Teet Veispak ei anna alla

PEETER SAUTER

Karepa (tegevus)kunstiürituse väike aruanne. Tegevuskunstiõhtu „Lagunemine” Richard Sagritsa majamuuseumis Karepal 9. VIII. Kuraator Teet Veispak, kunstnikud Roomet Jakapi, Kaarel Küttas, Vahur Laiapea, Kenneth Lekko, Jaan Malin, Katariina Meister, Ian Simon Märjama, Robin Nõgisto, Jüri Ojaver, Alina Orav, Karin Strohm, Jaan Toomik ja Valeri Vinogradov, esilinastus Vahur Laiapea film „Kurvits Lootuse tänavalt”.

Karepale Richard Sagritsa majamuuseumitallu, kus Teet Veispak korraldas juba kuuendat korda performance’ite, installatsioonide ja igasugu muu kunsti päeva, seekord pealkirjaga „Lagunemine”, sattusin üsna juhuslikult. Laiapea Vahur pidi seal esilinastama filmi „Kurvits Lootuse tänavalt”. Ta oli otsustanud, et ma olen filmi toimetaja, ja kutsus mu esilinastusele kaasa.
Kuulsin, et seekord Veispak üritusele kulkast toetust ei saanud ja korraldab asja oma raha eest. Asja käigus hakkas mulle tunduma, et just seetõttu tekkis eriline underground’i hõng, protestivaim ja lust. Nii et hakka või lootma, et Veispak ei saa raha ka tulevikus, siis läheb asi kogu aeg paremaks, sest mitte kellelegi pole mitte midagi vaja tõestada ega end õigustada.
Mu arutlused peatas Teet Veispak, kuulutades läbi mikri, et ürituse pealkiri on „Lagunemine”, kuna paljud osalevad kunstnikud tunnevad, et nad juba mõnda aega lagunevad, näiteks Leo Lapin on hakanud lagunema nii aktiivselt, et ei suutnud Tallinnast kohale sõita.
Performance’ite otsa tegi lahti Jaan Toomik. Toomik rääkis, et olla juba mõttes käega löönud ja otsustanud, et ei tee seekord midagi. Midagi siiski tegi. Kõige­pealt ta teatas, et talle oli hommikul märkus tehtud, et ta haiseb higi järele ja et vahetab nüüd särgi ära. Puhta T-särgi oli ta kaasa võtnud ja tõmbaski selle publiku ees selga. Karepale sõites oli Toomikule tulnud meelde lookene, mille ta oma lihtsal ja otsekohesel moel ära jutustas. Lookene rääkis sellest, kuidas Toomik ja ta poeedist vend Tõnu elasid koos ja üsna vaeselt. Kui Tõnu ootamatult öösel suri, magas Jaan järgmisel ööl Tõnu voodis ja tundis, et padjas on alles Tõnu lõhn. See lõhn püsis padjas nädala, kuni lõpuks hajus.
Toomiku tugevus peitub isikliku valusa motiivi tähenduslikuks ja üldisemaks joonistamises. Lagunemine, muutumine on paratamatu ja vajalik, sest muidu ei saa edasi liikuda, minevikust vabaneda. Minevikust võtame omakorda midagi tahmatult kaasa, see ei lagune enne, kui ise laguneme. Mis meis oli, jääb kellessegi jne.
Kalamel avati Lapini skulptuur „Lagunev sammas”. Kui lauad ümbert ära toksiti, tuli välja lakooniline post, Selja jõe savist valatud. Sammas oli üsna värske ja kippus külili vajuma. Et teose kiiret lagunemist pisutki pidurdada, hoidis Ojaver posti tükk aega püsti. Ojaver on tugev ja turske sell, aga siiski hüüdis varsti, et keegi teine peab nüüd tulema Lapini teost toestama. Ei jõudnudki keegi minna – ilus kandiline savifallos või Lapini lagunemise kell vajus külili.
Pilte oli üles riputatud nii aita kui majja: Alina Orava omi oli iga seina peal, Valeri Vinogradovi traagiline följeton kirjades rääkis Putini lähikondlaste suurtest ja pentsikult triviaalsetest segadustest.
Vahepeal pakkus Jüri Ojaver oma kivionni vundamendil viina, luges sinisest märkmikust ette haikusid ja kurtis, et vaat, must märkmik, kuhu olid kunsti­ideed üles tähendatud, kadus ära ja see on korvamatu kaotus. Tean seda tunnet, kui poolik töö või ülestähendatud idee kaob. Need ideed, mida enam ei mäleta, sest üleskirjutamine eemaldas nad mälust, tunduvad tähtsad. Kui avastaks poolikud failid või kavandid, kas nendega enam kontakti saaks?
Siin paar Ojaveri surematut luuleteost (mis muidugi pääsesid täies ilus maksvusele autori häbelikus esituses). „Käisin naiste peltas kusel / lõhnastasin viskiga …. kõndisin üle kunstikooli / ületasin ristmiku.” Sagritsa muuseumi skulptuuripargis on ka Ojaveri mälestustahvel Jaan Paavlele, mida ümbritseb Siim Tanel Annuse istutatud viinapuuaed ja kus öeldakse: „Jaan Paavle on surnud / hiilime koju”. Jääme ootama, millal Jüri Ojaveri poeeside kogu väärikalt Albert Trapeeži värsside kõrvale riiulisse asetub.
Ojaveri performance’i eest ja seest marssis läbi seltkond Kaarel Küttase juhtimisel, tassides fooliumist ehitatud paarimeetrist paadikest, mis oli laste paberlaevukese suurendatud koopia. Trampisime paadimeeste järel mereranda. Karepa jõe suudmes ristiti paat Alita odavat vahuveini juues Loreleiks ning nooruke kunstnik läks vette paati järel vedades ja lauldes: „Ma olen alati tahtnud, et mul oleks paat, millega minna merele …”
Kõigil oli muidugi ootus, et kui kaugele Küttas merd pidi läheb. Aga ta muudkui läks ja läks. Ujudes, paat köiega sabas. Paar selli panid talle pladinal ja ihualasti järele. Vette kalpsas ka aadamaülikonnas luulur Jaan Malin. Kui keegi nii tembutades merele läheb, jääd tahes-tahtmata järele vaatama.
Lontsisime tagasi klassik Richard Sagritsa maalilisse tallu, majamuuseumisse. Millalgi saabus jõge pidi merelt raudmehest kunstnik. Tükk aega oli ta oma kunsti teinud ilma publikuta, aga näost oli näha, et see oli ta teinud väga õnnelikuks. Jah, kunst on ilus asi, saab plaksutavate inimeste tähelepanu all igasugu toredaid tempe teha, aga olen vist liiga vana, et pihta hakata.
Lisaks nimetatutele esinesid oma teostega veel Ian Simon Märjama (vägevad kirevad installatsioonid, „Ema liha” laguneva aida katusel), Robin Nõgisto, Kenneth Lekko (käredamat sorti rokenroll „Room(a)”), Roomet Jakapi (etlus Juhan Liivist ja virtsalaoturist, mis pritsib virtsa kõikjale, nii et aitab), Karin Strohm, Katariina Meister (video „Mängult” pabernukkude veristest arveteõiendustest) ja Vahur Laiapea.

PS Kõige suurem performance oli Teet Veispaku tehtu ehk siis kogu see üritus ise. Kui ma paar päeva Veispakku telefonitsi ja meilitsi kätte ei saanud ning lõpuks sain, siis ta mainis, et äsja olid viimased esinejad tema juurest lahkunud. Nii et suurem osa performance’ist jäi mul kogemata nägemata. Aga polegi mul vaja kunstnike supipatta nina liiga pikalt sisse torgata, hea, et nad saavad Karepal omavahel omi asju arutada.