Toomik sukeldus, mina takka!

Jaan Toomik on suutnud eemale jääda populaarsetest diskursustest või on märkamatult ületanud digitaalse aja ja ruumi.

TIIU MÄNNISTE

Näitus „Jaan Toomik Viljandis“ Rüki galeriis kuni 5. IX.

Jaan Toomik seostub mulle alati 1990ndatega, sealt ta ootamatult kontseptuaalsete videote ja brutaalsete maalidega välja ilmus.

Toomik õppis maalikunsti vahetult taasiseseisvumise eelsetel aastatel (1985–1991), kuid tema loomingus puudub laulva revolutsiooni romantika, kunstnik reageeris muutunud oludele enese vabastamis- ja puhastusaktidega. Taasiseseisvumise alguse argireaalsuse on ta meie kunstiklassikasse jäädvustanud intrigeeriva väljutamiskunstiga („15. mai – 1. juuni 1992“). Tagantjärele võib selles meedia võimendatud „kurikuulsas“ teoses näha prohvetlikku alget: tänapäeva meediamenüü on 1990ndate argipäeva olme sarnaselt aina lahjemaks liisunud, siin kohtab harva „1990. aastate radikaalset ausust ja dokumentaalsust“.1

Viljandlasena ei suuda ma tõmbamata jätta paralleele Toomiku loomingu stardiaja ja Viljandi 1990ndate algul alanud hoogsa kunstielu vahel. Ka Viljandi kunstielus puhusid muutuste tuuled: tekkis varasemast kirjum kunstnikkond, loodi kunstnike ühendus (1993), käivitati kunstifestival „Kiriküüt“. Nõukogudeaegsesse kunstiharrastusse lisati ajakohaseid kunstivahendeid (performance’id, installatsioonid, video ja tänavakunst). Tollased kunstifestivalid tekitasid ka Viljandis skandaalset elevust: esimest korda esitleti siin bodyart’i ja kogemata kombel ka homokunsti (1998). Ootamatult elavnenud kunstimelusse kaasati teatri-, muusika- ja kolledžirahvast ning kuraatoreid ja kunstiteadlasi pealinnast. Ka kohalik võim suudeti „kodustada“, mille tulem on Kondase keskus ja linnagalerii. Ajaleht Sakala toetas samuti kunstielus alustatud uuendusi, kuid ilmselt veel vanast inertsist paigutas toimetus uut tulemist kuulutanud kunstimanifesti teksti (1993) põllumajanduse leheküljele majandite lüpsigraafiku kõrvale. Kunstifestivalide hoog rauges nullindate alguseks, 1990ndatel Viljandis alustanud ettevõtmistest jätkuvad folk- ja noore tantsu festival.

Ka juba ülemandrikuulsusega kunstniku Jaan Toomiku looming sattus korraks (1997) Viljandisse: kultuurimajas avati väike näitus, mis koosnes kolmest maalist ja Toomiku uuest videost „Rahva tantsijad“. „Loodetavasti on Viljandi näitus Toomikule pärast Veneetsiat Itaalias, New Yorki, San Antoniot ja Santa Fed Ameerikas selle pingelise aasta lõpul kosutav kogemus,“ kirjutab Ants Juske.2 Loodetavasti mõjub Toomiku taaskohtumine Viljandiga nii talle kui ka publikule kosutava kogemusena.

Jaan Toomiku maal „Harjutusi minevikuks“ (2019) on näituse keskne ja mõjusaim teos.

Stanislav Stepaško

Rüki galeriis on kaheksa akrüülmaali ja üks installatsioon. Kunstnik tervitab viljandlasi rippsilda kujutava maaliga „Viljandi motiiv“ (2020). Linna tuntuim sümbol on siin viseeritud vaid alusjoonisena, kas sooviga selle motiivi juurde tagasi tulla või pole kunstnik veel suutnud Viljandiga suhestuda. Toomiku loomingus võib kaudselt maa ja taeva või surma ja elu silla metafoore kohata.

Maal „Harjutusi minevikuks“ (2019) on näituse keskne ja mõjusaim teos, müstilise veesilma ja sügavasse tundmatusse hüppavate sukeldujatega. Ilmselt on autor siin naasnud minevikusündmuste juurde eesmärgiga muuta toimunut (mida muuta ei saa) või teha midagi aina uuesti, paremini (zen’i printsiip). Esiplaanil kujutatud peategelane on pingestatud asendis – seda võib käsitada märga hauda langemise või ka tagasipöördumisena. Toomiku maalide ambivalentsus sunnib vaatajat neis tähendusi otsima. Maalil vihjamisi kujutatud linnukujundit ülal vasakus nurgas võiks seostada meie rahvausundist tuntud Toonelaga (Linnutee), kust lahkunud hingedel on ka koju naasmise võimalus. Selles maalis puuduvad Toomiku maaliloomingule tunnuslikud ekspressiivsed pastoossed pintslilöögid, maali mitmekihilisus ja maalitehniliselt filigraanne komponeeritus sunnib vaatajat süvenema ja ka värvimängu nautima. See maal jäi mind veel kauaks kummitama.

Toomiku loomingu üks printsiipe on lõpuni rääkimata lood. „Kunst ei peagi olema lõplik, pigem liikumine ja otsimine,“ on kunstnik kusagil öelnud. Skulptuuriinstallatsioon „Rituaal“ on aga lõpuni valmis, sest igal rituaalil on algus ja lõpp. Vaatajale jääb vaid küsimus, millise rituaaliga tegemist on. Sakala ajakirjaniku andmeil suutis see teos „eakaid ja konservatiivseid mulke ootuspäraselt šokeerida“.3

Toomiku loomingu üks korduvaid motiive on tants, tema tuntuim tantsu­teemaline teos on 1995. aasta video „Tantsides koju“. Tantsul on maailma kultuurides religioosne traditsioon, Jeesuse mõistuloos kadunud pojast on ka tantsu (ringmängu) motiiv sees. Rüki galeriis esitatud maalides „Tants sinises“ ja „Tantsija“ on ekstaatiliselt tantsivaid tegelasi kujutatud pöörastes rakurssides: nad sööstavad üles taevasse või ka otse vaatajale näkku. Kunstnik kasutab tihti oma töödes ikoonimaalile tunnuslikku pööratud perspektiivi. „Maastik 1“ ja „Maalid 2“ (2020) on karge koloriidiga topeltvaated.

Toomiku loomingus kohtab ka arvukalt autoportreid ja enamiku tema figuraalkompositsioonide modelliks on ta ise olnud. Maalis „Check yourself“ jälgib kunstnik ennast kõrvalt, portreteerides töökeskkonnas oma „skisofreenilist“4 mina sooviga välja rabeleda rutiinist või koormavast (kunstniku?) staatusest. Nagu paljudes töödes, domineerib ka siin soov ära minna, ületada ennast. Tõeline postmodernistlik dekonstruktsioon, oma mina ümberpööramine (Derrida), subjekti lõhestumine (Lacan) või hoopis zen – püüdlus jõuda vahetusse kontakti tõelisusega, eirates ahistavaid piire ja norme.

Viljandist vaadates tundub, et Toomiku mehelikke ja dünaamilisi visuaale ei ole suutnud veel lõhustada küberpikslid ja aina hoogu koguv feministlik diskursus. Vastupidi, Toomik on jäänud sellest kõigest eemale või, kes teab, hoopis meile märkamatult juba ületanud ka digitaalse aja ja ruumi, mistõttu tema pidevalt muutuv-uuenev looming mõjub väga elava ja kosutavalt värskena.

1 Heie Treier, Kuidas puhastada kunstiajalugu traumaatilistest metafooridest. – KUNST.EE 2012 nr 4.

2 Ants Juske. Jaan Toomik pärast Ameerikat Viljandis. – Eesti Päevaleht 31. X 1997.

3 Tiina Sarv. Kaks ennast kehtestavat meest ja ligi tuhande maasikaga naine. – Sakala 15. VIII 2020.

4 Andreas Trossek. Avalik vestlus Jaan Toomikuga tema isikunäitusel „Selfi kajakana“. – KUNST.EE 2020, nr 1.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht