Uue inimese loomine

Aus ja Vihterpal kutsusid Meele näituse lõpetamisel esile ühisolemise tunde.

PIRET KARRO

Performance „Uus inimene” Kumu suures saalis Raul Meele näitusel 11. X. Koreograaf ja tantsija Kaspar Aus, Juhan Vihterpali heli.

Raul Meele suurejoonelise näituse lõpetas Kaspar Ausi ja Juhan Vihterpali performance. Vihterpal lõi kontaktmikrofonide ja arvutiga meditatiivseid krabinaid, mille taustal külastajad rahulikult Meele töid uurides ringi jalutasid. Olukorda raamistas Kumu suure saali näitusepaigutus: ruum oli liigendatud võreseintega koridorideks, kuhu olid riputatud Meele teosed. Muusik oli paigutanud koos elektrooniliste seadmetega saali keskele, ent tantsija liikus ringi. Helikordused kasvatasid publikus pinget, pannes Meele lõpmatusega dialoogi pidavatesse teostesse järjest rohkem süvenema. Aus sulas performance’i alguses publiku sekka, ent kui aeg küps, tegi ekspressiivsema etüüdi, mis kasvas jooksuringideks ümber saali ning lõppes selili meditatsioonina ühes näitusekoridoridest. Ausi jälgimine oli raske, kuna tantsijat ei olnud saali igast küljest näha, teda tuli otsida. Publik tegi valiku lasta kohalt liikumata tantsijal aeg-ajalt silmist kaduda.

On huvitav, et Aus ja Vihterpal olid valinud koreograafia pealkirjaks „Uus inimene”. Teos on mõtteline jätk Ausi 2009. aasta tööle „Inimene”, ent Raul Meele näituse kontekstis seostub kontseptsioon vene XIX sajandi futuristliku filosoofi Nikolai Fjodorovi ideega uuest inimesest – looduse mõistusest ja aatomitasandil uueks sündinud kehast, kes võidab surma ja vallutab kosmose. Eesti abstraktsioonikunsti teine tüvi ja Meele kaasaegne Leonhard Lapin on tutvustanud Fjodorovi raamatus „Avangard” (2003) Kazimir Malevitši ideelise isana, kellelt too oli inspiratsiooni saanud oma ülima abstraktsioonini jõudmiseks.* Need seosed on kõnekad, kuna mastaap, kus nii Fjodorov, Malevitš, Lapin kui ka nüüd Aus ja Vihterpal tahavad abstraktsiooni kaudu uue inimväärtuseni jõuda, viib horisontaalsel ajateljel praegusest ajast juurtega ülemöödunud sajandisse, kust algas uue kunstisuuna suprematismi areng, ning vertikaalsel ruumiteljel merepinnast avakosmosesse, aga isegi mitte tegelikku, vaid füüsilise/vaimse piiri ületades lõputusse avarusse, mis laiub meie teadvuses.

Ent performance toimib ka teisel, maisemal seoseliinil. Aus ja Vihterpal kuuluvad kunstirühmitusse Laik (Kristino Rav, Jekaterina Kultajeva, Anu Vask ja Gerhard Lock) ning esindavad Eesti performance’i-kunsti sügavamat ja tunnetuslikumat poolt, mille vastand on tegevuskunsti üldist fooni loov märatsev ja kaootiline Al Paldroki ja Non Grata koolkond. Laik seevastu kasutab laiemalt ja läbimõeldumalt ära tegevuskunsti kui meediumi piiramatust. Lihtsate vahenditega šokiefekti loomise asemel keskendutakse kunstiloome tunnetuslikule protsessile, mis kutsub publiku endaga kaasa. Laik põimib oma performance’itesse nüüdistantsu, eksperimentaalmuusikat, kõnet, meditatsiooni ning füüsilisi toiminguid (nt „Ühise unenägude nägemise meetodist”, 2014), mis žanrilahtritesse ei mahu.

Rühmituse Laik stiil võis tajuda Ausi ja Vihterpali performance’is. Aus ei huvitu oma koreograafias skaalast igav-meelelahutuslik, vaid temale kui tantsijale on keha kaudu enese väljendamine juba eos vaba võimalikest kanoonilistest tantsutroopidest. Aus ei paku publikule vaatemängu struktureeritud kehalise narratiivina, vaid tegutseb ruumis agendina, kes vastutab olukorra eest tingimusel, et ka publik vastutab. „Uues inimeses” tegi tantsija vaid impulsiivse etüüdi, lõpetas põrandal ning jättis publiku oma helidest ja kunstist tunglevat energiavälja maandama.

Tundub, et publik võttis väljakutse vastu: saalis oli tajuda inimestevahelist sünergiat, lapsed tantsisid Vihterpali helide järgi, tunda oli ühisolemise tunnet. Performance lõppes improvisatsiooniga, kus inimesed publiku seast katsetasid helikunstniku juhendamisel kontaktmikrofonide kaudu helide tekitamist. Võimalik, et sellises koosolemise rõõmus peitub uueks inimeseks saamise võti.

* Leonhard Lapin, Avangard: Tartu ülikooli filosoofiateaduskonna vabade kunstide professori Leonhard Lapini loengud 2001. aastal. Ülikooli kirjastus, 2003.