Välismaalase pilk eesti nüüdiskunstile

Eesti nüüdiskunsti näitus Euroopa Keskpangas on väga rahulik, ehk liigagi, tööde omavahelist lamendilöömist pole, sarnased positsioonid ripuvad-seisavad vaguralt kõrvuti.

LIIS KOLLE

Eesti nüüdiskunsti näitus sarjas „Euroopa Liidu maade nüüdiskunst“ Euroopa Keskpanga peahoones kuni 26. X. Kuraator Britta von Campenhausen, kunstnikud Merike Estna, Flo Kasearu, Kristi Kongi, Paul Kuimet, Kris Lemsalu, Marko Mäetamm, Marge Monko, Krista Mölder, Katja Novitskova, Kaido Ole, Laura Põld, Taavi Suisalu, Sigrid Viir ning Kristina Õllek ja Kert Viiart.

Euroopa Liidu liikmesriikide nüüdiskunsti näitusesarja eesmärk on tutvustada nii ühe maa kunstiloomingut selle mitmekesisuses kui ka kunsti aktuaalseid ideid. Seekordse väljapaneku pea kõik osalejad leiame Eesti Kaasaegse Kunsti Keskuse kunstnike isikuandmebaasist, kus „pakutakse ülevaadet rahvusvaheliselt kõnekatest eesti professionaalsetest tegevkunstnikest“. Seega peaks selline valik keskpanka sattuvat rahvusvahelist kunstivaatajat kõnetama küll. Seni pole Saksamaal ilmunud ühtegi kunstikriitilist kajastust, sest pank nagu ka saatkondki pole „päris“ kunstielu osa.

Näituse avas keskpanga president Mario Draghi, kes on ühtlasi asutuse kunstikomisjoni üks patroone (eksponeeritavate tööde valiku tegi kunstikomisjon kuraatori esitatud ettepanekute põhjal). Heliooja Jüri Reinverelt oli avamiseks tellitud uudisteos, mille kandsid ette Kronbergi akadeemia üliõpilased ja Euroopa kammerorkester. Eesti Kunstimuuseumi direktor Sirje Helme avas oma sõnavõtus eesti ja eestiliku kunsti olemust. Eesti Pank toetab kunstnike tööde transporti Frankfurti ja tagasi. See on igati kohane ja väärikas tegu, sest näidatakse palju suuremõõtmelisi maale ning mõnda mitte-kuhugi-mahtuvat installatsiooni, nagu Kris Lemsalu „Car2Go“ (2016), mille fotoga kutsutakse näitust vaatama keskpanga kodulehel, ning Flo Kasearu välitingimustes eksponeeritavat katuseplekilennukit „Ülestõus (lennuk) I“ („Uprising (Aircraft) I“, 2015).

Väljapanekus on ülekaalus maal, digitaalset kunsti on üllatavalt vähe. Põhjuse leiab patroonide saatesõnast näituse kataloogis: „Paljud osalevad kunstnikud uurivad nüüdisaegset visuaal- ja kujundikultuuri ning lähenevad digitaliseerumise fenomenile „post-internetlikult“, s.t traditsioonilisi tehnikaid kasutades.“

Kris Lemsalu installatsiooni „Car2Go“ (2016) fotoga kutsutakse näitust vaatama keskpanga kodulehel.

Euroopa Keskpank / Pressifoto

Näitusesarja puhul on traditsiooniks, et ühelt osalevalt kunstnikult tellitakse kohaspetsiifiline teos. Valik langes Krista Möldrile, kes teeb väljapeetud, kummastavaid arhitektuurifotosid. Ka seekord on ta esitlenud Viini büroo Coop Himmelb(l)au projekteeritud hoonet mitmest perspektiivist, mis ei pruugi kattuda vaataja kogemusega. Kuna ekspositsioonipind on tohutu, kulub näitusekülastajal kõigepealt jalameetreid ja kannatust, et kõik teosed üles leida. Mõned taiesed jätavad hiigelruumi laiali pillutatud mulje või pistavad nina nurga tagant välja seal, kus ei ootakski. See „maastikumäng“ on iseenesest päris põnev.

Eksponeeritud tööde teemavalik ulatub koduse igapäevaelu mikromaailmast filosoofiliste ja igavikuliste küsimusteni, poliitika on esindatud pigem kunstipoliitika kaudu, vormiotsingutele pannakse kord rohkem, kord vähem rõhku, julge eksperiment ja kontemplatiivne kaemus on sõbralikult kõrvuti. Mitu maalijat on püüdnud maalist välja murda, installatsioonid tekitavad pigem küsi- kui hüüumärke, interaktiivsus sama hästi kui puudub. Kokkuvõttes on näitus väga rahulik, ehk liigagi, tööde omavahelist lamendilöömist pole, vastupidi, sarnased positsioonid ripuvad-seisavad vaguralt kõrvuti, sariteoste osi pole lahutatud. Kas väga ühtlase üldpildi võis põhjustada tõsiasi, et enamik kunstnikke on põlvkonnakaaslased, sündinud 1980. aastatel? Või et paljusid esindab Temnikova ja Kasela galerii? Et mitmed on esinenud Veneetsia biennaalil? Selles nooruslikus meres kõrguvad lipulaevadena vaid Marko Mäetamm ja Kaido Ole kui paar kümnendit kogenumad. Kuna kõik näitusel osalejad on Eestis rohkem või vähem tuntud, peatun järgnevalt vaid paaril, kelle tööd minu arvates konkreetse ruumi ja näitusesituatsiooniga kõige enam on suhestunud.

Paul Kuimet on eksponeerinud kunstiraamatule „Konspekteeritud ruum. Eesti monumentaalmaal 1879–2012” (eesti keeles 2012. aastal, inglise keeles 2017. aastal, Brüsselis esitleti 2018. aasta kevadel) tehtud fotosid Nõukogude aja kunstiga kaunistatud ehitistest. Kuimeti jahedad ja kalkuleeritud fotod presenteerivad hooneid nii-öelda alasti, inimeste ja sõidukiteta, nukras väljapeetuses, kandes teisest ajast ja kontekstist pärit visuaalseid sõnumeid, mis õieti enam kellenigi ei jõua välja arvatud ehk mõni nõukogude pärandit uudistav turist. Osa sarjast dokumenteeritakse monumentaalkunsti sisetingimustes, fotod mõjuvad retrolikena, nagu oleksid need samast ajast, kui kujutatavad objektid, võõrastus-võõritus tekib seeläbi, et mõned teosed on kahjustatud, ehk isegi unustatud. Kuna pangahoone ise on imposantne arhitektuurikunstiteos, vastavad need tööd ruumile kõige paremini. Nautisin oma klaasja elegantsiga taevasse pürgiva rahakatedraali ning väsinud ja rusutud või reserveeritud ja raskepärase moega nõukogude ehitiste portreede dialoogi. Paul Kuimetil oli veel Frankfurdi ühe mainekama kunstimuuseumi SCHIRN filmi- ja videokunstnikke tutvustavas sarjas „Topeltjoon“ („Double Feature“) vestlusõhtu, kus näidati tema 2016. aasta tööd „Paljastus“ („Exposure“). SCHIRNi jõuti, sest kuraator Britta von Campenhausen otsis võimalust tutvustada Kuimeti filmilist loomingut, mida keskpangas ei saadud näidata.

Ka Flo Kasearu majamuuseumi tutvustav videotaies „Giidituur“ („Guided Tour“, 2014) pääses tugevamalt mõjule kontrasti kaudu. Õdus nurgake toolide ja toakasega pangafuajee peaaegu märkamatus sopis tõmbab avamismelust ja suuremõõtmelistest teostest väsinud külastajaid magnetina. Kiheleva absurditundega vaadatakse moodsa disaini ja staatika ühist triumfi pühitsevas hoones armsalt kodutöönduslikku ning just selle kaudu sügavalt iroonilist klippi raugaeas puitehitisest, mis füüsikaseaduste kohaselt nagu ei tohikski enam püsti seista, ning selle sisemusse loodud muuseumist. Et monetaartemplis ringiluusival ning tõenäoliselt kogu oma elu keskküttesüsteemis veetnud lääne­eurooplasel ei tekiks haletsev-põlastavat reaktsiooni „vaene kunstnik, millistes tingimustes ta peab elama!“, näidatakse esimese eksponaadina uhkelt korteri­ihkajate kuulutusi uksepiidal. Videod aegluubis lähenevast tuletõrjeautost koos toaaknast tõusva suitsupilvega ning jubedat kitši tootvast „kunstikonveierist“ mõjuksid rämpsuna, kui neis ei oleks vaikset poeetikat ning nüüd juba lauaga lajatavat (vahetiiter „Loov Eesti“, kas loomemajanduse palang lõõmab veel?) irooniat. Ringkäigu äkiline ja marketingimeisterlik lõpp – liumäest alla muuseumipoodi ja mida seal sees leida on – paneb kõigele krooni (loe: ujumismütsi) pähe. Lõppude lõpuks viibime hoones, mis pole pühendatud kunstile, vaid rahale.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht