Uusi aspekte Eduard Wiiralti loomingu mõistmisel
Eduard Wiiralti näitus “Armastus Strasbourg’is” Adamson-Ericu muuseumi kuni 3. IX.
Eduard Wiiralt. Naisakt profiilis (Nelly Stulz). 1932, värviline kriit. Juhani Komulaineni kogu. Nelly Stulzi järgi tehtud aktijoonistustes on Wiiraltit paelunud ka modelli särav isiksus. Repro
Adamson-Ericu muuseumi väljapanek on kunstirahvale olnud ühtaegu nii ootuspärane kui üllatuslik. Eduard Wiiralti loomingu parema mõistmise ja loomeprotsesse süvitsi jälgiva uurimise nimel tehtud koostöö Soome kunstikoguja helilooja Juhani Komulaineniga on olnud väärtuslik kogemus kultuuriliselt ning ka inimsuhete tasandil.
Pärast mahuka Eduard Wiiralti joonistuste ja varajase graafika kogu omandamist Pariisis 2002. aastal pöördus Soome helilooja Juhani Komulainen nõu saamiseks eesti sõprade poole ning õnnelikul moel viidi ta peagi kokku Eesti Kunstimuuseumi peaspetsialisti Mai Leviniga. Esmalt vaadati Soomes komplekt professionaalse pilguga üle ja fikseeriti detailselt nii taieste seisund kui ka teoste peale ning taha kirjutatud daatumid, signatuurid ja kommentaarid. Infokogum võimaldas uurijal otsida seoseid nii Eesti Kunstimuuseumi kogudesse kuuluva Wiiralti loomepärandiga kui ka käsikirjaliste märkmete ja arhiivimaterjalidega.
“Sürpriis: Wiiralti Pariisi kollektsioon” – nii pealkirjastas Mai Levin oma esimese nimetatud materjalile tugineva artikli ajakirja kunst.ee 2003. aasta esimeses numbris. Selle lühikese hüüatuse olulisim sisu oli, et Soome erakogusse on jõudnud Eduard Wiiralti omaaegsele toetajale, sõbratarile ja kolleegile Nelly Stulzile (1892 – 1969) kuulunud teosed. Unikaalsete joonistuste ja kavandite osa on meie kultuurimälule erakordselt tähtis. Mai Levin kinnitas oma kirjutises Wiiralti käsikirjalistele märkmikele ja ka teistele arhiivimaterjalidele tuginedes, et nii-öelda ärilised kontaktid said kahe kunstniku vahel alguse 1931. aasta jaanuaris, mil Nelly Stulz saatis monotüüpia “Viiuldaja” eest Wiiraltile 1000 franki ja hiljem veel 400. See oli nimetamisväärselt suur summa, kui arvestada, et praeguses vääringus on 1000 franki 3400 eurot.
Mõne aja pärast kujunesid Mai Levini kogutud andmeil Eduardi ja Nelly vahel ka intiimsuhted ning Wiiralt oli Strasbourg’is Stulzi juures külas 1931. aasta 23. maist kuni 4. septembrini Stulz omakorda käis sageli Pariisis järgmisel talvel ja korraldas Strasbourg’is Wiiralti näitusi nii 1932. aasta mai alguses kui ka pärast lähedaste suhete lõppu 1939. aasta kevadel. Muu hulgas kirjutab Levin 2003. aastal: “Sel suhtel oli kahtlemata mõju Wiiralti tollasele loomingule, näiteks töö katkestamisele “Põrgu” kallal ja “Kabaree” sünnile.”
Nüüd, kolm aastat hiljem, on näitusel “Armastus Strasbourg’is” eksponeeritud nii mainitud teosed kui ka mitmed kavandid Juhani Komulainenile kuuluvast kogust. Kokku on saanud tuntud meistriteosed ja kunstniku emotsionaalsed, hetkelisi impulsse fikseerivad kritseldused ning motiivide töös olevaid seisundeid eristavad visandid. 1930. aastal trükitud “Põrgu” lehel on tühjad tumedamad laigud, mille asemel 1932. aastal valmistatud tõmmisel on juurde tekkinud neli olulist kujundit. Näitusel on nüüd võimalik vaadata meistriteose eeltööd, mis on Wiiralti poolt signeeritud: “29. august 1932 tulega coloreeritud”. Sellised pildi sisemise kompositsiooni arengu komplektid on maiuspalad nii tavalisele külastajale kui ka erialaspetsialistile.
Oleme olnud muuseumis väga tänulikud kogu omanikule Juhani Komulainenile tema pühendunud huvi ja delikaatsuse eest. Mõistmine, et Wiiralti sünnimaal on Komulaineni käsutuses olev kollektsioon ja selles sisalduv informatsioon vägagi tähtis ja teadlastele uudne, oli tema edasise tegevuse oluline käivitaja. Ta ei esitanud kapriisseid tingimusi ega teinud takistusi näituse ettevalmistustööde käigus töörühma liikmetele, mida on muuseumidel koostöös eraomanikega aeg-ajalt tekkinud. Veendusime projekti ettevalmistamisel Juhani Komulaineni ja ta abikaasa Leena Saarisalo asjatundlikus hoolivuses nende valdusse sattunud kunstipärandi vastu.
Eesti Kunstimuuseumi teostega dialoogis ning Andres Toltsi tervikuks kujundatuna on ekspositsioon hästi struktureeritud. Vaatajatele on kunstniku loometöö arengu ja teoste avamiseks lisatud näitusele veel Wiiralti pärandi osast 14 Eesti Kunstimuuseumi graafikakogu teost. Kohtumine uue materjaliga on huvitav olnud ka soome kollektsionäärile. On selge, et kogu uued omanikud teadvustavad vastutuse suurust, mis kaasneb teoste viimisega tagasi Soome. Nad jäävad hoidma Wiiralti unikaalseid joonistusi ja varajast graafikat, mis on oluline Euroopa kunstiajaloos laiemaltki.
Olen õnnelik, et põgusast kohtumisest selle suurepärase kogu omanikuga 2003. aasta varakevadel muuseumi fuajees hargnes konstruktiivne partnerlus, mida saab nüüd näituse viimasel nädalal hinnata tõesti väga kõrgelt. Eduard Wiiralt liitis oma loomepärandi ja põneva isiksusega kolme aasta vältel tugevaks meeskonnaks mitmeid inimesi mõlemal pool Soome lahte. Tulemuseks on rikkalikult uut informatsiooni sisaldavad näitusekataloogid eesti ja inglise keeles, elamuspäevana korraldatud projekt “Pariisi tänavad” Tallinna vanalinna päevade ajal, kaks sündmusterohket ning inspiratsiooni pakkunud kunstilaagrit “Pliiatsijoon-elujoon” koolinoortele ja muidugi pole ebaoluline ka paarile tuhandele inimesele pakutud näituseelamus Tallinnas.
Minult on küsitud, et miks panustasime ühe erakollektsiooni esitlemisele nii palju energiat? Leian, et Eduard Wiiralti osa meie kultuuriajaloos on sellise tähendusega, et tema puhul ei saa rääkida energia ja aja raiskamisest. See, kas allikmaterjal pärineb eraomanduslikust või riiklikust kunstikogust, polegi nii oluline kui lõpptulemus. Muuseumina täitsime oma ja Juhani Komulainen kodanikuna oma missiooni. Saame täna ja tulevikuski olla uhked, et üks sugulasrahva esindaja võttis oma missiooniks tuua Eestisse näha värvikas osa meie kultuuriloost, mis omakorda loob võimaluse paremini mõista ühe rahvusliku suurkuju elusaatust ja tema loomingu inimlikku tausta.