Tiibeti värske tuul

Reet Varblane

Tiibeti kaasaegse kunsti näitus Temnikova ja  Kasela galeriis Müürivahe tänavas kuni 30. IX, näitus „Himaalaja tuuled” Tami galeriis 17. – 31. VIII ja Tiibeti paviljon Veneetsia biennaalil 3. VI – 31. VIII .        Augusti teisel poolel sai Tallinna mitmes galeriis vaadata tiibeti kunsti. Tami ja Temnikova & Kasela Müürivahe tänava galerii puhul oli rõhutatult eksponeeritud kunsti kuuluvus kaasaegse kunsti alla. Temnikova & Kasela galerii pressitekstis oli mindud veelgi kaugemale:  nende väljapaneku neli kunstnikku Dedron, Gade, Tenzing Rigdol ja Nortse on tiibeti visuaalkunsti võtmefiguurid (või vähemalt kuuluvad nende hulka). Näituste ajend oli Tiibeti budistliku juhi dalai-laama külaskäik Eestisse (sügavam põhjus siiski loodetavasti laiem ning sügavam, iseäranis kui mõelda sellele, et Tami galerii on varemgi Tiibeti ning sealse kunsti vastu huvi tundnud), Eestisse jõudsid nii Tami kui ka Temnikova & Kasela näitus Eesti Himaalaja  Kultuuri Seltsi abil, Tami oma koostöös Londoni sõltumatu Himaalaja kultuuriühendusega Satsang Productions ning Temnikova & Kasela oma koostöös Londoni peamiselt Aasia kunstile pühendunud Rossi & Rossi galeriiga.       

Esmakordselt Veneetsia biennaali ajaloos oli tänavu väljas ka Tiibeti paviljon, kuigi tuleb kohe lisada, et see polnud rahvus(või riigi) paviljon selle tavalises mõttes, sest selle taga ei olnud riiki kui sellist. Vaatamata sellele, et itaalia kunstniku ja poeedi Ruggero Maggi organiseeritud näitust reklaamiti koos biennaaliga nii internetis, paberväljaannetes kui ka tänavaviitadel, ei kuulunud see ametlikku  programmi, isegi mitte alternatiivnäituste alla, sest biennaali suures kataloogis pole sõnagi Tiibeti paviljonist. Kui päris aus olla, siis ega Canareggio piirkonna vanas Palazzo Ca Zanardis ei olnud võimalik aimu saada sellest, mis toimub praeguses tiibeti kunstis (või kuidas seda üldse määratleda), sest enamik eksponeeritud töödest (installatsioonidest) olid pühendatud Tiibetile, kuid tehtud kunstnike poolt, kes ise seal ei ela või pole seal ka sündinud. Kuid need  ei olnud pelgalt n-ö poliitilised suveniirid, sest isegi kui väljapandu ei olnud kunstiliselt kõige õnnestunum, siis autorite siirus ning esitatu läbitunnetatus, empaatia Tiibeti ning tiibetlikkuse vastu kaalus selle üles. Rahuliikumise aktivisti ning Fluxuse ideede järgija Maggi oli suutnud koondada kunstnikke, kellel enamasti on küll Euroopa taust, kuid kes on pikemalt viibinud Tiibetis ning püüdnud mõista selle olemust ja tähendust – või vähemalt esitanud  endale selle küsimuse. See ei olnud rafineeritud turistlik kitš. Ka heategevuslik tulu kogumine Tiibeti heaks oli delikaatselt läbi viidud. 

Ja, mis kõige olulisem, Ruggero Maggi kuraatoriprojekt osutas otseselt sellele, mis Veneetsia biennaalil on puudu või mida see suurim, mõjuvõimsaim kunstiüritus siiski ei ole, kuigi just sel aastal hakkas ametlikus statistikas silma uute rahvuspaviljonide (ekspositsioonide) rõhutamine – biennaal peaks hõlmama kogu maailma. Seda enam, kui pidada silmas, et biennaali suhteliselt lühikesel pressikonverentsil on peetud vajalikuks eraldi nimetada Hiina (Rahvavabariigi)  väljapaneku suurejoonelisust ja võimsust, nagu tegi seda seekord peakuraator või nagu tegi seda möödunud kordadel president. Kuigi seekord ei unustatud ka Ai Wei Weid. Mis siis ikkagi on tiibeti (või Tiibeti) kunst? Milliseid kriteeriume tuleb selle määratlemisel silmas pidada? Kas tegemist on pelgalt geograafilise territooriumiga (Himaalaja mägismaa), mis on mitmete riikide vahel jaotatud? Isegi Tallinna väljapanekute kunstnikel oli  erinev taust: Tami galeriis olid väljas peamiselt Nepali taustaga kunstnikud, Temnikova & Kasela omas peamiselt tööd, mille autorid on pärit Hiina Rahvavabariigi okupeeritud Lhasast, kuigi ka sealse väljapaneku huvitavaim kunstnik Tenzing Rigdol on sündinud Katmandus. Mis osa on budismil? Kas saab rääkida peamiselt väljaspool sünnimaad aktiivselt tegutsevate kunstnike puhul budismist kui vaimsusest, eluhoiakust, nende identiteedi orgaanilisest  osast või on sellest saanud osaliselt midagi, mida saab läänemaailmas edukalt turustada? Kust läheb piir?     

  Isegi siis, kui jätta tiibeti kunst täpsemalt  defineerimata ning vaadata iga kunstniku töid eraldi, oleneb väga palju kontekstist, kuhu need tööd satuvad. Tami galerii Chandra Garbuja Tene, Permila van Ommeni või Govinda Sah Azadi tööd, kui nimetada vaid neid kunstnikke, kes ka ise Tallinnas viibisid, omandavad Euroopa kunstikontekstis, iseäranis autorite selgitusteta, täiesti teise tähenduse: kunstnike püüe sarnaneda n-ö üldmõistetava euroopaliku kunstiga (modernistliku kunstiga) lahjendab  selle tähendusvälja ning nende oma kunsti (ja maailmamõistmise) juurde kuuluvad budistlikud atribuudid kipuvad muutuma kommertslikeks eksootilisteks lisandusteks, mis turistliku kitši ajastul võlub resigneerunud lääne kindlustatud keskklassi, Nepali (aga ka Bhutani, India ja Hiina) kontekstis seda ei juhtu. Siinkohal tasub mõelda näiteks oma esmase kunstikogemuse Dehlis, -hariduse Katmandus saanud ning Londonis ennast täiendanud  Govinda Sah Azadi sõnade peale, et nende (tiibeti) ja lääne kunstiõpetuse ning praeguse -hoiaku suurim vahe seisneb selles, et nemad ei esita kunagi küsimust „miks?”, Londonis aga pidi ta maastikumaali iga detaili puhul endalt küsima, miks ta seda teeb. Ning et see pole mitte ainult kunsti-, vaid ka eluhoiaku erinevus. Siia juurde võib tuua kunsti kõrval ka antropoloogiat õppinud Permila van Ommeni mõtte, et just väga hiljaaegu on Nepalis (aga ilmselt  käib see laiemalt kogu regiooni kohta) jõutud teadliku rahvusliku enesekehtestamiseni hakatud looma oma rahvusseltse jne. On hakatud küsima „miks?”, seejärel tuleb juba „kuidas teisiti?”. Loodetavasti märkavad nad esitada samu küsimusi ka läänemaailma kohta.         

Praeguse kunsti, oma identiteediga aktiivselt ja kriitiliselt tegeleva kunsti seisukohalt on huvitavamad Temnikova & Kasela galeriis septembri lõpuni välja pandud kunstnike tööd. Minu vaieldamatu lemmik on Katmandus sündinud, Colorado ülikoolis kunsti ja kunstiajalugu õppinud ning New Yorgis elav Tenzing Rigdol (1982). Aga ta on täiendanud ennast ka  Nepalis budistliku filosoofia ja tiibeti traditsioonilise maali thagnka alal (omandanud selles meistrikraadi). Tema tööd ei ole mitte ainult tarbimisühiskonna ja budismi sulam, vaid tõesti kunstniku positsiooni mõtestatud esitus: „Mu eksiilikogemuses” (2011) ei ole oluline mitte ainult New Yorgi Manhattani kaardi, kunstniku stiliseeritud jalajälgede ja tiibeti tekstide koosesitamine, vaid igale tähendusväljale on otsitud oma materjal, on arvestatud materjali  ajaloolise tähendusega. Aga see väike näitus ei oleks pooltki nii palju väärt Lhassas sündinud ja mitmel pool Hiinas õppinud (Pekingi kõrval ka Guangzhou kunstiakadeemias) ning nüüd taas peamiselt Lhasas elava Nortse (Norbu Tsening) kriitiliste töödeta globaliseeruva ning meediastuva maailma kohta või ka teise Lhasa naiskunstniku Dedronita (1976). Londoni Rossi & Rossi galeriiga tasub ka tulevikus tööd teha.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht