ajalugu. Korraldajad on seda pressiteadetes nimetanud, et teosed on läbinud ekspertiisi ja neil on provinents. Oleks mõeldamatu, et ükski erakoguja omandaks teose, teadmata, mida ta omandab või milline on teose ekspertiis. Kunstiajaloolasena peaks Greta Koppel teadma, et tavapäraselt on selline informatsioon näituse korraldajatel olemas ning korraldajate poole pöördudes oleks Greta Koppel saanud kontrollida temas küsimusi tekitanud teoste kohta olevat materjali, eksperthinnanguid ja omandilugu, mida korraldajad ei ole varjanud seni kellegi eest, kes on nende poole pöördunud.

5. Arusaamatuks jääb Greta Koppeli väide, et „Termini „erakollektsioon“ kasutamine selliste teoste kuuluvuse tähistamiseks on antud juhul veidi eksitav.“. Tegemist ongi erakogudest hangitud teostega, samamoodi hangib teoseid oma näituste tarvis ka näiteks Greta Koppeliga seotud Eesti Kunstimuuseum, seega on termini kasutamine õigustatud. Millist tähendust või lugu kannab kollektsionääri jaoks iga üksik teos ja nende kogum tervikuna, on väga subjektiivne ja sõltub omanikust ning sellel ei ole puutumust kõnelause näitusega, mistõttu artikli autori arutlused termini „erakollektsioon“ tähenduse üle on asjakohatud. Samuti ei saa nõustuda artikli autori samas esitatud analüüsiga, mis viitab suhtumisele, nagu oleks antud näituse eesmärgiks teoste turuväärtuse kasvatamine ja et rahalise kapitali kasvatamine on harva kollektsionääri motivatsioon. Artikli eesmärki – kunstinäituse arvustus – silmas pidades on selline väide kontekstiväline. Liiatigi ei ole antud näitusel osalevad kunstiteosed müügiks, sõltumata sellest, et mingi osa neist on olnud kunagi müüdud kolmandate isikute poolt ja võivad olla omandatud tänaste kogujate poolt maailma nimekaimatelt kunstioksjonitelt, mis on erakogujate hulgas turvaliseks ja garanteeritud kunstisoetamise viisiks.

6. Artikli eelviimases lõigus väidab arvustaja, et populaarsuse nimel on näituse korraldajad lubanud, et „näitame teile Rubensi ja Düreri parimaid töid“ ja väidab samas, et sellel lubadusel puudub seos tegeliku sisuga. Seega süüdistab arvustaja näituse korraldajaid pettuses.

Rõhutame, et esitatud tsitaati ei leidu näituse korraldajate poolt väljastatud pressiteadetes ega reklaamides. Millisest allikast selline tsitaat pärineb ei ole näituse korraldajatele teada, seda peab selgitama artikli autor. Näituse korraldaja pani välja valiku neist kunstiteostest, mida oli võimalik hankida, kõneldes paremikust, mida pakuvad erakogud, aga mitte autorite koguloomingu paremikust. Seega on Greta Koppeli väite näol tegemist ebaõigete andmete avaldamisega ja seeläbi avalikkuse eksitamisega ning tema järelduse („puudub seos tegeliku sisuga“) näol on tegemist ebakohase väärtushinnanguga näituse korraldajate aadressil.

7. Lisaks eespool toodule täpsustame, et näitusel on eksponeeritud mitte üks, vaid kolm hiliskeskaegset puuskulptuuri, samuti asjaolu, et näituse organiseeris mitte Adriaen Melnikov, vaid Andrian Melnikov.

Lisame veel, et näitusel on eksponeeritud kokku 93 maali.

Jüri Ploom, advokaadibüroo Pohla & Hallmägi vandeadvokaat

Art-Life Projekt OÜ ja Andrian Melnikovi nimel