Vaikelu mägede ja merega

Vappu Thurlow

Kristiina Kaasiku näitus „Aastate valgus” arhitektuuri- ja disainigaleriis kuni 16. II. 1976. aastal maalis Kristiina Kaasik tänaseks eesti maaliklassikasse kuuluva „Vaikelu koogi ja moosiga”,  mille kompositsioonis olid teravalt vastandatud korrastatud taust klassitsistliku sillakesega ja esiplaanil justnagu mingi kontrollimatu jõu poolt ümber paisatud moosipott, mille sisemusest voolas välja kuum, punane moos. Tema punasevarjundilistes maastikes oli tunda sedasama katastroofi, peatumatut sisemist liikumist. Tundub, et need sisemised pinged maa külgetõmbejõu ja kosmosesse suunatud liikumise vahel, samuti arhitektuurimotiivi kõrvutamine ürgsest loodusest ammutatud jõuga, on läbinud ta loomingut kõigi järgnenud aastate jooksul. „Minu lapsepõlv sõjajärgses Tallinnas oli hea pinnas sürreaalsuse tajumiseks,” kirjutab kunstnik XXI sajandi alguses ilmunud kataloogis. Sõda mainides annab ta kätte ühe võimaluse värviliste plahvatuste tõlgendamiseks oma teostel; purunemiste ja nende kiuste taas kasvavate, visalt taeva poole pürgivate vormide mõistmiseks. Kuid tema maalitud stiihiate hulgas on ka mäed, metsad, lumeväljad. 1970ndate lõpul ja 1980ndate algul muunduvad Kristiina Kaasiku maastikud peaaegu märkamatult abstraktseteks töödeks. Alguses on neis veel palju ilmseid maastiku motiive, aja jooksul need taganevad; seejuures jäävad ka päris viimaste aastate abstraktsed teosed kompositsioonilises mõttes siiski maastikeks, mida on inspireerinud looduse suurejoonelised vaatemängud. Maastikuline on ka tema abstraktsete teoste tohutu ruumilisus: esi- ja tagaplaani vahele mahub tohutu suur, tasane, avar pind, ja üleval avaneb ruum, mis sarnaneb taevaga.

Kunstniku 1990. aastate maalidele annavad ruumilisuse ideaalmaastikele omased kulissitaolised vormid külgedel. Sel kümnendil maalis kunstnik palju teravatele vertikaalidele ehitatud kompositsioone, millel gooti katedraalitornidega sarnased nooljalt ahenevad vormid kõrgusse pürivad. Kui neis veduta ideata’t näha, siis on need veduudid põlevate taevastega. Alguses on vertikaalid helepunased, kümnendi keskel muutuvad valgeteks, kasvades välja horisontaalseist sinistest tasapindadest nagu uppunud linnades.

Tundub, et XXI sajandi algul oli see „gooti katedraalide” teema ennast ammendanud, justkui oleks läbematu ja kiire taevassetungimise kirg kunstniku hinges veidi taltunud. Selle asemel hakkas ta maalima kaarjaid, sillataolisi konstruktsioone, näiteks maalidel „Elav vesi” ja „Tulerõngas”.

Abstraktne maal tekib kontemplatsioonist, kui see omandab või õigemini säilitab sarnasuse maastikuga, siis on kunstnik hingelt romantik, keda loodusvaated ärgitavad eneseleidmisele. Kristiina Kaasiku maalidelt võib ikka leida abstraktseid vorme, mis meenutavad kaudselt mägesid, kõrgeid rannakaljusid, tuuleveskeid, puude lehestikke, läbi mille paistab päikesekiir, rääkimata alati kohal merest ja taevast. Kõik need on romantilise maalikunsti lemmikmotiivid. 1996. aastal maalitud „Kutsel”, millel punasest alusest kasvab välja suur valge rist ja taustal lendavad sinises taevas valged pilved, on selle müstitsismi ja visionaarsuse poolest sisemine sarnasus Caspar David Friedrichi „Ristiga mägedes”. 

Praegu on arhitektuuri ja disainigaleriis avatud Kristiina Kaasiku näitus „Aastate valgus”. Viimastel aastatel on koloriit muutunud heledamaks, pehmemaks, soojemaks, turnerlikult sulavaks. Ainult vetesügavust väljendavaile, allpool olevaile pindadele langevad endiselt sünktumedad varjud nagu ehtsas ookeanis. Euroopalike gootilike motiivide asemele on tulnud idamaise templiarhitektuuri motiivid, isegi Buddha terendab läbi valguse maalil „Mina usun”. Eelkõige läbib seda näitust aga lumise mäetipu kujund, mis pürib kõrgustesse nagu varasemail töödel teravad tornisarnased motiivid. Ainult et nende pürgimine on aeglasem, mõjukam, ülevam. Näituse peateema, valgus, ilmub igale pildile nagu nägemus. Täielikult valitseb see pildis „Otsides valgust”, mis on läbi ja läbi helge, nagu oleks maalitud „Kuulutust”.