Toomas Kuusingu isepäised väikesed jutustused

Elnara Taidre

Toomas Kuusingu näitus „Miski pole väljamõeldis” Tallinna Kunstihoone galeriis ja „Harilikud inimesed” Tami galeriis kuni 31. III. Tallinnas on kahes kohas – Kunstihoone galeriis ja Tami galeriis – märtsi lõpuni avatud Toomas Kuusingu tööde väljapanek. Toimumisaja ühitamine justkui viitab kahe näituse dialoogile ning paneb neid vaatama nõudlikumalt, otsima nii ühisjooni ja seoseid kui ka erinevusi, mis annavad võtme kahe komplekti käsitlemiseks: kas kontseptuaalse tervikuna või kunstniku loomingu põhimõtteliselt erineva suunana, mis ei mahu ühte näituseruumi. Igal juhul toimib see hästi juba seetõttu, et vaataja on tähelepanelikum ega unusta näitust kohe pärast sealt lahkumist, vaid hoiab tahes-tahtmata meeles, et võrrelda sedasama autori teise näitusega. Kuid siiski ei ole see n-ö intriig näituste meeldejäämise peamine põhjus, selleks on Kuusingu tööd ise, nende isemoodi visuaalne maailm, veidrad tegelased ja omapärane huumorimeel. Näitused on koostatud traditsioonilisel meediumikesksel põhimõttel: Kunstihoone galeriisse on koondatud graafilised lehed ja Tami galeriisse maalid. Tami galeriis kipub kunstniku teoste mõju kaduma: restorani-interjööris toimivas galeriis taanduvad Kuusingu mõnusatele nihetele üles ehitatud kompositsioonid liiga dekoratiivseks, nende kummastav mõjupotentsiaal ei pääse esile. Ukse kõrvale „ära eksinud” graafiline leht Tami galeriis ja üksik maal graafiliste tööde keskel Kunstihoone galeriis on erandid, mis pigem kinnitavad tehnikakeskset valikuprintsiipi.

Ühtlasi osutab just linoollõigetega ümbritsetud maal sellele, et Kuusingu maale ja graafilisi töid ei ole vaja eraldada, vaid neid tuleb käsitleda koos tervikuna: kui tehnikast tulenevad visuaalse keele nüansid kõrvale jätta, on need olemuslikult sarnased, loovad naivismi ja sürrealismi sünteesis argimütoloogilisi maailmu, kus harilikus situatsioonis avaldub mingil hetkel metafüüsiline mõõde või hoopis pääseb valla maagiline realism. Lisaks maalide ja graafiliste kompositsioonide vahel rändavatele tegelastele, sümbolitele ja vimkadele on Kuusing korduvalt teostanud ühte ja sama süžeed nii maali kui linoollõikena. See lubab eeldada, et põhiline on olnud teatud teema arendamine ning tehnika on eelkõige vahend. Näeksin hea meelega kahe näituse asemel hoopis ühte „segaväljapanekut”, kus kõrvutav kogemus eri tehnikas jutustatud visuaalsete lugude dialoogist oleks tunduvalt intensiivsem ja täielikum.

Kuusingu tööd loovad kohati kuriositeetide kambri atmosfääri: kõrvuti on pintsaklipslased, indiaanlased ja indoneesia tantsijad. Loomade topispead interjööriseintel ilmuvad teistel piltidel hoopis inimkeha otsas, kaamelid panevad ülikonnad selga ja peavad inimesega läbirääkimisi ning kentauri meenutav tegelane tekib hoopis kahe naisekeha ühinemisel. Vassili Perovi maali „Talupoegade ristikäik lihavõttepühal” kompositsioon peegelpildis, tsitaat vanaaegsest gravüürist „Jänesed jutlustavad lõvidele valitseja kohustustest”, Soome kaljujoonise motiivile üles ehitatud töö, väikeste hollandlaste natüürmorte meenutavad lopsakad lavastused on siinkohal kas juhuslikult leitud või teadlikult üles nopitud visuaalsed kurioosumid, mis täiendavad Kuusingu veidrate inimeste ja lugude kollektsiooni.

Kuigi Kuusing eelistab hoida lahus oma panust Non Grata kollektiivse autorsusega tegevuskunsti sündmustes ja oma individuaalset loomingut, on seos Non Grataga kaudselt tunnetatav ka tema „tahvelkunstis”, kus võib näha nii Non Grata tegelasi kui nende suurejoonelistest performance’itest pärit iseloomulikke motiive, n-ö Non Grata ikonograafiat. Kuusingu autoripositsioon on üsna tagasihoidlik, ei rõhuta kunstnikustaatust, kuid seda saadab kangekaelne huvi piltide tegemise vastu ja veendumus, et kunstist saab ära elada. Tundub, et naivism on talle sümpaatne just üleliigse ambitsiooni puudumise tõttu: eesmärgini viivad siirus ja püsivus. Naivistlikule pildikeelele omaselt ühendab Kuusing teatava nurgelisuse ja detailiarmastuse: rohked detailid tema töödes, eriti linoollõigetes, on hoolikalt ning tehniliselt mitmekülgselt ja põnevalt läbi töötatud. Filigraanselt teostatud grotesksed stseenid – järjekordne nihestus – mõjuvad paradoksaalselt.

Siin ei pääse me mööda Peeter Allikust, Kuusingu ühest eeskujust: ka Alliku maale ja linoollõikeid eristab grotesksus, teatud robustsus kujutiste käsitluses. Alliku iroonia areneb aga Kuusingu puhul pigem huumoriks. Eepiline taotlus enamasti puudub, Kuusingu tööd on kammerlikumad nii süžee kui formaadi poolest. Need ei ole suured narratiivid, vaid väikesed jutustused ja allegooriad – privaatsed mõistatused, millele autor näituse saatetekstis ise lahkelt konteksti loovaid kommentaare jagab, kuid mis on nauditavad ka ilma seletusteta. Neil isepäistel kompositsioonidel on omapärane võime kõnetada vaatajat, panna ta looma hoopis uusi lugusid.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht