Teatrit ja trenni, fotot ja mittefotot

Kontseptuaalne fotokunst on ka meil jõudnud päevakajaliste märksõnadeni, kuid nende sõnade taga peituv mõte väärib rohkem vaeva kui(heina)pallide veeretamine kõlava jutu kattevarjus.

TRIINU SOIKMETS

Silvia Sosaare ja Hanno Soansi projekt „Akadeemia spordiklubi“ Hobusepea galeriis 17. X – 4. XI, EKA fototudengite näitus „Ma ei jõua ma ei jaksa ma ei viitsi ma ei taha“ Vent Space’i projektiruumis 21. X – 3. XI, Jyri Pitkäneni ja Eveliina Talvitie näitus „Püüa mind“ Juhan Kuusi Dokfoto Keskuses kuni 10. XI, Jane Remmi näitus „Vaateid maastikule“ Tallinna Linnagaleriis kuni 15. XII, Tõnis Saadoja näitus „Paberist linn. Ümbrikus taevas“ Draakoni galeriis 14. X – 2. XI, Eesti Lavastuskunstnike Liidu kostüüminäitus „Multiversum“ ArtDepoos 2. – 30. X.

Kui ma, botased näpus, akadeemia spordi­klubisse jõudsin, oli trenn juba alanud. Käimas oli klassikaline ringtreening: treenijad liikusid ringi­ratast kindlaks määratud punktide vahel, tehes seal kindlaid harjutusi, mida treener vettinud paberilipikult järge pidades ette luges. Segasin süüdimatult vahele ja haakisin sappa, viskusin matile siruli selili ja hakkasin, topispall pöidade vahel, hoogsalt enda kohal õhus kaheksaid sirgeldama. Vaevalt jõudis kujutluspilt näkku prantsatavast raskusest hirmutavaks muutuda, kui juba kamandati mind kõhuli suurema ja pehmema võimlemispalli peale, kus ma käru kombel edasi-tagasi veeredes kergenduse ja suisa rõõmuga tõdesin – kätekõverdustega mul probleeme pole, endiselt. Seevastu hüppenööriga keksimine, mis oli aastakümneid tagasi tõeline adrenaliiniallikas, osutus nüüd täiesti tüütuks ning kassi kombel neljal käpal mööda näitusesaali põrandat ringi tormamine tuletas meelde, et higipritsmed lendavad ringtreeningu puhul nende omanikest kõvasti kaugemale kui ükskõik millises teises grupitrennis. Ka mu enda omad. Õhk oli õnneks siiski värske.

Võimalus kehalistest sisenditest kasvanud mõtete ja tunnetega kunsti­saalis kontekstiväliselt kohtuda on iseenesest samuti värskendav ja pakub vaheldust. Paneb ennast teisiti tähele panema. Aga kas ka midagi muud? Nii „Akadeemia spordiklubi“ saali- kui ka ühismeediakonto seinale oli kleebitud rida tsitaate, mis peaksid üritusele justkui kaalu ja jumet lisama, kuid mõjusid üldpildis tautoloogiliselt ja tühjalt. Kui Pierre Bourdieu, üks tsiteeritutest, väidab näituse kontseptsiooni kandvas osas, et „paljusid üksnes kehaga mõistetavaid asju ei suuda me sõnadesse panna“, siis kas näituse autorite katse trennitegemise üle teoretiseerida ja seda poetiseerida peaks selle väite ümber lükkama või seda kinnitama? Nad on oma kehaga mõistnud midagi, mida nad soovivad mingil põhjusel jagada, ja on ülimalt tervitatav, et nad teevad seda kuuel õhtul nädalas näitusesaalis ise treeneriteks kehastudes. Tegu on samalaadse kestvus-performance’i ja osaluskunstiprojekti kombinatsiooniga, mille Sosaar on juba varem ette võtnud, kui ta EKA galeriis külastajate kingi ja saapaid viksis. Mis edasi? Kas ongi kunst kunsti pärast? Või tuleb fotonäitus kõverpeegli ees muskleid suudlevatest ja serotoniini üledoosist nõretavatest klientidest?

Sosaare taust on EKA fotoosakond ning ehk seetõttu võib ka mõista, et kui koolitund algab koogiküpsetamisega, siis küllap kogu kursus ühe gemüse’ga lõppeb. Midagi samalaadset on kokku keetnud ka praegused EKA fototudengid Vent Space’i projektiruumis, mis oli ootamatult ja ette hoiatamata suletud. Antud kontekstis nimetaksin seda juba järgmise astme performance’iks, mida võib võtta mõttemängu raames lihtsalt kui näituse idee täiemahulist teostust: sorry, täna me lahti olla ei jõua (või ei jaksa või ei viitsi või ei taha). Olgu, aga arvestama peab sel juhul, et ka sellest performance’ist saab osaluskunstiprojekt ehk ka külastaja ei jõua enam teinekord tagasi tulla ega näitusest midagi kirjutada.

Kehaga mõistetavat ei saa alati sõnadesse panna. Kas Hobusepea akadeemia spordiklubi katse trennitegemise teemal teoretiseerida peaks selle Bourdieu väite ümber lükkama või seda kinnitama? Silvia Sosaare ja Hanno Soansi Akadeemia spordiklubi.

Sirja-Liisa Eelma

Ilu kestab edasi. Tallinna fotokuu põhinäitused on siinkohal üks hiljutisem näide, kuhu on jõudnud kontseptuaalne fotokunst, nimelt kohalolu ja hingehoiu, auravälja ja bioenergia ning muude mugavusühiskonna ja uue ajastu märksõnadeni, mille eksistentsi ja aktuaalsust ma sugugi ei eita. Küll aga leian, et nende sõnade taga peituv mõte väärib rohkem vaeva kui (heina)pallide veeretamine kõlava jutu kattevarjus võõraste sulgede taustal ning et meediumi areng ei õigusta tehnilist ja ideelist taandarengut. Kui teostus ei jõua mõttele järele või ka vastupidi, siis pole osavõtul, erinevalt spordivõistlustest, küll enam tähtsust.

Meeleheitlike toonide tasakaalustamise huvides tuleb tõdeda, et fotokunsti klassikalisemad ja konservatiivsemad vormid pole siiski kuhugi kadunud. Juhan Kuusi keskus pakub vaatamiseks kõrgel tehnilisel tasemel ja tundlikult tabavaid portreid inimestest, kes elavad küll kõikjal mujal kui mugavusühiskonnas. Nende auraväli võib olla avaram ja puhtam kui ühelgi hingehoidjal, kuid kui nad on lõksus piiratud liikumisvõimega kehas või ei suuda tähtedest sõnu ega sõnadest lauseid kokku panna, siis jäävad spordiklubi, akadeemia ja ka abstraktne kultuuriteooria neist valgusaastate kaugusele. Niimoodi käsitletuna on sotsiaalse suunitlusega dokumentaalfotol ikka edumaa kontseptuaalse (foto)kunsti ees ning kui lisada empaatiale jõud, viitsimine ning tahtmine tööd teha ja vaeva näha, siis on sel edumaa ka esteetika vallas. Ilu loeb ja tõuseb tuhast, nagu on sedastatud ka viimase Tallinna arhitektuuribiennaali kuraatorinäitusel.

Kui moodsad fotokunstnikud ajaga kaasas käivad, on maalikunstnikud varmad tühjaks jäänud kohta üle võtma ja täitma, et oma meediumi abil uusi mängumaid avastada. Kuigi nad suudavad endiselt maalida, kasta pintsli värvi sisse ja asetada selle seejärel lõuendile, kasutavad paljud enne seda idee ja ka vormistuse faasis fotoaparaadi abi. See võib tekitada küsimuse, kas näiteks hüperrealistid ise üldse maalida oskavad või on üksnes kopeerijad? Üks võimalus kahtlused kummutada on käia nende näitustel ja uurida töö vilju lähemalt, kohe väga lähedalt.

Ideaalne võimalus seesugune kahtlus hajutada avaneb Jane Remmi ja Tõnis Saadoja näitusel. Pean tunnistama, et Remmi puhul hakkas korraks tunduma, et hektarite kaupa pildistatud ja maalitud puudest ja põõsastest ongi saanud tema leivanumber ja lagi. See pole metsaproblemaatika päevakajalisuse taustal ju iseenesest ka mingi ime ega mure. Ometi näitab ta uue näitusega, et puude taga on mets ja mets pole ainus maastikuvorm. Ta näitab meile võluvaid kolemaastikke, mis paistavad pärinevat otse Vargamäelt. Inetuse ilu, mida küll pildistatakse, kuid ei maalita, kui aga pildistatakse, siis soovitavalt koos karakteriga, mitte igava liiva ja tühja väljana. Remm on nagu Saadojagi läinud üha maalilisemaks ja uurivamaks, kuid erinevalt Saadojast on ta üldistaja, mitte hakkija, naiivsevõitu esteet, mitte kuivavõitu filosoof. Üks ei ole parem ega halvem kui teine – vastandlikkuses seisnebki fotokunsti potentsiaal.

Kui seda erinevust tehnilise võttestiku kõrval veel miski ühendab, siis maisus, kontakt maaga sõna otseses ja kaudses mõttes. Kummalgi juhul pole ei idee ega teostus läinud rändama lihtsalt sellepärast, et seda saab teha. Meenub hiljutine lavastuskunstnike liidu kostüüminäitus ja Laura Kõivu Kurt Vonneguti „Titaansireenide“ videotõlgendus, kus ülejäänud näituse värvikirevate ja suurejooneliste tegelaste keskel kõnnib halli- ja haledavõitu aristokraadist ruumi­rändaja, kes pole lõksus mitte kehas ega vaimus, vaid tõeotsingute lainepikkusel, kinni mitte kinnisideedes, vaid hukatuse igavikus. Õilsale teekonnale vaatamata mõjus ta hoiatavalt. Ärgem siis oma kõrgelennulistesse ambitsioonidesse ära eksigem, oleme ju maapealses dimensioonis eelkõige kehalised olendid.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht