Tundeline meestekas

Mõni tõsiesteet võib Lapini mälestusteraamatu puhul nina kirtsutada, kuna seal on liiga palju joomist ja hooramist, kuid see on ikkagi värske sõõm minevikulõhnalist õhku.

MAIMU BERG

On ilmne triviaalsus alustada arvamusavaldust mälestusteraamatu kohta tõdemusest, et selle žanri alla mahtuvaid teoseid kohtab meie raamatuturul sama tihti nagu barette naispensionäride peas. Valik on tohutu. Ometi on Lapini mõnusa naeratusega nägu kaanepildil sellest tulvast nii palju silma jäänud, et minule kõige lähemas raamatupoes on „Olejad ja minejad“ praeguseks läbi müüdud.

Tõepoolest, peale esikaane on ka teiste fotode valik selles raamatus õnnestunud, vähemalt Lapini kaasaegse pilgu läbi. Kui vaadata neid enamasti ju sügaval nõuka- ja stagnaajal tehtud pilte, siis lehvib nendes (päris vanad südamlikud perefotod välja arvatud) ulja mõttevabaduse ja nooruslikkuse energia, sõpruse ja ühtekuuluvuse vaim. Need kõnelevad sellest omamoodi siseemigratsioonist, kus meie noored loomeinimesed tol ajal paratamatult elasid. Mis puutub nõukogude ühiskonnas valitsenud survesse ja seda teeninud tüüpidesse, siis nende kirumisel pole Lapin värve kokku hoidnud või tegelikult vastupidi, on kasutanud nii tumedaid toone, et „legendaarse“ major Rausi sihverplaadi asemel laiutab üle lehekülje must nelinurk. Ja paras Rausile! Aga vaadakem kas või kohvilaua ümber istuvaid Tallinna kooli säravaid noori arhitekte nende elukaare tipus. See foto vääriks monumentaalmaali või freskona jäädvustamist arhitektuurimuuseumi fuajee seinal – vaimsuse, loomingulisuse, elujõu, maskuliinsuse ja ande tihe kontsentratsioon.

Kuid muidugi ei ole Lapini uus teos pelk pildiraamat. Ja kes teab, kas see mahubki üheselt memuaristika valdkonda. Suuresti on see raamat ka meestekas, kus naised esinevad põhiliselt „elujõuliste meeste rõõmuna“ (lk 140). Tuleb tunnistada, et nn õrnema soo esindajale pakkuski raamat huvi ka sellepärast, et see avab üsna kenasti ukse meeste maailma. Kes meist sellesse ikka nii väga süüvida on viitsinud. Tagantjärele on mõne sellest ilmast juba lahkunud tegelase puhul lausa kahju, et eluajal temast kõike seda, millest Lapin jutustab, ei teadnud või tähele panna ei osanud. Kokkuvõtteks: ma ei mäleta, millal viimati nii macho’liku kirjasõnaga kokku puutusin, ilmselt sõjaajaloolist teatmekirjandust lugedes.

Tegelaste mimikri, kui kasutada ühe nendest, Juhan Viidingu (temast on raamatus suurepärased fotod) lemmiksõna – ja ma ei mõtle selle all kohanemiseks vajalikku värvivahetust, vaid tüüpide kirevust, kohanejaid nende hulgas õieti polegi –, see mimikri on uhke, kirev ja vaheldusrikas. Igavaid inimesi ette ei tule, olgu nad siis omavahel nii erinevad nagu „päev ja õhtu“ (Lapini enda väljend). Enamikku seob peale sõpruse Lapiniga ennekõike loomingulisus. See võib avalduda kõige erinevamates vormides: Helmi Üpruse erudeeritud elegantsi, autori nägusa õe Valli hulluse, Matti Miliuse kavala lihtsameelsuse või Ott Arderi luule- ja joomakirena. Lapin on lasknud enda kõiki neid inimesi lugeja silma ette tuues üpris vabaks, ekseldes ja põigates ühest kirjutades ka mitme teise juurde. Ta ise möönab ja õigustab seda, kui kirjutab: „Elu võib vaid ajalooraamatutes ja romaanides kujutada ühtse tervikuna, tegelikkuses koosneb ta üksikutest lugudest, millest me valime välja need sündmused, mis meile parajasti sobivad“ (lk 182). Need üksikud lood on ehk kohati kärsitult, aga kindlasti hoogsalt ja haaravalt kirja pandud ning inimesed, kellest suuremat osa ka mina tundsin/tunnen, kerkisid taas otsekui elavatena silme ette. Nende taustana joonistus välja ka nende aeg, (meie) noorusaeg. Mõni võib ehk nina kirtsutada, kuna leiab raamatust tõsiesteedi valuläve jaoks liiga palju joomist ja hooramist. See olekski ehk natuke ehmatav, kui mitte kõigil nendel, kelle lõdvemat pühapäevapoolt Lapin ausa rõõmuga on kujutanud, ei oleks välja panna suurel hulgal väärtuslikku loomingut. „Ühele loojale on suurim monument tema loomingu taassünd. [—] Lõpuks põrmustub ju kõik, ka pronks ja graniit“ (lk 61).

Teades Lapinit kui tublit isemõtlejat ja iseäralikku filosoofi, kes kartmatult ja surmtõsiselt tembib erinevaid voole, usundeid ja kaanoneid, saades teinekord maha põneva kokteiliga, oleks ehk oodanud nende, suuremalt jaolt juba teispoolsusse pagendatud tegelaste portreede vahele veelgi sügavamõttelisemaid ja omapärasemaid mõlgutusi. Aga võib-olla oleksid need hakanud pidurdama (kohati pärsivadki) raamatu hoogu, mis haakub praegu päris kenasti tegelaste noorusaja temperamentsusega.

Eks raamatus ole ikka mõningaid ärakukkumisi ka, nii tolksti ja tolksti, kui tsiteerida vana head „Pisuhända“. Langemetsast karmim toimetaja oleks ehk üht-teist koomale tõmmanud ja ära parandanud. Paar ebatäpsust on samuti, nagu näiteks see, et Avo ei ole Helmile õepoeg, vaid vennatütre poeg, aga ega need mõnusat muljet, mis ma „Olejatest ja minejatest“ sain, kahandada suuda. Oli nagu värske sõõm minevikulõhnalist (natuke ka -haisulist) õhku. Ja eks Lapin ise ole Miliuse kombel, vaatamata oma mõttekeerutustele ja multiandekusele, omamoodi „loodusnähtus: ka paduvihmale, tuisule ja tormile anname ebamugavused andeks [—]. Ja vikerkaar kaardub üle meie“ (lk 188). Mulle läks südamesse selle raamatu hingeline pool, mida Lapinil pole kuidagi õnnestunud kareda sõnavaliku taha peita. „Sõnu ei mäleta enam, aga seda tunnet küll, mille nimeks on sõprus“ (lk 126). Tunne on „Olejates ja minejates“ vägagi kohal.