Tundmatu eesti disain
Jüri Arraku 1967. aastal disainitud ukselink. Iga noobel pere tahaks ju, et mõni Arraku teos tal seinal oleks, kui vaid rahakott lubaks. Ja mina oleksin oma väikse Arraku peaaegu prügimäele saatnud! mikk heinsoo
Sel suvel tegin suvilas remonti. Majake pärineb 1974. aastast ja ka sisustus oli suures osas muutumatuna alles. Kuna olin otsustanud seinalaudist vahetada, kruvisin lahti pistikupesi, lüliteid, lampe ja riiuleid. Vana rämps välja! Uued ja paremad asemele! Naiivselt läksingi poodi, ehituse ja sisustuse supermarketeisse (minu suvila on tagasihoidlik, nii et Inspira ei tule arvesse), ja leidsin, et paremaid valgusteid ja nagisid polegi müügil. Leidus vaid Hiinas valmistatud kehva ja ülehinnatud kitši.
Tagasi maal, silmitsesin lahtikruvitud plastmassnagisid tähelepanelikumalt. Ajast aega olid nende otsas rippunud aiatööriided ning nagikonksud sekundaarsetena jäänud tähelepanuta. Aga nende vorm oli ilus. Tehtuna 1969. aasta paiku Kunstsarvetehastes (või oli siis juba Polümeer olemas?), täitsid nad kohusetundlikult oma märkamatut rolli. Nad polnud läinud katki ega koledaks. Julge otsekohesusega sirutasid pruunid plastiknagid oma piigi ringikujuliselt jalalt 45-kraadise nurga all taeva poole. Neis oli kuuekümnendate aastate optimismi ja lapsepõlvest tuttavat turvalisust. Siis sain ma aru, millega oleksin peaaegu hakkama saanud – hävitanud eesti disainipärandi! Samas suvilas on klaasid, mille alla on kirjutatud “Kaj Franck Iittala” ning pokaalid kirjaga “Kerttu NurmineN Iittala” ja kellelgi ei tule ette neid rämpsu pähe välja visata. Otse vastupidi – uhkusega seatakse need lauale kui Soome kuulsad disainesemed. Aga nagid oleksid peaaegu läinud!
See on kõik sellepärast, et nende alla pole midagi kirjutatud. Või kas see kirigi oleks aidanud. Kes seda ikka loeb. Muu hulgas oleksin minagi välja visanud kempsu ukselingi, mille kohta sain alles nädal tagasi teada, et selle oli kavandanud noor Jüri Arrak, kes 1967. aastal pärast kunstiinstituudi metalli eriala lõpetamist Vasara tehasesse tööle suunati. Jumal tänatud, et enne teada sain. Iga noobel pere tahaks ju, et mõni Arraku teos tal seinal oleks, kui vaid rahakott lubaks. Ja mina oleksin oma väikse Arraku peaaegu prügimäele saatnud!
Vanade esemete ja keskkonna põlastamine tuleb alaväärsuskompleksist, mida väljendab suhtumine, et Eestis pole disaini kunagi olemas olnud. Tegelikult ei ole see asi vist päris nii. Eestis on disain olnud olemas juba ammust aega, viga on vaid selles, et seda pole kunagi osatud teadvustada. Meie esemeline keskkond on sildistatud kui “eestiaegsed asjad ja nõukogude toodang”. Mõlema määratluse osas on hõljunud õhus väike kahtlusevine, et need on kas liiga vaesed ja kehvad või ebakvaliteetsed ja mõttetud. Nii olemegi käinud välismaa messidel ja butiikides, põlates seda, mis kodus olemas. Siinkohal tuleb meelde ühe kinnisvaraostjast soomlase tõdemus, kes stalinistlikku majja korteri ostnuna leidis, et autentseid ajastudetaile (ukselingid, pistikupesad, lülitid, valgustid) pole võimalik siinmail saada, sest kõik on hävinud. Maja ise oli küll Alar Kotli projekteeritud: seegi oleks vist maha lõhutud olnud, kui ehitiste hävitamine poleks seotud suuremate kuludega kui sisustuse muutmine. Ka maja autorsuse tuvastamine polnud lihtne, kuid Mart Kalmu koolkonna arhitektuuri kaardistamise tulemusena teame me enam-vähem, mida ja millal siia XX sajandil ehitati.
Minu nooremad kolleegid on avaldanud arvamust, et disain Eestis on lapsekingades. Disain olevat alanud sellest, mida nemad kunstiakadeemias on näinud ja õppinud ning ellu viinud. Ühest küljest on neil loomulikult õigus, sest viimased 15 üleminekuaastat pole olnud kõige parem aeg talletamiseks ja järjepidevuseks, vaid on nõudnud muutumist ja vanema generatsiooni puhul ka enesesalgamist. Samas on periood enne 1990. aastat kaardistamata. Tanel Veenre räägib Areeni artiklis kaartidest, mis ripuvad tobeda kingitusepaela otsas tarbekunsti- ja disainimuuseumi näitusel “40 aastat disainiharidust Eestis”. Kaardid ja kingitusepael räägivad meile ühest küljest “juubelist” ning teisest küljest “kaardistamisest”, mis on siiamaani tegemata. Kaardistamine on siiani aktuaalne: Eestis pole disainiajalugu.
Kes võiks Eesti disaini ajaloo kirjutada? Olemas on tänuväärseid algatusi: Leo Rohlin on andnud välja mitu käsitlust keraamika ajaloo kohta, Maie-Ann Raun on uurinud klaasikunsti ajalugu. Krista Kodres on avaldanud eesti sisearhitektuuri käsitleva teose “Ilus maja, kaunis ruum”. Kai Lobjakas on kirjutanud ülevaate “Märkmeid Eesti disainist”. Ometi on valgeid laike veel küllaga. Augustikuus tarbekunsti- ja disainimuuseumis avatud näitusel “Ajast ees” on välja pandud triviaalsed trükised, ajalehed ja ajakirjad 1970. aastatest. Omal ajal leidus neid (Horisont, Noorus, Kunst, Loomingu Raamatukogu, Kunst ja kodu, Sirp ja Vasar) peaaegu igas eesti kodus. Ometi leidis saksa disainer Serge Rompza, et see väljapanek oli tähelepanuväärne. Tema hinnangul vääriksid see ajastu ning tollased disainerid nagu Tõnis Vint, Andres Tolts, Leo Lapin, Ando Keskküla, Tõnu Soo, Jaan Klõšeiko, Villu Järmut jt käsitlust monograafiana tähtsamate Euroopa kirjastuste väljaandena. Ta kõrvutas nähtust siiamaani teada Ida-Euroopa disaini kuldaegadega nagu vene konstruktivism, kuid vastupidiselt konstruktivismile on nõukogude erinevad hoovused jäänud uurimata ja käsitlemata. Ka ameerika disainiteoreetik Victor Margolin, kes sattus Tallinna Helsingi ja Tallinna ühise disainiteoreetilise konverentsi külalisena, veetis sellel näitusel ligi tunni. Hea meelega publitseeriks ta artikli kureeritavas ajakirjas Design Issues.
Kes selle kirjutaks? Kust ma saaksin teavet oma suvila nagide autori kohta?