Tehti kultuuripoliitikat

Harry Liivrand

Tänavuste Kristjan Raua preemiatega tegi kunstnike liidu volikogu taas tänuväärselt kultuuripoliitikat ja ka ajalugu. Teatavasti peetakse Raua preemiat auväärseimaks ja ihaldusväärseimaks Eesti kunstipreemiaks, sest see on kolleegipreemia – volikogu valib laureaadid mitmekümne nominendi seast salajasel hääletusel. Sealhulgas on oluline, et preemia saaks veel oma võimete tipul olev looja, ehkki statuudi järgi võib preemiaga erandina hinnata ka elutööd. Preemia määramisega arhitektuuriajaloolasele Karin Hallas-M urulale Eesti arhitektuurimuuseumi loomise ja juhtimise  eest näitas volikogu selgesti välja, mida ta arvab kultuuriministeeriumi möödunudaastasest käitumisest rahvusvaheliselt ühe kõige tunnustatuma Eesti muuseumijuhiga (analoogiliselt pärjati mõned aastad tagasi Raua preemiaga tagurlikele kultuuritšinovnikele meelehärmi valmistanud Tartu Jaani kiriku innovaatilise tehnoloogiaga vitraažikavandite puhul Urmo Rausi). Muuseas, preemia Hallas-Murulale pärast 20aastast muuseumijuhi karjääri tuli paljudele üllatusena –  Kumu avamise järel olid selle ju aastase vahega saanud kohe ja põhjendatult Marika Valk ja Sirje Helme. Mälu on lühike. Stockholmis elava professor Enno Halleki näol premeeriti esmakordselt väliseesti kunstnikku, kusjuures mitte mingist sentimentaalsusest: tema näitus Kunstihoone galeriis eelmisel sügisel ja osalemine pagulaskunsti ülevaatusel Kumus ja Tartu Kunstimuuseumis demonstreeris 79aastase kunstniku jätkuvat  loomingulist kõrgvormi. Auhinnatseremooniale saabumast takistas teda uue monumentaalmaali lõpetamise tähtaeg sel nädalal Stockholmis.   

Kuigi Hallek ja tema fraktalitest koosnev legopop kuulub kahele maale, Eestile ja Rootsile, on ta alati rõhutanud oma eesti päritolu (alates esimesest välisnäitusest Pariisis aastal 1968) ning tema videotööd on esindanud nüüd välismaal Eesti kaasaja kunsti. Kuid Raua preemiaga oleks  jõudnud veel 1990. aastatel – elutööpreemiana – hinnata Karin Lutsu, Eerik Haamerit, Eduard Ole, Maire Männikut … Miks seda ei tehtud? Väliseesti kirjanikke auhinnati tol kümnendil ju sageli. Et Siim-T anel Annuski polnud seda preemiat saanud (mõelgem tema graafikale ja performance’itele), oli rõõm seda suurem, et preemia leidis kunstniku üles tema n-ö kolmandal väga innovaatilisel perioodil – maalijana. Annuse autoritehnikas rahanäitus Kunstihoones tõlgendas täpselt ajastatuna suurejooneliselt ja visuaalselt väga kujukalt Eestis kehtinud paberraha ikonograafia märgilisust, kajades eestlase alateadvuses vastu väga mitmel tasandil. Preemia rahvusvaheliste klaasinäituste haardega Mare Saarele tuli mitmel põhjusel: Eestis haruldase pate de verre’i tehnika isikupärane viljelemine (meistriteoseks installatsioon „Maailmalõppu ei tule” Tartu Kunstimuuseumis), Eesti klaasitudengite karismaatiline koolitamine ja klaasinäituste korraldamine. Saare tähendus  meie sajandil oma erialale on sama kui põlvkonnakaaslasel Kadri Mälgul ehtekunstile – ilma nendeta oleksid need erialad võrratult vaesemad.