Tule puudutus: vanade ja noorte kohtumine

Non Grata festival on omandanud järjest suuremad mõõtmed, toonud sisse põlvkondade segunemise mõõtme ning pannud sellega Pärnu kultuuri elama.

JÜRGEN ROOSTE

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Non Grata suur festivalipäev ja „In graafika“ näituste avamised Pärnus 24. ja 25. VII. Kunstnikud Jaan Toomik, Jüri Arrak, Anonymous Boh, Leonhard Lapin, Erki Kasemets ja rühmitus Vedelik, Vello Vinn, Juri Jakovenko, Jüri Ojaver, Marju Mutsu, rühmitus TEMA, von Lõngus, Paulis Liepa, Kiwa ja Henry Hütt, Maija Kivi (Soome), Monika Dirsytė (Leedu), Ilkka Pitkänen (Soome), Joonas Niiholm (USA) ja rühmitus Non Grata.

Pole mingi saladus, et rühmitus Diverse Universe ja Non Grata püha vaim on suuresti Al ja Taje Paldroki õlul, nende tegemised on mind vaimustanud. Igal teisel puhul oleksid nad kuskil maailmas tuuritamas ja seal inimesi raputamas, sest nende performance on küll nüüdiskunsti ajaloost ja karnevalikultuurist korraga tuttav, aga mõjub oma energia ja intensiivsusega uue või vähemasti taaselustatuna.

1990. aastatest on see Pärnus ka festivali kujul kehastunud, Paldrok on vist ainus, kes Eestis 1990ndatest pääle kunsti­festivali on korraldanud. See on võtnud suuremad ja suuremad mõõtmed, tõmmanud kaasa nii klassikuid kui ka noori – see on ekstratähtis põlvkondade segunemise mõõde, sest festivali­mäsus verevahetus ja suhtlusvõrk tõesti ka tekib – ning pannud elama Pärnu linna.

Tänavu on mõõtmed suuremad, mitme festivali ja kultuurikorraldaja jõud ühendatud, sest pärnakatel – noil loovatel-mõtlevatel – on kindel soov saada lahti suvepealinna ning bemmikäulamiskultuuri mainest ja mekist, et luua tõeline kultuuripealinn.

Selle üks sümbol ja kese on praegu vanas õlletehases arenev Pärnu loovlinnak. Äge on just see, et erinevalt näiteks Telliskivi loomelinnakust pole kõik veel välja ehitatud ja valmis, varemeromantika möllab, kunstnikel on veel palju vabadust ning kuigi baarihinnad on juba Telliskivi väärilised, pole see veel siiski elustiilikeskus, vaid elu ja kunst ise. Selles mõttes on äge, et esimene kunstnik-resident on sääl meie oma „bohemm“ ja kodustatud biitnik Steve Vanoni, kes on sel suvel sääl oma suuri taieseid loonud, kunstikohta sisse töötanud. Nüüd festivalil lisandus elu muidugi veel ja veel: Edward von Lõnguse äge töö, nagu kunsti­vaimude sissekolimine, ning noorte panused. Festivalivirvarris tundub kõike lokkavalt palju, argipäeva mõttes on oluline sinna kohale tuua „karneval“, kunstirahvas ning muidugi ka pärnakad niisama …

Klassikud, klassikud

Perfokapäeva avas Jaan Toomik, kes tiirles rulluiskudel ümber turvaalale paigutatud publiku, otsaesisel kaasa kõikumas kummist fallos, kaela riputatud krapist tuli poja lauldud koraal, mis kõlas ka Toomiku tuntud uisuvideos, kus kunstnik alasti üle jäävälja uhab. Panin tähele, et osas publikus tekitasid rahutust Toomiku aluspüksid, aga ilmselge ju, et kaks uiskudel möödatuhisevat fallost olnuks korraga liiga palju, vähemasti ühe tähendus oleks perfoka mõttes ikkagi vähenenud. Võib öelda, et sellest sai päeva jooksul kõnelduim tegevusakt, kuulsin palju arutelusid-vaidlusi, et „mis see nüüd siis oli“. Muidugi oli selles kandev eneseiroonia – iseenda kui kunstniku üle irvitamine või naermine, aga nagu me teame, midagi parodeerida annab ainult siis, kui see miski tõesti ka asi on.

Perfokapäeva avas Jaan Toomik, kes tiirles rulluiskudel ümber turvaalale paigutatud publiku, kaela riputatud krapist tuli poja lauldud koraal, mis kõlas ka Toomiku tuntud uisuvideos.

David Wilkinson

Võib-olla natuke sarnane – hoopis teistsuguse lahendusega küll – oli Jüri Ojaveri seenmehe perfokas. Seenmees esines napi sõnavõtuga, alustas Leninist (kes olnuvat seen) ning jõudis välja selleni, et seened on kõikjal (loodetavasti Leninist erinevad seened). Ühesõnaga: klassikute perfokad olid eneseiroonilised, veidi endasse sumbuvad, publikut tögavad.

Pääle Toomikut keriti tempo üles: Paldroki sündmuste ajakava on sageli tihe, üks hullumeelne krutski ajab teist taga, aga seekord polnud näituste avamise ning perfokate ralli sees pea üldse hingamisruumi, vaevalt hakkas üks asi lõppema, kui juba kiirustati teisale, hüvale ja kurale.

Lisaks iga-aastasele „In graafika“ graafilise disaini näitusele on tänavu lausa kolmel klassikul personaalnäitused, millel on mingi veider (oma)mütoloogiline ja erootilinegi ühisosa. Näitusi, muide, saab vaadata veel ka augustis, aga tähtsad on need kõik: Jüri Arraku graafika näitus Pärnu raekojas, tema tööde ülevaade 1970. aastast praeguseni; Vello Vinna näitus Endla teatris – samuti suur ja ülevaatlik väljapanek – ning imearmas Marju Mutsu loomingu läbilõige kunstnike maja galeriis. Mutsu loomingu sekka on põimitud ka tema sõprade töid, nii et sääl tekib kummalisi poeetilisi kokkukõlasid ja dialooge … Muide, erootilise omamütoloogiaga sekundeerib meie klassikutele veel valgevene kunstnik Juri Jakovenko Endla teatri kohvikus ja trepigaleriis. Nii et neil näitustel on nii sügav sisim ühisosa, kuigi kunstnike käekirjad ja tehnikad on olemuslikult vägagi erinevad. Selleks et sellisel tasemel ja ulatuses näha Mutsu, Vinna ja Arraku töid, tuleb sõita Pärnusse – mitte rannale end piinama, vaid jahedatesse-mahedatesse galeriidesse kondama …

Jüri Ojaveri seenmees esines napi sõnavõtuga, alustas Leninist (kes olnuvat seen) ning jõudis välja selleni, et seened on kõikjal (loodetavasti Leninist erinevad seened).

Elise Ellermaa

Erki Kasemetsa ja Vedeliku performance teatriesises pargis oli ka klassikaline, kui seda nii saab nimetada: performandid võtsid rahulikult oma aja, oli väljapeetud, sümboolne, rituaalne etendus. Et selle päälkiri must mööda libises ning takkajärele see nagunii enam tähtis polegi, siis jäi muidugi palju tõlgendusvõimalusi, aga olemuslikult munes suur muneja teda religioosse austusega kummardavatele esinejatele musta pakkimiskilesse rüütatud objekte, millega osalised siis tegutsema asusid: mune avati nn altaril ja pruugiti rituaalselt. Mu pääs tekkis mitu lugu, aga ühendav tundus olevat ikka ökotemaatika ning inimolemise absurd, raiskav, mõttetult kulutav-pruukiv käitumine, mida me ise ritualiseerime, mille suvalisusest ja tühisusest tähendustrikkust ning olemise sisu otsime, pea punnitatult. Ühesõnaga: Vedelik on vajalik, vajalik on nende julgus teadlikult või aimamisi säärast rituaaliteatrit teha …

Positiivne laks noortelt

Õhtu laskudes liiguti Pärnu kesklinnast loovlinnakusse peamiselt Viljandi skeenelt pärinevate noorte (TEMA grupp) juhitud narratiivse unenäo­paraadiga: veidi saatanlik jutustaja, voodis veere(tata)v tütarlaps, teised tegelased – deemonid ja inglid, kes teda unes saatsid-kiusasid, muusikud, ja muidugi festivali kunstnikud ja publik.

Põnev oli jälgida inimeste reaktsiooni teeveerel: üldiselt karneval ju vabastab ja rõõmustab, ülendab-alandab inimest, nii et enamasti tõmbusid näod naerule, suurem jagu sai sellest mööduvast segadusest positiivse laksaka. Aga olid ilmselgelt mõned, kellele mööduv oli lihtsalt friigikamp, oli noid, kes iga värvikirevat inimhulka homoparaadiks peavad (keegi baarikülastaja huikas järele: „Hea, kui te ise õnnelikud olete nii … “), oli jõeäärseid jorsse, kelle esimene verbaalne reaktsioon oli kohe vaenulik. Ühesõnaga: linnaruumis paneb kunstnik end alati löögi alla, see on alati põnev, on interaktsioon, just see tunne, et ohud ei ole ega saagi olla täielikult maandatud.

Aga noorte töö oli hää. Sellises paraadi vormis etendus peabki olema kergesti haaratav, suurte sümbolitega, seega omamoodi lapsemeelne, süütu. Kunstiteosena oli see hästi läbi mõeldud ja kokku pandud, sest loovlinnakus on eksponeeritud ka majakesekujuline installatsioon „Ühe une nägu – teretulemast oneironaudid!“, mis annab tolles kulgemises läbi mängitud loole teise dimensiooni või sügavuse, ka installeeritud unetoas on nii košmaari elemente, unesürri kui ka patjade pehmust. Ühesõnaga: TEMA grupi perfokaid-häppeninge-installatsioone loodan veel näha, praegu oli see justkui maitseproov. Klassikute kõrval lisaks verinoored, kes samuti ei karda end „linnarahva ees lolliks teha“, sest pole sugugi kindel, kas kriitilisem-kurjem-kahtlustavam (või sõbralikum-avatum-ootusärevam) on peamiselt kunstihuvilistest publik (nagu Toomikul ja Ojaveril) või laupäevaõhtu linnamelus juhuslikult kunstiga ülekallatud rahvahulk.

Muide: sellega riimus Pärnu luulerühma Raam ristikäik või paraad järgmisel päeval, kui pärnakatest staarluuletajad mööda linna trummipõrina saatel suurt pildiraami kandsid ning eri paigus värsse ette lugesid, mingis mõttes oli luuletajate versioon välisel vaatlusel tumedam, ohtlikum – neljale õlale asetet massiivne pildiraam mõjus tõesti nagu dekonstrueeritud ristikäik või kannatuste jada. Aga seda perfokat nägin ma vaid vilksamisi ja jupiti, kuigi Pärnu luule on mulle igati armas!

Jaan Malin, Luulur jõudis ka igale poole, ta tantsis paraadiga kaasa musta kilesse pakitud veidra olendina (vaid ninaots paistis), tegi siin-sääl oma häälutusi (ka Raami sees), lõi kaasa Non Grata lõpuperfokas, nii et ta heljus vaimuna kogu festivalil. See oli ka südantsoendav!

Imelised Kiwa ja Hütt

Pean tunnistama, et sel korral oli eraldi võttes tugevaim performatiivne töö Kiwa ja Henri Hüti „Ernesaks“ (üks väheseid töid, mille päälkirja ma ka tabasin!), mitte alati ei haaku Kiwa perfokad minu veregrupiga, ja Henri Hütt tegutseb maailmas, mille arenemist-muutumist on huvitav jälgida, aga milles ma end sugugi osalisena ei tunne. See tähendab, et nad on vajalikud kujud, aga minu rajad on loomult kuidagi teised, kuigi ka nende omadega vahel ristuvad.

Aga „Ernesaks“ oli suurepärane: traktori moodi masin vedamas kümneid makilinte ning Kiwa miksimas lintidelt voolavat muusikat ja müra, Hütt kääridega vahel mõnd linti pooleks kaksamas. Nii et peamiselt heli-, tehnikaperfokas, aga siiski mitte ainult. Lõppeks tekkinud müra- ja muusikamaailm oli sürreaalne, imeline, ja lisaks oli siin väike uudsusemoment, mis ka loeb: midagi sellist polnud suurem jagu meist kunagi näinud.

Neile järgnenud soomlased olid mulle parajaks pettumuseks. Tavaliselt ma armastan somme, tavaliselt on nende kunstnikud-kirjanikud-muusikud juba olemuselt säärased veidrikud, et säält sünnib, tõuseb miskit ägedat, aga Maija Kivi, kes on ka varem pruutkleitidega mänginud (põnevamalt), esitas põhimõtteliselt pruutkleidis burleskinumbri. Ilkka Pitkänen pidas lühikõne elamise kahjulikkusest, tekitas publikus võltsi ohutunde, justkui oleks end bensiiniga üle kallanud ning teeks siis suitsu, aga lõppeks pani põlema vaid kõnepuldil seisnud 1901. aasta uue testamendi ilusa soomekeelse väljaande. Raamatupõletamisaktsioonid peavad olema väga hästi välja mõeldud, säärane religioosne viha (kui see oli see?) on eestlasele veidi võõram, sest meil pole riigikirikut ning mingi statistika järgi oleme kõige uskmatum rahvas maailmas (mis muidugi ei pruugi tõsi olla). Ühesõnaga, väike pettumus mulle.

Non Grata sisemine tulemöll

Non Grata „Mentaalne turbulents“ oli ühtpidi ehtsalt nongratalik, paldrokilik, rituaalne-vabastav-absurdne-mütoloogiline möll, kus inim- ja müütilised olendid maailma loovad või lõpetavad – mis on ka uue algus –, sest sageli näib see rituaalne võrgustik tegutsevat ka maailmaloome või siis apokalüptilise pillerkaariga. Riituse elemendid on tabude lõhkumine, eneseületus füüsiliselt ja vaimselt, alastus, tuli ja toss. Olendid muunduvad, kestad vahetuvad, neid võetakse maha (või vahel lisatakse). Seekord oli tugev, keskne kujund suur keerlev trepp, mille kõrgeimal astmel müüdi kesksed tegelased seisid, paljastusid – nii otse kui ka metafoorselt.

Noorte rühmituse TEMA paraadi vormis etendus oli kergesti haaratav, suurte sümbolitega, omamoodi lapsemeelne. Kunstiteosena oli see hästi läbi mõeldud ja kokku pandud.

Al Paldrok

Nendega lõi kaasa (ja astus ka omaette sõuga üles) Ukrainast pärit tule­jumalanna Mila Revenok (kelle tuli vahepääl digitaalseks võib muutuda). Nagu Steve Vanonigi, on ka tema leidnud, et Eesti on kummalisel kombel hää maa, kus kunstnikul elada-kasvada, oma tööd teha. Tundub ju kummaline mõte (tean noid veelgi – näiteks mitut soome loojat, kes siia on kolinud), et Eesti on ühele hullule, just oma tööle, kunstile pühendunud inimesele hää või ideaalne paik, kui me ise adume sageli, et ühiskond tahab meile justkui alati solvamisi näkku öelda: „Miks sa päris tööle ei lähe!“

Mõnikord võib öelda, et kujutame ette, millised Diverse Universe’i või Non Grata perfokad välja näevad. Meil on mingi eelhäälestus, -ootus, mida sageli alt ei veeta. Aga see on ikkagi ootus, tahtmine, et tuli meid peaaegu puudutaks. Peaaegu! Aga et tuli meid puudutaks, peab keegi selles tulemöllus elama, selle tekitama.

Kahel päeval järjest esines Iseseisvuse väljakul ka leedu kunstnik Monika Dirsytė, kes tegi kestus- ja enesepiinamis­kunsti, läbides edasi-tagasi pikka kitsast päiksest tulikuuma, akvaariumitaolistest osistest kokku pandud labürinti, mille otsad tema sisenemise järel ka suleti. Klaustrofoobia, füüsi­line kannatus, ilmselge eba­mugavus ja piin, kuigi tegemist on väikest kasvu ja väga sportliku tüdrukuga – see on ikkagi karm väljakutse. Võib-olla see jäigi mind veidi kummitama, et ta riietus on selgelt väljakutsuvalt sportlik – lisaks käe ja põlvekaitsed, mis aitasid veidikenegi kuumade pindade vastu. Kogu festivali valguses tahtnuksin – pidades kunstnikust ja tema riskist, pingutusest väga lugu –, et ka see performance olnuks rituaalsem, oma elementidega (riietus, teekonnal läbitavad nn üles­anded). Olemuslikult oli see juba niigi väljakutse, aga ikkagi jäi kripeldama, et nii palju vaeva nähes, ehitades nii suure ja keerulise struktuuri ning pannes oma vaimu ja füüsise proovile, oleks võinud tähenduse­teekonnal veel sammu edasi astuda, mitte karta lavastuslikku elementi, sest midagi houdinilikku on sellesse juba nagunii sisse kirjutatud.

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht