Tekst kui kunst, kunst kui muusika

Raul Meel on ainus Eesti kunstnik, kes on järjekindlalt käsitlenud rahvuslust, kuuluvust ja identiteeti – „EV 100“ kunstiprogramm poleks tema suure väljapanekuta täielik.

MARIAN KIVILA

Raul Meele näitus „Grand Concert“ Pärnu muuseumis kuni 6. I 2019.

Viimase aasta jooksul on Eesti Vabariigi sajandale aastapäevale pühendatud kui mitte sadu, siis kümneid näitusi ja kunstiprojekte. On näitusi ja kunstiteoseid, mis on spetsiaalselt loodud suhestuma meie oma riigi ja vabaduse temaatikaga, ning on näitusi, mis koosnevad ajaloo varasalvest välja toodud teostest, mida on hea sobivas kontekstis uuesti välja panna.

Raul Meele mahukat näitust Pärnu muuseumis võib vaadata mõlemast vaatepunktist. Osa väljapanekust sisaldab kunstniku krestomaatilisi nõukogudeaegseid protestimeelseid rahvuslust käsitlevaid teoseid, teine osa viimaste aastate tekstikunsti: raamatuid, digitrükis graafilisi lehti ja näitusega ühtemoodi pealkirjastatud suurel ekraanil eksponeeritud digijoonistust „Grand Concert“ (2018).

„Grand Concert’i“ võib pidada näituse võtmeteoseks, mis võtab filosoofiliselt kokku kunstniku kogu loomingu. Teose alapealkirjaga „Suur Emajõgi ja Vaikne ookean“ osutatakse kõikehõlmavatele sümbolitele, mida inimkond on elu mõtestamiseks kasutanud. Iga rahva folklooris on emajõgi, mis tähistab elu alget: vesi on toitja ja eksistentsi alus. Olgugi et tegemist on Meele ühe viimase teosega, võib seda eelkõige näitusekujundusest lähtuvalt tõlgendada ka alge või lähtepunktina, mille taustal vaadelda ülejäänud väljapanekut. Raul Meel on alati kasutanud märke, sümboleid ja teksti, ekraanijoonistusel on ta neid äärmuseni stiliseerinud. Teos koosneb sidekriipsudega täidetud ridadest, milles võib näha vee ühtlast voolamist, aga see võib olla ka viide kirjamärgi kõige lihtsamale visuaalsele vormile.

„Rahvuslus“, „kuuluvus“ ja „identiteet“ on olnud Raul Meele loomingut iseloomustavad märksõnad 1960ndatest praeguseni. Võib isegi öelda, et Meel on ainus Eesti kunstnik, kes on neid teemasid aastakümnete vältel järjekindlalt edasi arendanud. Seega ei oleks „EV 100“ kunstiprogramm Meele ülevaatliku väljapanekuta täielik. Kunstniku Pärnu muuseumi suurt ülevaatenäitust peaks lausa kohustuslikus korras vaatama minema.

Protest võõra võimu vastu. Osa näitusest toimib suurepärase ajaloo järeleaitamistunnina. Väljas on kunstniku mitmed tähtteosed, näiteks valik hiigelseeriast „Taeva all“ (1973), mis oli algselt pealkirjastatud kui „Eesti taeva all“. Praeguses valikus on väljas just nõu­kogude ajal keelatud sinimustvalges koloriidis teosed, mis resoneerisid tollase Eesti ühiskonna allasurutud vabadusiha ja tulevikulootusega.

Ka siiditrükiseeriat „Aknad ja maastikud“ (1989) võib pidada otseseks välja­astumiseks valitseva võimu vastu. Impulsi selle loomiseks sai kunstnik represseerivale ühiskonnale iseloomulikust sammust: tal keelati esineda ühel olulisel Pariisi rahvusvahelisel näitusel, kuhu ta oli kutsutud oma konkreetse luulega. Pettumusest ja pahameelest kasvas välja aknaid ja maastikke kujutav sari, kodumaa ilu ja inetuse sõnumikandja ehk pilt, kuidas Eestimaa rebitakse tükkideks ja surutakse raudsete trellide taha. „Akende ja maastike“ nagu ka „Taeva all“ sari oli iseäranis tähtis 1980ndate lõpul, iseseisvuse eest võitlemise kõrgajal.

Pärnus on väljas ka kunstniku varajasse loomingusse kuuluvad kirjutusmasinatrükid, mis on serigraafiasse üle kantud, teiste seas „Laulev puu“ (1970) ja „Oma maa – rahvusega, rahvuseta, positiiv“ (1978). Raul Meele enda sõnul on neis kriitika alla võetud venestamise ja rahvuste integratsiooniga survestatud, vaevatud Eesti. Kuna päris otse midagi öelda ei saanud, tuli kasutada poeetilisi metafoore ja krüptilisi kujundeid. Teosega „Rahvusega-rahvuseta“ on kunstnik esitanud küsimuse rahvuse tähenduse kohta üldisemalt: mida tähendab rahvuseta rahvus, kellest see koosneb? Must taust ja valged tekstiread peidavad endas viidet Eesti talupoeglikkusele, põllule ja künnivagudele.

„Trummirütm“ (1970) kannab aga praegu endas pigem avaralt filosoofilist kui kitsalt poliitilist sõnumit. See teos kõneleb vabadusest ja selle puudumisest: inimene ei ole kunagi päris vaba, vaid on sunnitud täitma kohustusi ükskõik millises koosluses, ühiskonnas või riigis ta ka ei ela. Nõukogude ajal ei jäänud adumata ka poliitiline kõrval­tähendus.

Ka nüüd, ligi pool sajandit hiljem, mõjuvad need rahvuslust käsitlevad teosed endiselt päevakajalisena, kuid võivad omandada tollast tausta teadmata täiesti teistsuguse tähenduse. On ju arusaam rahvuslusest aastakümnete jooksul mõnevõrra muutunud ja üliaktiivsete parempoolsete arvamusliidrite tõttu on nii kaunid sõnad nagu „rahvus“ ja „rahvuslus“ omandanud negatiivse varjundi. Õnneks on näituse koostajad asetanud teoste kõrvale tõlgenduse, selgitavad tekstid, mis aitavad vaatajal teoseid autentses kontekstis mõista.

 

Tekstimängud. Näituse teine osa on pühendatud Raul Meele hilisemale loomingule, mille keskmes on jätkuvalt mängud teksti ja märkidega. Siiditrükk ja kirjutusmasinajoonistused on asendatud arvutiprogrammides valminud tekstipiltide ja digitrükkidega. Omaette installatsioonina toimivad noodipultidele seatud autoriraamatud (2006 –2018). Neid on Raul Meele loomingus ligi kolmsada, millest on näitusele jõudnud vaid mõnikümmend.

Raamat kui formaat ei ole Meele loomingus iseenesest midagi uut, ta eksperimenteeris nendega juba 1960ndatel. Aja jooksul on kunstniku raamatud muutunud: ta alustas käsikirjadest-joonistustest, jõudis trükimasinaluuleni ja sealt edasi digitrüki variantide juurde. Raul Meele autoriraamatuid tuleb vaadata poeesiana, kus kohtuvad kolm olulist komponenti: kirjandus ehk keel-kiri-sõna-lause-tekst, kunst ehk tähemärkide ja tekstide visuaalne kuju ning muusika ehk heli-hääl. Need komponendid on võimalikult võrdselt sünteesitud mõjuvõimsaks poeetilis-kunstilis-muusikaliseks koosluseks. Selle tervikuga on kunstnik suutnud oma publiku, tõlgendaja täielikult vallata. Väljapaneku pealkirja „Grand Concert“, aga eelkõige noodipultidega kujundusega saab selgeks, kui mõjuvõimas on tekstil, keelel põhinev kunst ning kui mitmeti saab seda tõlgendada. Meele loomingut on õigusega võrreldud muusikaga: sellel on rütm ja muusikale omane kulgemine. Raul Meele teostesse süvenemisel võib häält, heli lausa kuulda, kuigi muusika võib mõjuda otsese hääleta, nagu pilt koosneda tähtedest ja tekstist.