Täpselt kadreeritud Kaliningrad: polügoonist neerukivideni

SIRAM

Näitus „Made in Kaliningrad“ Pärnu Linnagaleriis kuni 7. XI, kuraator Jevgeni Umanski.

Rühmitus Ühised Värinad

Rühmitus Ühised Värinad

foto „Jasnoje“

Kaliningrad on Vene riigi eraldiseisev tükike, mis asub meile üpriski lähedal. See kummaline preisi pärandi ja „võimalik vaid Venemaal“ stiilis veidruste segu tundub aga aegruumis kaugel olevat: läbi selle ei vii teed Euroopasse, sinna ei põika uudisvood, see nagu ei eksisteerikski reaalsuses. Ometi on Kaliningrad olemas, seal elavad inimesed, mõni neist on isegi nüüdiskunstnik. Seda mentaalset eraldatust likvideerima ongi mõeldud näitus „Made in Kaliningrad“.

Üks Pärnu ja Kaliningradi kunstielu ühine joon koorus välja vestlusest näituse kuraatori ja Kaliningradi kaasaegse kunsti keskuse juhi Jevgeni Umanskiga. Pärnu on Kaliningradist kümme korda väiksem, aga mõlemast linnast jooksevad kunstnikud metropolidesse. Põhjuski on sama: mõlemast on kadunud kõrgem kunstiharidus. Seega ei ole kunstnikel töökohti, pealekasvavat põlvkonda ega mitmekesist kunstivälja.

Seegi võib olla üks põhjus, miks väljapanekul näidatakse Kaliningradis sündinud teoseid, mis kõik aga ei ole Kaliningradis püsivalt elavate kunstnike looming – neid lihtsalt ei jagu. Näiteks pool rühmitusest Õrnad Naised, kes osaleb pulmarituaale üle võlli keerava videoga „Pori“, elab Peterburis.

Kaliningrad ise on kunstnikele ammendamatu inspiratsiooniallikas, sest selle ajaloolisest kontekstis väljakasvanud sürrealistlik ilme on iseenesest kunst: tarvis on ainult veidi kadreerida (rühmituse Ühised Värinad teos „Jasnoje“, Jelena Tsvetajeva fotoseeria „Vaatlusarmastus“, Aleksandr Podoprigorovi video „Kuidas ma siia sattusin?“). Sellega tegelevad kohalikud, kes teavad kummaliste märkide tähendusi – see on nende eelis. Mujalt tulnutele hakkavad huvitavad asjaolud kergemini silma ning neile jääb avastamisrõõm visuaali tagamaade osas.

Kunstnikekollektiiv Topp & Dubio Hollandist mõistatab videos „Kolm valget külmikut Moskva prospektil“, mis võiks olla noorelt surnud kunstniku Juri Lunatšarski, kes tegi väikeseid minimalistlikke installatsioone ning ajutisi monumente, loomingu tähendus. Hiljem võtsid Topp & Dubio Lunatšarski loomingulise pärandi jäädvustamise oma südameasjaks, organiseerides talle Hollandis näituse, mälestustseremoonia ja kataloogi.

Carl Michael von Hausswolff Rootsist kasutab oma fotodel punast valgust, et selle abil pildistatud keskkondadest välja tuua olulist ja iseloomulikku, antud juhul nukralt lagunevast Kaliningradi loomaaiast.

Oleg Bljabljas on videos „Kanonaad“ dokumenteerinud olukorda näidispolügooni lähikonnas, kus igapäevaelu katkestavad lakkamatud plahvatused. Vaataja samastumise kergendamiseks on lisatud seadeldis, mis paneb ka televiisori värisema, kui pauk käib.

Dmitri Tselini „Kaliningradi lossid“ juhib tähelepanu linnas nõukogude ajal levinud omapärasele kommunaal-arhitektuurilisele kombele kujundada kortermajade hoovides mängu- ja spordiväljakutega integreeritud sooja- ja elektrisõlmed teutooni lossi sarnaseks.

Kaliningrad ei koosne vaid tehiskeskkonnast. Juri Vassiljevi video „Nartsissist“ ning fotoseeria „Fashion Russian Red“ ehk „Vene puna mood“ portreteerib tüüpilist Kaliningradi meeskodanikku, kelle näos on küll püsiva vaesuse ja alkoholismi jälgi, kuid kes hoolimata sellest on piisavalt edev, et end punase raamiga peeglist vaadata ja sellega ka videos esineda. Teises töös kannab ta punast pintsakut, mis tähistas 1990. aastatel uusrikaste riietumistava ja mis praeguseks on jõudnud taaskasutusse ning vabalt saadavad kõigile eluheidikutele.

Sealsed kunstnikud näevad ka Kaliningradist väljapoole jäävat maailma. Aleksei Tšebõkin on arhitekt, kes ei lähtu masendavast tegelikkusest, vaid loob oma fiktiivse keskkonna. „Security Style“ ehk “Turvastiil“ on barokselt lopsakas projekt suurüritustel kasutatavale turvatehnikale inimsõbralikuma väljanägemise andmiseks – Veneetsias on politseikaater gondli moodi, Ateenas tank kaunistatud joonia ja dooria sammastega jne.

Rühmituse San Donato „Šaibu, šaibu!“ on moraalne abiprojekt naaberriigile, mille valitseja Lukašenka on suur hokifänn ja seetõttu läheb suur hulk rahva raha hokile. Foto-performance’is osalesid Valgevene kultuuriinimesed, kellele olid litrid suhu topitud – mõneti meenutas see meie kultuurirahva suu kinniteipimise aktsiooni vastusena Sirbi skandaalile.

Daniil Akimov on helikunstnik, kes on palju töötanud ultraheliga. Installatsioon „Minu tarkade kivi“ sündis sellest, et kunstnik haigestus neerukivitõppe ning seda raviti ka ultraheliga – kunst osutus siin sõna otseses mõttes teraapiaks.

Mitme Peterburi näituse järel on „Made in Kaliningrad“ järjekordne Janno Bergmanni siia toodud vene nüüdiskunsti ekspositsioon. Bergmanni eesmärk on ehitada meile lähima suurriigiga kultuurisilda, mis on poliitiliste ja majanduslike erimeelsuste tõttu peaaegu kadunud. Vene ja eesti kunstis on aga palju ühist ajaloo ja Ida-Euroopa kogemuse tõttu, mis on meid ühtviisi karastanud.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht