Vanad klassikud, uued peegeldused

Marie Vellevoog

Jüri Ojaveri isikunäitusel tekib kunstniku loomingust uus kontseptuaalne teos. Jüri Ojaveri näitus „Song” Tallinna Kunstihoones kuni 28. X, kuraator Reet Varblane, kujundaja Martin Pedanik. Jüri Ojaveri võib kahtlemata nimetada üheks leidlikumaks ja mitmekesisema loominguga kunstnikuks, kellele on 1990. aastate algusest eesti kunstis kuulunud oluline, lausa krestomaatiline roll. Tema mälu ja paiga temaatikat käsitlevad teosed on jätnud tugeva jälje iseseisvumisjärgsesse kunstikäsitlusse, kuid tema loomingu temaatika pole sellega piirdunud, vaid on ajas pidevalt muutunud, kasvanud ja arenenud, tõstatades probleeme tõeliselt nutikate lahenduste ja assotsiatsioonide kaudu. Hoolimata mitmete loominguetappide teoste kaasamisest, ei ole see näitus vaid dokumenteeriv tagasivaade kunstniku loomingule. Ojaver on püüdnud oma teostele anda värske tähenduse uues kontekstis, astudes seega topeltrolli, kus võtab teoste loomisekõrval endale ka nende interpreteerimise ülesande. Ojaveri looming on alati olnud mitmetähenduslik ja hõlmanud erinevaid dimesioone. Geniaalselt lihtsate ja leidlike vahenditega loob kunstnik oma teostele äärmiselt laia tähendusvälja, mis jutustab mitmetasandilisi lugusid ning laseb neid loovalt interpreteerida. Samamoodi funktsioneerib ka Tallinna Kunstihoone näituse mitmetähenduslik pealkiri „Song”, mida võib mõista nii ingliskeelse sõnana kui eestikeelse meditsiiniterminina, mis tähistab väljasopistumist. Väljasopistumisena võib vaadelda kas või teoste väljumist nende varasemast kontekstist ning paigutumist uude, selle näituse spetsiifikast lähtuvasse.

Näituse ülesehitust võib vaadelda iseloomulikuna ka Ojaveri varasema loomingu kontekstis. Esiteks on paariliste teema kunstniku loomingule väga omane: sageli tekivad tema teostele paarilised juhuslikult ning astuvad siis teineteisega dialoogi või lausa konflikti. Veelgi konkreetsemalt võib aga peegeldumise motiivi käsitleda samas ruumis 1993. aastal toimunud Sorosi kaasaegse kunsti keskuse aastanäituse „Aine-aineta” raames loodud kohaspetsiifilise installatsiooni „Nišš. Image” kaudu. Installatsiooniga tõlgendas ta Kunstihoone välisfassaadi niššides paiknevaid skulptuure „Töö” ja „Ilu”: kunstnik tegi välisskulptuuridega samale kohale interjööris tühja niši ja postamendi, kõnetades seeläbi mateeria näilist puudumist, kuid mentaalset kohalolu ning ka kultuuripärandi iseenesestmõistetavust ja märkamatuksjäämist. Samuti oli teose puhul oluline olemasoleva peegeldamine ja uude keskkonda projitseerimine, mis lõi uue ja ootamatu situatsiooni. Samasugune funktsioon on praegusel näitusel teoste dubleerimisel ja ruumi peegeldamisel. Kuigi tegemist oli ühekordse ja ajutise installatsiooniga, mille uuesti ülesehitamise idee tekitaks tõenäoliselt vastakaid arvamusi, sobiks see tõeliselt märgiline teos suurepäraselt ka praegusesse konteksti ning on siiralt kahju, et see näituselt puudub.

Varasemat Ojaveri loomingut esindab näitusel muu hulgas 1999. aasta Veneetsia biennaali jaoks tehtud skulptuuripaar „Lukukivi”. Teosed olid tookord loodud kohaspetsiifilistena linnaruumi arvestades: üks jalapaari kujutavatest objektidest oli paigutatud üle kanali ulatuma, kus see täiendas Veneetsia sildaderohket linnapilti; teine paariline asus paviljoni siseõues tagurpidi pööratuna. Sel näitusel on aga mõlemad teosed paigutatud tagurpidi, mis tegelikult kaotab lukukivi motiivi funktsiooni, kuid püstitab paarile uues kontekstis värkse ülesande jagada ja kujundada ümbritsevat ruumi.

Oluliste krestomaatiliste teoste hulka kuulub ka installatsioon „Isa. Poeg”, millega kunstnik esines 1995. aastal Koreas Kwangju biennaalil. Teoses kasutatud käe motiiv läbib samuti Ojaveri loomingut: „Isa. Poeg” ideestikku võib vaadelda jätkuna installatsioonile „Valede võrk”, mis koosnes põrandat katvast käejooni imiteerivast tinatorude võrgustikust. Mõlema teose puhul võib näha viidet esoteerilistele suundumustele, kuid Ojaveri käsitluses ei puudu irooniline noot – „Valede võrgu“ puhul viitab juba pealkiri kunstniku seisukohale sellise praktika tõsiseltvõetavuse osas. „Isa. Poeg” lisab temaatikale ka teatud geneetilise sarnasuse ja järjepidevuse idee.

Käemotiiv kordub aga ka Ojaveri vastvalminud teosepaaris, mis on loodud kunstiakadeemia lammutatud maja katusepleki tükkidest. Ojaverile omase seoselisuse ja vihjete kaudu viitavad teosed EKA maja ümber keerlevale olukorrale. „Jäämine ja lahkumine” mõjub viitena rektori dilemmale, foneetiliselt kaunikõlaline pealkiri „Vaseliin ja limusiin” aga sobib illustreerima kogu majasaaga ebapüsivat, libedat ja tüütult kleepivat olemust. Teoses ilmneb ka Ojaverile omane mitmekesisus: näituse lisamaterjalis, teoste nimekirjas, viitab kunstnik hoopis riigikogulastele soodushinnaga Volvode müümisele, millele osutavad teoses kasutatud Volvo mudelid.

Uue teosena on näitusel installatsioon „Ühendatud jõud”, mis koosneb kahest dekoreeritud nõukogudeaegsest külmkapist, mille sisemusse on paigutatud Putini humoorikalt täiendatud portreed: ühte neist ehib näiteks linnunokk, viidates otseselt presidendi kureparvele antud lennutundidele. Külmkapi motiivi võib vaadelda aja ja arengu peatumise sümbolina. Venepärasusele rõhuvad ka külmkapipealseid kaunistavad sibulkuplid; näituse avamisel omandas teos praktilise väärtuse: seal hoiti külmas Putinka viinapudeleid. Otsene poliitiline satiir pole küll Ojaveri loomingule eriti omane, tavaliselt on ta nutikalt peitnud analoogilised viited kaudsemate sümbolite taha. Tegu on küll humoorika installatsiooniga, kuid ahendus tundub jäävat alla kunstniku tavapärasele seosterohkele käsitlusele ning mõjub teiste suurepäraste teoste kõrval pisut toorena.

Loomingu algusperioodi juurte juurde viivad näitusel nii mõningad varased klassikalises skulptuuritehnikas teosed kui ka installatsioon, kus kombineeritud niinimetatud puu ja pae perioodi kuuluvaid objekte: kahte väljatolkneva sahtliga kummutit ja lauda. Lõppteost on Ojaver kommenteerinud viitega mälestusele oma isast ja tema sõbrast viina joomas, mis tekitab assotsiatsioone avali sahtlite ja joobunud seltskonna jutuvestmise vahel. Paistab, et tegu on Ojaverile teatud põhjusel oluliseks saanud meenutusega, sest samast motiivist lähtus ka tema etteaste augustis Sagritsa muuseumi performance’i- ja installatsiooniõhtul, kus kunstnik taaslavastas mälestuse laual magavast isa sõbrast.

Ojaveri videot hõlmava loomingu puhul on oluline osa selle eksponeerimisel tähendust loovas kestas: kanalisatsioonikaevus, käokellas, nõukogudeaegses raadios, XIX sajandi maalis. Igal juhul kujundab kunstnik videost ja selle ümbrisest terviku, mille mõlemad osad panustavad võrdselt teose tähenduse loomisel. Videoinstallatsioonidele pühendatud tagumistes saalides ilmnevad ka Ojaveri loomingu erinevad küljed. Teos „Ela ja sära” käokella sees viitab kultuurkapitali stipendiumile, mida Ojaver on korduvalt üritanud saada: tegu on tõeliselt vaimuka tööga, kus südamliku musta huumori ja iroonia osaliseks saavad nii mainitud stipendium, selle pealkiri kui ka kunstnik ise. Küllaltki erinevat emotsiooni edastab kanalisatsioonikaevu luugi sees eksponeeritav „Elu armastan sind”, mis toob sisse melanhoolsema noodi, kuid ei kaota sellegipoolest inimlikult sooja huumorit, mis on Ojaveri videoinstallatsioonide ühendav lüli. Samasuguse meeleoluga on 1950. aastate lõpust pärit raadiosse konstrueeritud „Keskmised ja pikad lained”, mis lisaks sõnamängule mere- ja raadiolainete osas kujutab (kunstniku kehastuses) paljatagumikulist lennuvõimetut lindu, kes suurtest pingutustest hoolimata kivilt õhku tõusta ei suuda. Teos sisaldab seega kommentaari nõukogudeaegsetele piirangutele: lisaks pealkirjas viidatud infopiirangule (levisid vaid keskmised ja pikad raadiolained) võib lennuvõimetu linnu motiivis näha sümbolit okupatsiooniaegsele soovile ületada Soome lahte, totalitaristliku režiimi ja vaba maailma piiri. Teost saab tõlgendada ka laiemas, eksistentsiaalses võtmes, mille puhul katsed lendu tõusta võivad viidata eneseteostuse või põgenemise soovile.

XIX sajandi maali sisse installeeritud videopilt loob seose Ojaveri 1990. aastate alguse loomingule iseloomuliku kohaspetsiifilise mälutemaatikaga. Kunstniku inspiratsiooniks sai avastus, et Piritalt Tallinna poole vaadates leiab ka praegu samasuguse püstise teiba, nagu see on maalil. Selline väike detail sai aluseks teosele, mis käsitleb Ojaverile omases võtmes kohavaimu ja paiga lugu läbi aja.

Jüri Ojaveri isikunäitus Kunstihoones tõestab jälle kunstniku suurepärast võimet luua leidlikke ja mõjuvaid lahendusi: teosed, mis avaldanud muljet mõnes varasemas ja teistsuguses kontekstis, ei ole näitusesaalides vaid tagasivaatav dokumentatsioon, vaid Ojaver on suutnud neile anda uue ja samavõrd mõjuva tähenduse. Kunstniku, kuraator Reet Varblase ja kujundaja Martin Pedaniku koostöös on valminud põhjaliku kontseptsiooniga terviklik teos, mida võib pidada vägagi õnnestunud näituseks.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht