Vaakum ei jää täitmata

Julia Maria Künnap: „Praegune kõik-on-juba-tehtud-tõdemus paneb endasse vaatama ja vanu rohtunud radu uuesti otsima. Tehnika võib olla vana, kuid esteetikas on oma aja jooni.“

URMAS LÜÜS, JULIA MARIA KÜNNAP

„Schmuck“ on 1959. aastal alguse saanud Müncheni iga-aastane ehtekunsti näitus. Kasvanud ajapikku Euroopa ehtekunsti kõige tähtsamaks kõrgel tasemel ürituseks, hakkas selle ümber vohama kõrvalprojekte ja satelliitnäitusi. „Schmuckist“ sõltumatu näituseprogramm on nii tihe, et vabakutselised Hollandi ehteaktivistid väljaandest Current Obsession nimetasid selle ümber Müncheni ehtenädalaks. „Schmuck“ on hea näide orgaaniliselt üle pea kasvanud üritusest. Põhinäituse kõrval oli sel korral 93 isetekkelist satelliiti. Isegi organisaatoritel ei olnud ülevaadet, kui palju haakuvaid üritusi selle ühe nädala jooksul Müncheni kesklinnas aset leidis.

„Schmuck“ kui peanäitus toimub Müncheni äärelinna messikeskuses ja on tavaliselt suurema rahvusvahelise käsitöömessi osa. Tänavu oli väljas kolme Eesti kunstniku tööd. Kandideeris 920 kunstnikku, näitusele pääses 65, nende seas ka EKA doktorant Darja Popolitova, Chicagost pärit magistrant Erinn Michelle Cox ja Julia Maria Künnap.

Julia Maria Künnap tõi näituselt koju Herbert Hofmanni autasu, mida peetakse nüüdisehtekunsti ringkondades üheks kõige mainekamaks auhinnaks. Künnap on esimene eestlane, kellele see tunnustus on osaks saanud. Tänavu pälvisid selle veel Gernot Leibold Saksamaalt ja Lin Cheung Ühend­kuningriigist.

„Schmucki“ kõrval oli messikeskuses vaadata ka noorte disainerite ja tarbekunstnike näitus „Talente“, mille žüriisõelast suutis sel korral eestlastest läbi murda EKA ehte- ja sepakunsti eriala magistrant Hanna-Maria Vanaküla. „Talentet“ ja „Schmucki“ ümbritsesid nüüdisehtekunsti turustavate galeriide messiboksid.

Herbert Hofmanni autasu žürii pidas Julia Maria Künnapi nefriidist rinnaehet kivilihvimise meistriteoseks ja hindas väga, et ta oli oma ehete abil puudutanud tähtsaid teemasid.
Julia Maria Künnap. Miks kasvab kõik üle pea. Rinnaehe, nefriit, kuld, 2017

Julia Maria Künnap

Urmas Lüüs: Nüüdiskunsti eksponeerimine sellises keskkonnas on aja jooksul palju kriitikat saanud. Organisaatorite taotlus aga ongi tuua käsitööst end elitaarsena distantseeriv tarbekunst kohta, mida külastab tuhandeid inimesi. Aastakümnetepikkuse järjepidevusega on harjutatud kunstinäitusi muidu harva või sootuks üldse mitte väisavat publikut nüüdiskunstiga kohanema. Mitmed esmakordselt Müncheni ehtekunsti nädalalt uudistama tulnud inimesed olid üllatunud, kui väike ja tagasihoidlik tundus peanäitus. Võeti ette palverännak kuulsa „Schmucki“ nagu Püha Graali juurde, aga vaimusilmas ette kujutatud kalliskividega ülekülvatud kuldpeekri asemel leiti eest pehkinud puutopsik. Arhitekt Hans Elli näitusekujundus on püsinud muutumatuna 1999. aastast. Avaliku konkursi üheks tingimuseks on vitriinkapi mahust tulenevad limiteeritud mõõdud. See kriteerium selekteerib, võrreldes noorte „Talentega“, suure osa head kontseptuaalset kunsti välja, sest teoste peamine parameeter on stendi eksponeerimistingimused. Mõnigi teos ei hakka ka standardse valgustusega pleekinud-kreemisel taustariidel mõjuma.

Eestlaste invasioon Münchenisse

Julia Maria Künnap: Veidra formaadiga ajapikku harjub. Võtame liiga loomulikuna, et nüüdiskunst peab olema eksponeeritud valges pandustesse mähkunud arhitektuuriimes, tilkuva laega jääkülmas tehasehoones või wabi-sabi ideest kantud varemeis. Selles kontekstis mõjub siginat-saginat täis messisaal omamoodi värskendavalt. Rahvast oli palju, galeristid suhtlesid külastajatega, sõbrad omavahel. Eaga kasvav mugavus ehk, aga päris tore oli soojas kuivas ruumis teostele keskenduda. Sama eesmärki teenis ka ligi 20 aastat vana kujundus – ainult ehted on uued ning ainult neid tullaksegi vaatama. Näitusele esitatud tööde ainsaks kunstiliseks kriteeriumiks on kantavus. Kui nõel on taga, siis kõlbab. Kuigi näituse kontseptsioon on Saksa täpsusega välja rehkendatud, võtavad korraldajad siiski (ka Saksa kombe kohaselt) vastu ka erandeid. Mõned aastad tagasi eksponeeris Norra kunstnik Nanna Melland oma sadadest lennukikujulistest ripatsitest koosnevat installatsiooni kastist väljas, seina peal. Olen näinud viit „Schmucki“ näitust ja võin öelda, et tööde väljapanek oli seekord tõesti õnnestunud. „Schmucki“ näituse teebki huvitavaks ambitsioonikus ja suurejoonelisus. Väljapanek, mis kannab pealkirja „Ehe 2018“, püüabki omamoodi maailmanäituse raames anda ülevaate kogu ehtekunsti hetkeolukorrast. Võimatu ülesanne mõistagi, aga kui seda 60 aastat järjest teha, võib mustreid ja suundumusi märgata.

Eesti kunstike töid võis näha mujalgi kui konkurssnäitustel. Platina galerii (Stockholm) väljapanekus oli Sofia Halliku, Nils Hinti, Piret Hirve, Julia Maria Künnapi, Kristiina Lauritsa, Eve Margus-Villemsi, Kadri Mälgu, Maarja Niinemäe, Villu Plinki, Darja Popolitova, Ketli Tiitsare, Maria Valdma ja Tanel Veenre tööd äsja Stockholmis toimunud näituselt „Udujutt“. Kadri Mälgu loomingut võis veel vaadata Biró galerii (München) väljapanekus ja Kinga Zobeli galerii klassikute osas messihallis. Tanel Veenret nii Biró kui ka galerii Ra (Amsterdam) boksis ja väljaspool messikeskust Ketli Tiitsare töid Ellen Maurer-Zilioli galeriis.

Lüüs: Ühe huvitava lisana on hakatud mitmel rindel korraldama konverentse, seminare ja arutelusid. Darja Popolitova kõneles Current Obsessioni organiseeritud seminaril ehete, sotsiaalmeedia ja digitaalsuse ristumistest ning ise osalesin USA kirjastaja Art Jewelry Forumi paneeldiskussioonis, kus arutati kirjutamist ja kunstikriitikat. Kui viis aastat tagasi piirdus kriitika vaid näituselt näitusele joostes üksteise takkakiitmisega, siis sel aastal leidis aset lausa neli seminaride ja loengusarjade programmi. Paistab, et tarbekunst on jõudnud omadega niikaugele, kus, barett peas viltu, alateadvusest juhitu egiidi all silmipööritava kunstnikumüüdi loomine on asendunud selgesõnalisema enesepositsioneerimise vajadusega. Kui legendaarne ehtekunstnik Otto Künzli on öelnud, et „mina teen, teie otsustate“, siis noorem põlvkond enam sama taktikaga ei pääse. Vestlustest teiste ehtegurmaanidega tuli ilmsiks, et ma polnud ainus, keda kunstnike poeetiliselt hämarad segases kunstimulli siseringikeeles kirjutatud „selgitavad“ tekstid pigem häirisid ja eksitasid. Kui varem tundus tarbekunst vabade kunstide varjus nagu kiusatud väikevend, keda igast küljest kaitsma pidi, siis nüüd autonoomsuse arenedes on ka siseringis tekkinud vajadus konstruktiivsema kriitika ja selgepiirilisemate seisukohavõttude järele.

Klassikalised töövõtted taas moes

Künnap: Mõtestamiseta ei teki sügavust, küll aga õhkub ehtesfäärist juba mõnda aega teatavat nõutust. Meie õppejõudude põlvkonna kujunemisaeg tundub tagantjärele eesmärgipärasem: oli vaja vaid raamidest välja murda, šokeerida uue vormi või materjalivalikuga. Näiteks seetõttu sai kullast aastakümneteks tabu – tahad olla praegusaegne, kasuta plasti. Natuke hiljem selgus, et kasuta ükskõik mida. Praegune kõik-on-juba-tehtud-tõdemus paneb endasse vaatama ja vanu rohtunud radu otsima. Näitus näituse järel jäi silma noorte kunstnike klassikaliste tehnikate ja materjalide kasutus – filigraan, emailimaal, kohrutamine. Tehnika võib olla küll tuhandeid aastaid vana, kuid lähenemine on ikka värske, esteetikas võib märgata ajastu jooni. Kahe tänavuse Herbert Hofmanni preemia saanud autori tööd on kivist lihvitud, väikese kullast lisandiga.

Mitme näituse puhul häiris mind esmase selgituse puudumine kas või autori nime näol. Enamikul grupinäitustel olid osalevate kunstnike nimed vaid plakatil või galeriiuksel, tööd sageli pealkirjata, materjali ja tehnikat ei nimetatud. Kunstnikud jätavad nii kasutamata võimaluse vihjata oma töö lähtekohale, anda sõnaline pidepunkt teose mõtestamiseks. Vahest võib siin paralleeli tõmmata ülekasvanud suhtlusega sotsiaalmeedias, kus mõtetele annab sõnalise kujundi asemel värvi emotikon. Verbaalne eneseväljendus on taandunud fraasi „täitsa nii“.

Dieter Dohr (käsitöömesside liidu tegevjuht), žürii liige Cornelie Holzach (Pforzheim), auhinna laureaat Gernot Leibold (Karlsruhe), žürii liige Stefano Marchetti (Padova), auhinna laureaat Lin Cheung (London), žürii liige Caroline Broadhead (London), auhinna laureaat Julia Maria Künnap ja Wolfgang Lösche (Baieri käsitöökoda)

Pressifoto

Lüüs: Ka mulle hakkas silma noorte janu vanade teadmiste ja klassikaliste töövõtete järele. Eks see seitsmekümnendatel radikaalse lainena peale rullunud mässajate põlvkond oli kantud modernistlikust lineaarsest mõtteviisist. Mis täna tehtud, see homme minevik. Vaid paarikümne aastaga prooviti järele kõik ekstreemsused ja lükati piirid nii kaugele, et uuele põlvkonnale ei jäänud muud üle kui järgmisele ringile minna. Selles mõttes on Münchenis toimuv näituste paraad väga valgustuslik, sest kohal oli ka märgiline pioneeride avangard, nagu Otto Künzli, Gerd Roth­mann, Peter Skubic, Ruudt Peters … Nende kõrval oma taiestega verivärsked ülikoolilõpetajad. End meistritega kõrvutades on selge, et kõik need vanad torisevad pässid olid nooruses mitu korda radikaalsemad, uuenduslikumad ja julgemad kui ükskõik milline praegune professionaalsesse ellu astuja. Samas oli see ka mingi kindla ajastu märk. Manifestid ja šokeerimine täitsid märksa olulisemat rolli. Noorema põlvkonna esindajana tundub mulle, et siis piirid lihtsalt janunesid tõugete järele. Nagu tänaval seisev tühi plekkpurk. Kuidas sa lähed mööda ja seda jalaga ei löö? Ikka lööd. Nüüd ei kergita sellised aktsioonid enam ühegi kriitiku kulmu. Suurlinlik kunstimekas märatsemine võib heal juhul tuua kriitikult anonüümsusesse paiskava tembelduse „järjekordne noor andekas kunstnik“. Sellises olukorras on loogiline, et piire nihutavas lootuses edasirühkimise asemel astutakse sammuke tagasi. Uuritakse juuri. Vahetatakse lineaarne liikumine vertikaalse vastu ning pööratakse pilgud sissepoole. Või siis otsitakse pääseteed ka vabades kunstides õhus heljuvate märksõnade abil. Interdistsiplinaarsus ja meediate ülesus. Postinterneti esteetika ja digitaalse mõõtme lisamine füüsilisele. Kunsti ja teaduse vaheliste sildade loomine – kõikvõimalikud uurimused ja laboratoorsed katsetused, vähemalt töökoja uksesildile „Lab“ lisamine.

Tehisintellekt ja ehe

Künnap: Digitaalsuse tulekuga on tekkinud uus masinavaimustus, mille globaalne levikuala kattub üsna täpselt 3D-printeri teenuse kättesaadavusega. See on ühtpidi loomulik, uued tehnilised võimalused rikastavad vormikeelt, aga teisalt võib tõdeda, et vana hea sirkel on jälle keerulisem. Käsitsi tehtul ja arvuti juhtimisel loodud tööl on hägusem piir kui esmapilgul tundub. Päris oma kätega saab ainult rohukõrre ümber sõrme siduda, kõigeks muuks läheb juba tööriistu vaja. Siin ja seal kerkib üles mõte arvuti loodud ehtest. Mõttemänguna mõistetav, aga tupiktee. Kuidas saab arvuti luua ehet, kui tal puudub armastusvõime?

Lüüs: Vaatasin Münchenis ka ise, et 3D prinditud ehete puhul on kontseptsioon endiselt teisejärgulisel kohal. Enamasti on eraldi välja toodud, kui üks või teine ehe on 3D prinditud. Me ei märka esimesena intrigeerivat vormi ja teravmeelset ideed, mille senine teostus on olnud inimkonnale vajalike tehnoloogiliste vahenditeta saavutamatu, vaid seda, et tegu on 3D prinditud objektiga. Tõestab hästi, et me pole seda veel omaks võtnud. Me ei mõtle, kuidas elekter satub juhtmesse või kuidas haamrit käes hoida nii, et vajalikku objekti tabada. Ometi on mul tunne, et ahvivaimustus hakkab vaikselt üle minema ja diskussioon digitaalse tööriista rolli üle saab hakata lõpuks ka sisuliseks minema. Arvuti eesmärk on talletada, sõeluda ja edastada infot, mille jaoks inimaju võimekusest vajaka jääb. Selleks et infomassis mitte läbi põleda, on loodud ajule funktsioonid, nagu abstraheerimine, üldistamine, tunnetamine ja unustamine. Sealt edasi on vaid samm empaatia, mõistmise, armastamise ja vihkamiseni. Arvutil pole vaja valikuvõimalust ja abstraktset mõtlemist, et funktsioneerida. Tema talletus ja arvutusvõime on selleks piisavalt suur. Eeldame ekslikult, et kui arvuti hakkab looma ehteid, siis ta peaks seda tegema nagu inimene.

Künnap: Tõepoolest, tehisintellekt loob ehteid tõenäoliselt teisiti ja inimlikku puudutust saab veel kõvasti vähendada. Siiski on mul tunne, et just inimlikkust oma kõigi tahkudega hakkab meil järjest rohkem vaja minema.

Galeriide tume tulevik

Lüüs: Teise olulise teemana paistis seminaridel silma kollektsionääride ja galeriide süsteemi kahtlaselt tume tulevik. Enamik kuulsaid galeriste on jõudnud oma elu väärikasse etappi ja arvatavasti kaob järgmise kümne aasta jooksul kaardilt palju suuri ehtegaleriide nimesid. Öeldakse, et kui mingi teema muutub eriti aktuaalseks, siis suure tõenäosusega on selles mingi varjatud kriis või probleem. Näiteks toimus mitu arutelu kollektsioneerimise teemal. Miks ikka tasub kunsti osta ja sellesse investeerida? Millist eneseteostust kunsti omandamine pakub? Mis teeb teose kollektsionääri jaoks väärtuslikuks? Ei saa vaadata mööda tõsiasjast, et kõige suuremad kunstipatroonid on jõudnud samasse ikka neid uute teostega varustavate galeristidega. Seejuures seis noorte pealetulevate galeristide ja kollektsionääridega on kasin.

Künnap: Ma ei oleks nii morn. Tõsi, lähiajal toimub ilmselt paratamatult põlvkondade vahetus. Praegused väärikas eas tippgaleristid on omal ajal alustanud koos esimeste suurte mässajatega. Omamoodi põnev on jälgida, kuidas muutused võtavad väga palju aega. Olin kindel, et seoses maailma võrgustumisega on galeriisüsteem kokku kukkumas, et keskused kaovad ja meelepäraseid esemeid soetatakse internetist. Tuhkagi! Näiteks Ameerika kollektsionäärid sõidavad ikka Euroopasse kohale, et omandada ehe Münchenis just selles keskkonnas, mitte mõne Ameerika galerii kaudu.

Nii nagu inimesed, kodud ja autod, muutuvad ka ehted pidevalt suuremaks. Ühelt poolt tuleneb see elujärje paranemisest, et me lihtsalt saame seda endale lubada. Teisalt on tegemist tähelepanu püüdmisega – suur ehe hakkab hästi silma. Sellest tingituna tehakse palju kaelaehteid, kus kaalupiirang tuleb võrreldes kõrvarõngaste või prossidega palju hiljem vastu. Nii kipub kaduma üks ehte eripära – detail. Usun siiani, et ehe peab olema sedasi valmistatud ja viimistletud, et palja silmaga vaadates ei oleks selles midagi tahtmatut. Ka juhuslikkus saab olla tahtlik.

Lüüs: Eks see on loogiline, et kunstnikud valivad end Münchenis esindama suuremamõõtmelised teosed. Keskmine näitusekülastaja peatub iga taiese ees vaid paariks sekundiks. Kuidagi tuleb publiku pilku haarata. See on pöördvõrdeline nähtus. Kui ühes suunas tõmbab, siis teises tekib vaakum, mis hakkab omakorda tõmbama. Tuleb vaid õige hetk ära tabada. Kuulsin kunagi, et Kairo turul oli üks kaupmees võtnud kasutusele radikaalse müügitaktika. Kui teised üksteisest täiest kõrist üle üritasid pröögata, siis tema oli vait ja ega öelnud teregi. Turistid kogunesid tema ümber. Usun, et see on aja küsimus. Kui vaakum on piisavalt suur, siis astub ka detailideni lihvitud väiksemamõõduline ehe lavale. Eespool mainitud noorte huvi traditsiooniliste töövõtete järele on juba selle esimene märk. Ei jää muud üle kui järgmine aasta uuesti minna ja kaeda, kas ennustused hakkavad täide minema.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht