Tšastuškameistri lahkumine

Poliitilist kunsti on meil nagunii vähe, selle oskuslikku tempimist võllanalja ja lööva irooniaga veelgi kasinamalt. Peeter Allikuta kipub allikas suisa kuivama.

JOHANNES SAAR

Peeter Allik. Ma nägin seda (Maha valitus, president käigu persse). Õli, lõuend, 2000–2001.

Eesti Kunstimuuseum

Muidugi pidi Peeter kunagi surema, aga kas siis just minu ajal … Ta ju tiba noorem ja jõudugi näis askeldamiseks jaguvat. Oli, mida põletada, kütet, elaani, vitaalsust. Ja eks ta valas selle kõik oma kunsti. Sinna see läks, otseteed. Mõni ime siis, et need taiesed kukkusid välja tema enda nägu ja tegu. Käbid ja kännud …

Nüüd on meil siis ainult käbid. Neid tunnistades tuleb tunnistada ka kändu. Ja seda, et käbidest trügib omasoodu juurtega mulda ja võrsetega taeva poole uut elu. Kõik jätkub, nii meeldib mulle mõelda Peetri piltidest pärast tema lahkumist.

Ja ometi ei saa ma enam kunagi kaeda neid pilte nii, nagu olen harjunud. Ja kirjutada ei saa ma ka Peetrist vanaviisi, näiteks nii: „[—] alt viiekümnene mees kõneleb Eesti asjast sama kurjalt kui põlvepikkune naga, kelle Midrimaa on just katki tehtud. Tõtt-öelda on Eesti ainus, millest ta kõneleb. Selle näituse pealkiri võiks sama hästi olla ka „Eile nägin ma Eestimaad“, nii isamaaline on sellest õhkuv vihane etteheide. Aga Allik ei ole valmis surema sadat surma oma isamaa eest. Isamaa on liiga kaugele läinud, liiga võõraks jäänud, et leebunud Urmas Alenderina heita tema „lehtede varju“. Allik on sardooniline, pilkav, halastamatu visionäär. Vägisi murrab uksest sisse võrdlus Viiralti „Põrguga“, kui jutuks tulevad elu ilusamad õied Maarjamaal. Ent Alliku kujutlusvõimet ei aja edasi absint, vägijook ja Pariisi urgaste salaelu. Allikule piisab elamisest kaine kodanikuna kodanlikus Eestis, et katus sõitma hakkaks. Sestap tuleks ta pigem paigutada kõrvu monumentaalse karikaturisti Goriga esimesest Eesti Vabariigist, kelle silma riivasid peamiselt tõusiklus, matslus, joomarlus ja kadakasakslus. Küsimus on vaid, millise kuju on need elu õied võtnud praeguses Eestis.“*

Peeter on oma kõned pidanud, siiski surnud ka sada surma oma seisukohtade eest ning maksnud oma jonni eest täishinna. Arvukad preemiad loominguliste saavutuste eest ei suuda varjutada eluloolist tõsiasja – ega ta õppinudki „kõndima parkettide pääl“.

Ega ta üritanudki, see veel puudus, hoopis non grata oli tema terra firma, sel pinnal tundis ta end vabalt. Hoolimata laiapõhjalisest professionaalsest tunnustusest kodu- ja välismaal ei hakanud ta kunagi salongides sussi sahistama, juukseid seitlisse kammima ja habet ajama. Pigem vastupidi, Peetri ja tema kaasaja lõhe süvenes aina, sedamööda kuidas matslus ülikonna selga ajas ning Toompea võimukünka enda alla mattis. Eks ta ikka lajatas sellele ja teisele poliitikule personaalselt ka mõne suurema groteskse hallutsinatsiooniga, küll graafikas ja õlimaalis, ent need näisid sellest vaid jõudu juurde saavat.

Pröökav ja praaliv Rusika-Mats, keda siiani teadsime vaid Gori karikatuuridest ja Peetri linoollõigetest, on nüüdseks koha sisse võtnud riigi kõige tähtsamates tugitoolides. Põlastades ja vaenates avalikult naissugu, haritlasi, teadlasi, loomeinimesi, vähemusi … Kõiki ja kõike, mis temast erinev ja eriarvamusel … Kuidagimoodi on see Peetri piltides heiastunud kollektiivne deliirium raamidest välja roninud ning asunud tantsu lööma Eesti hariduse, teaduse ja uuendusliku kunstimõtte haigevoodil. Kuidagimoodi on kaikamoraalist saanud tõepoolest Eesti poliitika normaalparadigma, nagu üks selle esindajatest enda kohta hiljuti uhkelt teatas.

Ei saa üle ega ümber, tuleb tunnistada Peetri ammuste psühhedeelsete nägemuste prohvetlikku täpsust, kõik see ei olnudki räme nali, see oli hoopis arengustsenaarium, mille realiseerumist ennustusteks ellu kutsutud Arengufond ja perioodilised inimarengu aruanded ei suutnud ette näha. Kas peaksime rõõmustama, et meie seas elas selline tähelepanelik kunstnik? Või pigem kurvastama, et ta on meie hulgast lahkunud? Nüüd ju üks silmapaar vähem … Eks mahajääjad ise tea. Käbid ja kännud, kaikad ja kodarad on tihti tehtud samast puust. Peeter pidi eluajal muretsema nende kõigi pärast, ehk saab ta nüüd neist natuke hingamist ja hõlpu.

Ja ikkagi ei tea ma, kuidas kõnelda Peetrist ja Peetri eest nüüd. Kas ehk žanris, millesse näib sobituvat enamik tema loomingust? Loodan, et ei tee talle tagantjärele liiga, kui määratlen seda poliitilise tšastuškana. Poliitilist kunsti on meil nagunii vähe, selle oskuslikku tempimist võllanalja ja lööva irooniaga veelgi kasinamalt. Nüüd, ilma Peetrita, kipub allikas vist suisa kuivama. Sestap võiks järelehüüde asemel pigem jätkata tema tšastuškasid kirjasõnas:

hallo kõrgel üleval

lipsude ja vestiga

hästi teie käsi käigu

mestis hoogsa žestiga

jutt see joosku libedasti

nagu mahe allikas

mossis nägu kivist lossis

teadagi ei sallita

andke hagu andke ketsi

kaugel pole ülim tase

et ei nähtaks teites retsi

kontorisse tooge kased

et ei lõppeks teie laual

peenest jahust leib

ahju tagant kostku teile

minu mürisev juhhei

* Johannes Saar, Peeter Allik jätkab alenderlikku protesti. Eesti Päevaleht, 12. I 2015.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht