Telefonimäng

Mark Raidpere on pikalt tegelenud mina-konstrueerimise ja lähisuhete lahkamisega. Rüki galerii näitusel osutab ta isolatsiooni ülekasvamisele interaktsiooniks.

KAISA EICHE

Mark Raidpere näitus „Kaugekõne“ Viljandis Rüki galeriis, näitust tutvustav videoklipp https://vimeo.com/518949184.

On teine pandeemiakevad – lockdown. Möödunud on aasta eriolukorra välja­kuulutamisest. Märtsikuu viimasel reedel Viljandisse sõites kuulsin autoraadiost, et Euroopas on vaktsineeritud umbes 10% elanikkonnast. Osa maailmast on juba kolmanda viiruslaine ootel. Riigiaparaadist lähtuv õigusruum domineerib ja kontekstualiseerib isiklikku ruumi tugevamalt, kui viimasel ajal harjunud oleme. Ka Mark Raidpere mõtiskleb näituse pressitekstis1 ruumist – sellest, millega ruum täidetud on ning kuidas märgiliste asjade võim on tugev ja seosed siduvad. Kuid kas siduvate jõujoonte hääbumine ajas on süsteemi tugevuse või nõrkuse märk? Raidpere on kunstnikuna pikalt tegelenud mina-konstrueerimise ja lähisuhete lahkamisega. „Kaugekõnes“ osutab kunstnik isolatsiooni ülekasvamisele interaktsiooniks.

Isolatsioonimonoloog. Suure osa galeriiruumi seinast on hõivanud Tiiu Suviga kahasse teostatud fotoseeria „Isolatsioonidialoog“, fotomuuseumi ellu kutsutud projekti2 raames karantiinitingimustes peetud kunstnike pea igapäevane visuaalne kahekõne. Enamik fotodest on vaikelud, tühja linnaruumi varjud ja valguslaigud. See oli aeg, mil korraga koliti internetti ja hakati servereid üle koormates virtuaalset sotsialiseerumist õppima. Kuid virtuaalruumis toimuva dokumenteerimine traditsiooniliste fotograafia tehnoloogiate abil polegi nagu kohane. Nii näib pildiline kooslus vastandavat füüsilise maailma tardunud vaikust virtuaalmaailmas kihavale elule. Fotojada arenedes näeme, et sisukama dialoogi ambitsioon minetatakse üsna ruttu ja seda asendab lihtsamate visuaalsete komponentide (värv, kuju, nähtus jms) teineteise fotodele ülekandmise mäng. Visuaalse kommunikatsiooni sügavamad allhoovused jäävad vaatajale kättesaamatuks.

Fotomuuseum võiks oma projektiga „Isolatsioonidialoogid“ nakkuskriisiaegset vaimse seisundi jäädvustamist jätkata. Eeldan, et autorite visuaalsed dialoogid areneksid ajapikku üha keerulisemaks, ausamaks, hüsteerilisemaks … Aasta tagasi olid pandeemiaeelsed harjumused veel värskelt meeles, eelseisvatesse piirangutesse suhtuti kui ajutistesse ja kiirelt mööduvatesse. Praegu julgetakse selles kahelda. Kolmas pandeemiakevad seisab meil ilmselt veel ees.

Suure osa Rüki galeriiruumi seinast on hõivanud Mark Raidpere Tiiu Suviga kahasse teostatud fotoseeria „Isolatsioonidialoog“, möödunud kevadel karantiinitingimustes peetud kunstnike pea igapäevane visuaalne kahekõne.

Kristjan Kivistik

Vaikiv poeg ja vaikiv isa. Videoinstallatsioon „After/Ahead“ ehk „Pärast/Edasi“ (2017) koosneb kahest samal ajal luupivast videost, neid saadab Markus Robami helitaust. Teos on autobiograafiline: kunstniku isa on surnud, kunstnik on üles pildistanud isale kuulunud Lasnamäe korteri nii nagu see temast maha jäi: hommikumantel uksel rippumas, sussid voodi kõrval, leivapuru köögis lõikelaual jne. Sündmus tähistab ühe inimese ajastu lõppu. Enam pole võimalikud mina-manifesteerivad võimu­mängud, tülid ja leppimised. Ei saa nõuda selgitusi ega loota vastuseid. Kui kommunikatsioon on ideaalis mitme­suunaline, siis mõlema poole vaikimine võib olla sama paljutähenduslik.

Videoks monteeritud fotod kannavad isa-mälestust vaatajale üle aimatava soojustundega. Pildistajal on pea alati olukorda kontrolliv positsioon, Raidpere on seda rolli täitnud lugupidamisega pildistatava objekti vastu. Kuigi autor pole ka oma varasemates isa-teemalistes videotes rangelt isa-kriitiline olnud, võiks eeldada, et selle teema lahtised otsad seotakse teoses „After“ tervikuks kokku. Aga ka selle videoteose valulikuks tuumaks jääb endiselt poja vaikimine.3

Teema avatusele viitab ka videoteos „Ahead“, kus nädalajagu Raidpere Lasnamäe-korteri üürnikuks olnud Kert ja Bärbel vastavad kunstniku küsimustele. Muu hulgas selgub, et ka nende suhe oma isaga katkes varases lapsepõlves. Kas dominantse isakuju surm toob kaasa vabanemistunde? Ühest küljest kergendus, et ei pea kandma vanema projitseeritud unistuste koormat, mistõttu jääb justkui vabadus tegeleda enda omadega. Teisalt ei pruugi see iseolemise saatus olla kerge, kui tugevad eeskujud elus puuduvad.

Poja kojujõudmine. Videoteoseid raamib kaks fotot – „Viimane kaader“ ja „Esimene kaader“ (2021), millest esimesel on kadreeritud aknast avanev vaade enne lahkumist oma viimatisest elukohast, üles võetud enne kolimist isale kuulunud korterisse, ning teine kadreering samuti aknast avanevast vaatest, pildistatud hetk pärast sinna jõudmist. Kodu defineerimata defineeritakse koduaknast avaneva vaatega kodus­olemise tunne.

1 http://rukigalerii.ee/uudised/mark-raidpere-kaugekone

2 https://linnamuuseum.ee/dialoogid

3 Eero Epner, Subjektsuse naasmine. – Sirp 5. IX 2013.

https://sirp.ee/s1-artiklid/c6-kunst/subjektsuse-naasmine/

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht