Vaimuhaigete kaitsepühak Dymphna

Kuigi Niguliste muuseumi näituse eesmärk on tutvustada põnevat altariretaablit, annab see suurepärase võimaluse vaadelda renessansiajastu ühiskonda.

ANU RAE

Näitus „Meeletu Dymphna järele“ Niguliste muuseumis kuni 28. XI, kuraator Katharina Van Cauteren (The Phoebus Foundation) ning koordinaatorid Merike Kurisoo ja Niels Schalley (The Phoebus Foundation).

Koostöös maailma ühe suurema erakunstikoguga, Belgias asuva The Phoebus Foundationiga on Niguliste muuseum Eesti näitusekülastaja ette toodud XVI sajandi algusest pärit püha Dymphna altariretaabli. Säilinud seitsmel (originaalis kaheksal) maalitahvlil on kunsti­teose autor Goossen van der Weyden (u 1465 – pärast 1538) kujutanud varakeskaegse märterpühaku lugu. Teose tellis Tongerlo kloostriülem Antonius Tsgrooten (1460–1530). Tongerlo lähedal asub Geeli linn, kus austati püha Dymphnat ja käidi palverännakutel tema käest abi saamas.

Nüüdisaegne vaatenurk. Näituse eesmärk on tutvustada altariretaablit, selle autorit ja hiljuti lõppenud konserveerimistööde uuringutulemusi. Näitus on lahendatud audiovisuaalselt neljas sektsioonis ja audiogiidita hakkama ei saa. Sissejuhatavas videos tutvustatakse altari­retaablit ja restaureerimistööde käiku. Näituse teine osa on pühendatud märtritar Dymphnale. Tema legendi on vürtsitatud kuuldemängulaadsete vahelepõigetega. Õrnust ja naiselikkust sümboliseerivas heleroosas kleidis püha Dymphna oli varakeskajal elanud iiri printsess. Tema isa oli paganausku kuningas, kuid ema eeskujul võttis Dymphna vastu kristluse. Pärast ema surma soovis Dymphna isa uuesti abielluda ja leidis, et ainult tema lihane tütar võib kadunud abikaasa koha täita. Dymphna otsustas põgeneda ja jõudis Belgiasse Geeli linna, kus hakkas tegelema vaeste hoolekandega. Hiljem kujunes püha Dymphna reliikviate hoiu­kohast vaimsete häirete all kannatavate palverändajate armastatum sihtpaik. Kas püha Dymphna elas VI või VII sajandil ja miks printsessist sai just vaimuhaigete kaitsepühak, selles ei ole näituse tegijad suutnud omavahel kokku leppida.

Kolmandas sektsioonis esitatakse lõbusa ja kohati terava debatina altari­retaabli kunstilooliste uuringute tulemusi. Teose autor Goossen van der Weyden ja selle tellija, kloostriülem Antonius Tsgrooten kommenteerivad kunstiteose loomeprotsessi. Fiktiivset intervjuud saadab altariretaabli tegelastega videolahendus. Kiita tuleb nii Belgia stsenaristi kui ka näitlejaid. Humoorika ajaloojutustuse kaudu saavad ammu elanud inimeste lood arusaadavamaks, põnevamaks ja inimlikumaks – aastasadadest sõltumata oleme siiski üpris sarnased. Viimases osas heidetakse pilk tänapäeva Geeli vaimuhaigetele koduhooldust pakkuvate perede ja haigete argiellu.

Vaimuhaiglad ja koduhooldus. Kuigi näituse eesmärk on tutvustada kunsti­ajalooliselt põnevat altariretaablit, annab see ka suurepärase võimaluse vaadelda renessansiajastu ühiskonda. Dymphnast oli saanud vaimuhaigete kaitsepühak ja Geeli elanikud on XV sajandist peale tegelenud vaimuhaigete deinstitutsionaliseeritud hooldusega. Sellest tulenevalt on mõistlik ka näitusel tutvustada XVI sajandi vaimuhaiguste käsitlust.

Nüüdis-Geeli ellu sisse juhatavas videos öeldakse, et tollal (altariretaabli valmimise paiku) pandi vaimuhaiged vangikongi. See väide on ebatäpne.

Goossen Van der Weyden. Püha Dymphna altariretaabel. Detail. U 1505. The Phoebus Foundation

Pressifoto

Esiteks puudusid XVI sajandil tänapäevases mõistes vanglad. Kinnipeetud ootasid kohtuotsust või selle täideviimist ehk siis tegu oli arestikambriga. XVIII sajandi lõpus Ameerika iseseisvussõja ja Prantsuse revolutsiooniga kätte võidetud vabaduse võtmine karistusmeetmena seadustatakse alles XIX sajandil.1

Ei saa kuidagi nõustuda renessansiaja vaimuhaigete laiaulatusliku (väärkasutatud) institutsionaliseerimisega, millele „vaimuhaiged pandi vangikongi“ osutab. Kuigi keskaeg (selle pikendusena ka järgnenud sajandid) vaevleb niikuinii pimeda ja vägivaldse ajastu kuvandi all, siis arvatavasti on siin tegemist Michel Foucault’ intellektuaalse pärandiga.

Foucault’ uurimisküsimused paigutuvad selgelt Teise maailmasõja järgsesse ajalookirjutusse, kus hakati indiviidi autonoomia ja riigivõimu vahekorda senisest kriitilisemalt käsitlema.

Foucault väitis, üldistades Prantsusmaa näitel kogu Euroopale, et vaimuhaiguste medikaliseerimine ja sellest tulenev institutsionaalne käsitlus ei olnud muud kui riigi soov ühiskonna arvates ebakohased inimesed eraldada. Selline protsess ehk le grand renfermement (eestikeelses tõlkes on kasutatud „suur sulgemine“) sai tema sõnul alguse XVII sajandi keskpaigas. Ajalookirjutuse tarvis seisneb sellise väite tulem selles, et seadnud psühhiaatria ajaloos küsimärgi alla seni valitsenud progressi narratiivi, innustas Foucault ajaloolasi seda valdkond uurima.

Kõige häälekamalt on Foucault’d kritiseerinud briti ajaloolane Roy Porter, kes osutas juba 30 aastat tagasi, et „suur sulgemine“ ei kehti Suurbritannia ega ka kõigi Mandri-Euroopa maade kohta.2 XVII sajandi Inglismaal ei pandud vaimuhaigeid kinnistesse asutustesse ja nad olid perekonna, mitte riigi, hoolitsusel. Porter rõhutab, et (alles) XIX sajandil võttis riik vaimuhaigete hoolduse enda kanda ja algatati vaimuhaiglate ehitamine.

Ka Balti provintside puhul ei saa süsteemsest institutsionaliseerimisest rääkida enne XIX sajandit. Esimene vaimuhaigla avati Riias 1786. aastal ning järgmise 12 aasta jooksul oli haiglast läbi käinud 45 vaimuhaiget.3 Praegusel Eesti alal eraldati vaimuhaigetele mõned kohad 1796. aastal loodud Tallinna Priihospidalis.4 Suuremaks institutsionaliseerimiseks läks siinmail XIX sajandi viimasel veerandil, kui Tartu ülikooli juurde loodi psühhiaatriakliinik. Seega ei kehti Foucault’ argument ka siinse piirkonna kohta.

Vägivaldselt käituvate vaimuhaigetega tuli aga kuidagiviisi tegeleda. Ajaloolane H. C. Erik Midelfort on väitnud, et hiliskeskajal ja renessansiajal tõepoolest seoti mõned vaimuhaiged kinni või eraldati, kuid selle põhjus oli olnud nende ohtlikkus iseendale või teistele.5 Enne modernset psühhofarmakoloogiat, mis töötati välja pärast Teist maailmasõda, oli märatsevaid inimesi pea võimatu muudmoodi kontrollida.

Hiliskesk- ja renessansiaegne vaimuhaigusekäsitlus oli kahetine. Üks võimalus oli mõelda sellest kui haigest kehast tulenevast probleemist, mida saab ravimtaimedega ravida. Teisalt võidi lähtuda religioossest argumendist, mille järgi igasugune haigus, sh vaimuhaigus, on põhjustatud patust, mistõttu oli palverännak üks vaimuhaiguse ravimise moodustest. Samuti oli ravimeetmena kasutusel näiteks eksortsism, kuna vaimuhaigust võis ka tõlgendada kui kurjast vaimust vaevatud olemist.

Teatud sorti ebakohast käitumist ja tundmusi võidi ka tunnustada. Näiteks õukonnanarre. Melanhoolia puhul usuti, et see toetab geniaalsust, või et kõik geeniused on natuke hullud.6 Pealegi tunnistas kirik pühasid hullusid, kellel oli Jumalaga eriline side.7

Seega oli vaimuhaiguste käsitlus hiliskesk- ja renessansiajal, nagu ka igal muul ajal, väga mitmetahuline. Kuigi normist kõrvalekaldujate stigmatiseerimisest ei pääse ükski ajastu, pole õige teha ühe lausega üldistus niivõrd keeruka probleemi tutvustamisel.

1 Abby M. Schrader, Punishment. Encyclopedia of European Social History. From 1350 to 2000. Kd 3, toim. Peter N. Stearns. Charles Schribner’s Sons, New York 2001, lk 413–427.

2 Roy Porter, Mind-frog’d manacles. A history of madness in England from the Restoraion to the Regency. The Athlone Press, London 1987, lk 5–9.

3 Vladimirs Kuznecovs, About Diagnostics at the Mental Asylum of Riga Citadel in 1787–1790. –Acta Baltica Historiae et Philosophiae Scientarum, 2012, 1:2, lk 83-84.

4 Heino Gustavson, Tallinna vaimuhaiglad minevikus. – Nõukogude Eesti Tervishoid, 1971 nr 2, lk 127.

5 H. C. Erik Midelfort, Madness and Civilizaition in Early Modern Europe: A Reapprisal of Michel Foucault. After the Reformation. – Essays in honor of J. H. Hexter. Toim. Barbara C. Malament. University of Pennsylvania Press, Philadelphia 1980, lk 253.

6 Samas, lk 255.

7 Petteri Pietikainen, Madness. A History. Routledge, London and New York 2015, lk 29-30.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht