Tartmusi pahupool

Nele Ambosi esimese kuraatoritöö õnnestumiseks võib lugeda puhast teostust, laia töödevalikut ning selget ning huvitavat kontseptsiooni.

JOONAS VANGONEN

Näitus „Tartmusi kogu peidetud pool“ Tartu Kunstimuuseumis kuni 8. XI. Kuraator Nele Ambos.

Aleksander Krims-Radava maali „Majad“ võrdlemisi konservatiivsele lõppversioonile vastandub taiese esialgne variant: kunstniku pintsel on olnud vähem kammitsetud ja ebatäpsem, lisamõõtme pakub kergelt läbikumav esikülg.

Joonas Vangonen

Tartu kunstimuuseumis ei ole üleliia palju eksponeerimisruumi. Uue maja unelm on umbes sama tõenäoline kui Kivisilla taastamine, mistõttu tuleb tõenäoliselt veel mõnda aega hakkama saada Raekoja platsil viltuses majas. See omakorda tähendab, et vaatajate ette jõudvad näitused peavad läbima eriti tiheda sõela, teemavalikus intrigeerima, kuid olema ka põhjendatud. Tartu kunstimuuseumil on aukartust äratava suurusega ning sugugi mitte nõrgal tasemel kogu, aastas hõivavad nüüdiskunsti väljapanekud umbes poole eksponeerimispinnast. Minu vaatajakogemus on näidanud, et tagasivaateliste kuraatorinäituste („Ruum minu ümber“, „Kollane suvi“ ja ka kõnealune näitus) tase on kõrgem ning teostus läbimõeldum kui nüüdiskunsti projektide puhul. Praegu on esimese ja teise korruse hõivanud nüüdiskunsti klassiku, staarpunkari Kiwa retrospektiiv, kolmandal korrusel on vaadata „Tartmusi kogu peidetud pool“. Kiwa näitusel ei ole küll otseselt midagi viga, kuid paratamatult näib noore autori retrospektiivsele väljapanekule nii suure rõhu panemine moesoleva laineharjal sõitmisena, eriti arvestades, et „Tartmusi kogu peidetud pool“ on peajagu üle idee ja ka teosevaliku osas. Kiwa võib olla küll eesti kunsti superstaar, kuid olen kindel, et „Tartmusi kogu peidetud pool“ kõnetab palju laiemat publikut (ning võib muuseumi meelitada ka võrdlemisi kunstikaugeid inimesi) kui esimesel ja teisel korrusel eksponeeritu.

„Tartmusi kogu peidetud pool“ on jaotatud nelja ruumi vahel nelja ossa, igaühes tutvustatakse tööde tagumiste poolte aspekte: taieste varjupool kui toimik, kitsastest oludest tulenevad loovad lahendused jne. Esimesena torkavad silma aga hoopis riiulilaadsed karkassid, mis oma lihtsuses, kuid stiilipuhtas löövuses tekitavad tunde, nagu oleksin sattunud nõukogudeaegsesse kopitusehõngulisse kunstiarhiivi või rajoonikeskuse spordihoonesse. Lahendus, mis esialgu tekitab kerget võõristust, hakkab näitusesse süvenemisel üha enam töödega kokku mängima ning labürindilaadsed keerdkäigud juhatavad vaataja tööde vahele ekslema. Näituse viimases, intiimsusele keskendunud saalis on tööde A- ja B-poole suhe jäetud näitusekülastajale hoopiski ambivalentseks.

Ajaliselt kuuluvad teosed lausa mitmesse sajandisse: nii on vaadata tuntud autorite klassikustaatusse tõusnud teoseid ja ka võrdlemisi tundmatute kunstnike improvisatoorseid katsetusi. Tagakülgede esitamise juures on eriti huvitav see uus võrdsus, mille abil just vähetuntud nimed väljapaneku tõmbenumbriks saavad. Erandina võib välja tuua Ilmar Kruusamäe sõna otseses mõttes sahtlissemaalimise, mis väljapaneku üldisele, võrdlemisi akadeemilisele õhustikule näpuotsaga humoorikust lisab.

Võrdlusmoment ei teki ainult vähem- ja enamtuntud autorite vahel, sest leidlik eksponeerimisviis tekitab ka teoste esi- ja tagapoolte võistluse, kusjuures nii mõnigi kord jääb peale B-pool. Parim näide on ehk Aleksander Krims-Radava 1925. aasta töö „Majad“. Teose võrdlemisi konservatiivsele lõppversioonile vastandub taiese esialgne variant, kus kunstniku pintsel on olnud vähem kammitsetud ning ebatäpsem, lisamõõtme pakub kergelt läbikumav esikülg. Kirsiks tordil on kortsutusjäljed, mis annavad B-poolele robustse aktsendi (esialgse visandi kortsutas Krims-Radava kokku ning hiljem tõmbas selle uuesti raamile, et kasutada lõuendi teist poolt), muutes kujutatavad majad poolläbipaistvateks viirastuslikeks objektideks. Sealsamas kõrval eksponeeritud, transportimiseks valmis skulptuur jätkab Krims-Radava õhku rippuma jäetud emotsiooni, võimendades veelgi kummituslikku alatooni, kuid osutades ka teoste transpordiga seotud võtetele.

Näituse lai ampluaa demonstreerib kõnekalt, kuidas teose tagakülg sisaldab teavet taiese saamisloo kohta, paljastab tööde tehnilise poole (kunstnikud näitavad korduvalt äärmist loovust, nt jõekarbile maalitud miniatuur) ning annab võimaluse tutvuda loomeprotsessi ajal vallanud emotsioonidega. Visandite ja ebaõnnestunud katsetuste kõrval on maali tagumine külg ka omapärane teadetetahvel, nagu avalik plank, kuhu aja jooksul on inimesed endast jälje jätnud. Markantseim näide on Richard Sagritsa „Lilled“, mille tagaküljele on arvatavasti Voldemar Vaga kirjutanud isalikult noomival toonil järgmist: „Kui Sa järgmine kord tööd näitusele saadad – siis kinnita nad raami külge nii, et nad seal ka püsivad. See on sulle parem, meil kergem ja tööde tervisele kõige kasulikum. W“.

Ekspositsiooni suurimaks õnnestumiseks võib lugeda puhast teostust, laia töödevalikut ning mis põhiline – selget ja huvitavat kontseptsiooni. Näituse kujundus ühendab endas viiteid tolmunud arhiivile ja nõukogude nostalgiale, vihjates aga nutikalt praegusele ajale. Meie kaasaegsus on näitust ideeliselt laiendav ja toetav vahend, mitte kohmakas idée fixe. Lõpptulemus ei ole punnitatud, vaid vaba, loogiline ja lendlev. Kui muuseumi peaks sattuma mõni nüüdiskunsti puritaan, võib ekspositsioonist leida ka (juhuslikke?) nüüdiskunsti kilde: vaadake näiteks Aleksander Orlovski XIX sajandi alguse tööd „Ratsanik“. Teose esinduskülg jääb külastaja eest küll peitu, kuid selle tagumine pool on puittahvlile kinnitatud parketaaži tõttu omandanud nüüdisaegse vaatamisväärsuse tähenduse.

Nele Ambose esimest iseseisvat kuraatorirolli tuleb hinnata kõrgelt. „Tartmusi kogu peidetud pool“ on veelgi huvitavam kuraatori kommentaaridega, millest avamisõhtul publik osa sai, kuid tutvustavad tekstid tagavad igale külastajale mitmekülgse kunsti- ja ajaloo­kogemuse.