Tallinn vajab oma kultuuritehast

 

Kultuuritehase mõiste, tähenduse ja efektiivse toimimise üle Tallinnas vestlesid Tõnis Palts ja Jaano Martin Ots Tallinna linnavalitsusest, Virgo Hanni, Veronika Valk ja Maarin Ektermann kultuuritehasest, Anu Allas Eesti Kunstimuuseumist ja Reet Varblane Sirbist.  

Reet Varblane: Milline institutsioon on kultuuritehas ja kellele see on eelkõige mõeldud? Mis roll ja koht on sellel traditsiooniliste kultuuriinstitutsioonide seas? Räägime ju ka muuseumide puhul interdistsiplinaarsusest, valdkondade koostööst, mitmesuguste tegevuste sümbioosist.

Maarin Ektermann: Kultuuritehase eripära on selle asumine endistes tööstuskompleksides. Tihti on need linnale üsna problemaatilised, sest tegemist on tavaliselt terviklike miljööväärtuslike kompleksidega, millega linn pärast aktiivse tootmise lõppemist ei oska midagi peale hakata. Kultuuritehase idee ongi võtta keskkond uuesti kasutusele, asustada see loomingulise tegevusega. Ühelt poolt pakuvad sellised hooned uusi ja, mis seal salata, ka väga soodsaid võimalusi kunstnikele ning kuna kultuuritehas ühendab endas tavaliselt väga mitmetes kultuurivaldkondades tegutsejaid, siis on tulemuseks laiahaardelised koostööprojektid, Gesamtkunstwerk. Teiselt poolt luuakse ka publikule osalusvõimalusi (suuremates linnades “teenindavad” kultuuritehased tavaliselt oma kogukonda), korraldades avatud workshop’e, loenguid, kinoõhtuid, eelkõige eesmärgiga tutvustada pealiinist kõrvalekaldumisi, alternatiivset praktikat. Eesti väiksuse juures ei saa muidugi rääkida selgelt eristuvast alternatiivkultuurist-underground’ist, aga mingeid nihketekitamisüritusi ja eksperimentaalset kunsti ikka on.

Anu Allas: Kultuuritehase üks eesmärk ja mõte võiks olla katsetamis- ja riskivõimalus. Teha väikese büdžetiga, ilma õnnestumise garantiita, aga ka ilma institutsionaalsete painajate ja kontrollmehhanismideta asju, mida mujal teha ei saa. Samas ei pea sellist nii-öelda vaba pinda käsitlema mingi kasvulava või alumise astmena, harjutamise kohana, kust peaks kuhugi edasi liikuma. Kultuuris on kihistused kogu aeg olemas ning neist ei pea ilmtingimata hierarhilist mudelit ehitama.

Tõnis Palts: Linnas mõnikord lihtsalt jäävad miljööväärtuslikud ehitused üle: ärilist väärtust nendel pole, kuid maha lammutada süda ka ei tihka. Teiselt poolt on ju linn (linnavalitsus) ise  huvitatud, et seal oleks võimalikult palju loomingulist keskkonda. Sellises olukorras tuleb kaks asja, see on ärilise väärtuseta, kuid kultuuriliselt väärtuslik keskkond ning tegutsemissoov, kokku viia, valikuvõimalust pole. Tallinnas on ideaalne koht kultuuritehasele endise katlamaja näol olemas: see on palju parem koht kui kas või endise Polümeeri tehase hooned, kus me praegu istume. See asub vanalinna läheduses, selle kõrval on linnahall, sealsamas teine miljööväärtuslik hoonekompleks endise Patarei vangla näol. Kogu kompleksi peale mõeldes on see ju piirkond, mis võiks olla pealinna kultuuri-Meka. Ja mis rahastamisse puutub, siis eks seegi on juba rahastamine, kui linn selle 50 miljonit krooni maksva maa annaks sümboolse hinnaga kellelegi kasutada.

Linnahallile tehakse niikuinii konkurss, siis miks mitte sellele konkursivõitjale panna kohustuseks, et ta peab tegema korda ka katlamaja, uue Kultuuritehase. Tõenäoliselt tulevad Linnahalli rendileandmisel kõne alla sajad miljonid kroonid, mis tähendab, et linn võib rentnikku kohustada investeerima mitte 100, vaid 125 miljonit krooni,

A. A.: Kas linnavalitsusel on sel juhul ka ootusi, mis selles hoones peaks toimuma hakkama? Ühel hetkel võidakse ju öelda, et tänan, see, mida teie teete, meid küll ei rahulda, me leiame sellele hoonele siiski parema rakenduse.

T. P.: Kui kultuuritehas hakkab tegutsema linna sihtasutusena, siis on normaalne, et mõlemad pooled, nii linnavalitsus kui ka sihtasutuse elluviijad, kirjeldavad lepingu sõlmimisel võimalikult täpselt oma ootusi. Praeguse linnavalitsuse esmane ootus on, et kompleksis käiks tegevus, et  linnakodanikel oleks võimalik tegeleda kultuuri mitmesuguste väljendusvormidega. Kui see toimub, siis on linn rahul. Mida rohkem linnakodanikke kas tegutsejate või publikuna on haaratud, seda parem. Helsingi Kaablitehase puhul julgen öelda, et see on liiga steriilne, jättis pisut isegi kinnisvaraprojekti mulje. Meie kultuuritehas võiks olla fantaasiarikkam.

M. E.: Mulle tundub, et Eestis ei toimigi hästi sellistes squat’itud ruumides ürituste korraldamine; üks asi on muidugi elementaarsed tingimused, aga samas oodatakse ka sellest tasemest veel ülespoole maitsekaks korrastatud ruumi. Paljud tuttavad kunstiakadeemiast, kes võinuksid olla Polümeeri potentsiaalsed kasutajad, ei tulnud siia, kuna see on liiga toormaterjal. Samas on näiteks just selline üsna minimaalselt korrastatud ruum välismaal üliharuldaseks muutunud ning just selle eksootika tõttu on just välismaalaste huvi kultuuritehase vastu suurem olnud.

 

Ideaal

 

R. V.: Kaablitehas kui institutsioon ei ole endale võtnud ideoloogilise suunaja rolli, vaid nende, see on kolme-nelja inimese roll piirdub koordineerimisega. Ürituste rentijate, aga ka Kaablitehases resideerivate institutsioonide puhul on nad pidanud ilmselt silmas mingit kindlat suunitlust, et seal toimuval oleks üldises kultuuripildis ikkagi tähendus. Selle kõrval on nad sunnitud andma oma ruume ka sellisteks üritusteks, mis toovad neile rohkem raha sisse, et siis mõne ürituse puhuks anda ruumid tasuta kasutada. Milline on meie ideaal?

M. E.: Iseenesest Tallinnas on neid ülesvuntsitud ruume küll, kus teha puhtalt ärilisel eesmärgil üritusi. Ilmselt saab neid veel rohkem koos näiteks Zelluloosi keskuse valmimisega. Katlamaja võiks oma (ühe) eesmärgina jääda ikkagi just madalaeelarveliste projektide tarbeks, tehase plussiks ongi ju huvitav keskkond üsna sümboolse summa eest. Samas on money-making-üritustel ka vahe ja nagunii ei saa enam rääkida must-valgest äri ja puhta kunsti vastandumisest. Kultuuritehasel peab lihtsalt olema selge visioon oma identiteedist ning edasi sõltub juba konkreetsest juhtumist.

Veronika Valk: Eelkõige on vaja, et katus läbi ei saja ja ruum on soe – elementaarseid tingimusi. “Stalkeri” keskkonna meeleolu nupp tuleks põhja keerata, aga nii, et seal sees ka olla saab.

Kaablitehas on tüüpiline Põhjamaadele – seetõttu skandinaavialikult steriilne. Berliini Tacheles on hea sümbioos korrastatud ja mitte nii korrastatud ruumist, kus on kohta spontaansel tegevusel. See on päris karm keskkond, katlamaja võiks ehk pisut turvalisemana mõjuda. Aga Tachelese teeb heaks ateljeede ja töökodade (metalli-, puidu- jm töökojad) kombinatsioon, pluss ürituste keskkond. Ideed, mis kunstnikel pähe tulevad, on ka kohe all töökojas ja meistrimeeste toel teostatavad. Nii tekib spontaansest ideest reaalne füüsiline asi: näitus, kunstiobjekt, etendus, keskkond, mäng, elamus.

M. E.: Tacheles on ka minu isiklik lemmik kultuuritehaste hulgas, hoonekompleks, mis näeb välja tõeliselt squat’itud, samas on selle taga tugev organisatsioon, kes on suutnud selle iseseisvuse säilitada. Tallinna kultuuritehase juures võiks samuti selle ülesvuntsimisega piiri pidada, et see ei muutuks lihtsalt lakutud kontoripinnaks.

V. V.: Endises katlamajas on ju nii palju ruumi, et elu sees ei jõua seda nii üles vuntsida, et võiks hakata rääkima bürookeskkonnast.

T. P.: Eesmärk on tehase kui miljööväärtuse säilitamine, mitte rahateenimine. Edukaks toimimiseks peaks paika panema kümne aasta projekti: üks osa tehakse korda ja samal ajal käiks üldine diskussioon, mida teha järgmise osaga. Et areng tekiks loominguliselt. Tagasi vaadates võiks ka protsess ise olla omaette väärtus. Kinnistu arenemine kui omaette kunstiteos, performance.

A. A.: Maja pole ju ainus, mis loeb, vaid just inimesed ja ideed. Ainuüksi maja ei saa sisu tekitada või seda elus hoida. Ei tohiks ju olla nii, et kui hoonest siiski mingil põhjusel ilma jäädakse, siis ongi kõik ja lähme laiali. Praegu on kultuuritehas muidugi pildil suuresti just tänu maja(de)le ja tundlikule piirkonnale. Paremal juhul saab sellist poliitilistesse hoovustesse sattumist enda kasuks ära kasutada, see sunnib mobiliseeruma ja tegutsema.

 

Rahastamine

 

M. E.: Mis summast võiks jutt olla, kui pidada silmas ka kultuuritehase tegevustoetust?

T. P.: Nimetasin küll 25 miljonit krooni, kuid nii suurte ruumide puhul teeb selle rahaga väga vähe ära. See on ikkagi stardiraha. Eelkõige tuleb korda teha elementaarsed asjad: likvideerida varisemisohtlik olukord, tagada, et hoone pähe ei kukuks. Ma ei usu, et sammsammuline toetuspoliitika  väga tõhus oleks. See poliitika, et homme teeme ühe, ülehomme teise toa korda, viib vindumiseni. Sellest momendist, kui ruumid on korras, võidakse ise hakkama saada. Aga muidu võib selle ajani minna kakskümmend aastat.

Jaano Martin Ots: Tallinna linna tuleb vaadata kahes aspektis: Tallinna linn kui linnavalitsus ja Tallinna linn kui koht. Koha mõistes saab Tallinna linn riigi kultuurirahast ju suurema osa, sealhulgas linna eelarvest ainult paarkümnend miljonit, riigilt kokku (teatrid, muuseumid, galeriid) sadu miljoneid. Selles mõttes on ju õige, et kultuuritehas on linnaprojekt, et linn lükkab selle käiku. Linnale kui juriidilisele üksusele on see äärmiselt vajalik.

 

Kultuuritehase jätkuvuse garanteerimine

 

R. V.: Kuidas me ikkagi saaksime garanteerida linnavalitsuste, parteide ja nende prioriteetide vahetumise sees kultuuritehase järjepidevuse?

T. P.: Selliste kultuuriobjektide puhul tuleb inimeste teadvusesse viia, et need on meie ühiselus möödapääsmatud. Muu ei aita. Avalikkus peab ühte meelt olema. Pole ju muid vahendeid. Seda tuleb iga päev korrata: pole muud võimalust, miljööväärtuslikku objekti ei tohi lammutada.

R. V.: Kellele kultuuritehas ikkagi mõeldud on? Räägime küll, et kõikidele linnakodanikele, kuid alates juba arusaamist, mis on kultuur, on meil hulgim erimeelsusi. Kuidas garanteerida nii heterogeensete huvidega tallinlaste toetus, ilma et kultuuritehasest ei kujuneks mittemidagiütlev rosolje?

T. P.: Kultuuritehast tuleb juhtima panna õiged inimesed. Kui Polümeeris on suudetud tekitada aura, et sinna tullakse, siis ju seal tegutsevad just need inimesed, kes on võimelised niisugust projekti vedama. Need inimesed tuleb teise korpusesse tõsta.

A. A.: Tuleb ka mõelda, kuidas olukorras, kui Tallinn pürib kultuuripealinnaks, ei jääks kultuuritehas ainult poliitiliste jõudude kemplemise objektiks. Paremal juhul tuleks poliitikute kemplemine, plusspunktide kogumine kultuuritehase hüvanguks ära kasutada.

V. V.: Üks võimalus on Interneti haaramine, luua seal interaktiivne kultuuritehase keskkond. Siis saaks avalikkus aktiivselt osaleda kultuuritehase väljatöötamise juures, oma soove avaldada.

R. V.: Siiani oleme rääkinud kultuuritehasest üldiselt: see on demokraatlik, paindlik, spontaanne, avatud keskkond. Kui nüüd pisut täpsemalt kõnelda, kas või unistada, siis missugused ruumid ja kelle tarvis seal peaksid olema.

V. V.: Katlamaja kvartalis toimuvale tuleb juhtida algusest peale võimalikult palju tähelepanu, seda mitte ainult meedias vaid ka linnaruumiliselt ja visuaalselt. Elektrijaam on nii merelt ja laevadelt kui ka vaateplatvormidelt ning kõrghoonetest väga hästi näha, palju võimalusi ruumilisteks installatsioonideks.

Näiteks võiks korstnast esialgu kujundada mälestusmärgi Gunnar Grapsile – siniheleroheline valgustoru Tallinna rannajoonel. Või siis kujundada korstnast “eestlaste oma igavene tuli”, kus kultuuri olümpiatule intensiivsus sõltub katlamajas toimuvast: mida aktiivsemalt kultuurikatel keeb, seda heledama leegiga tuli põleb. Elektrijaama territoorium on suurepärane koht nii-öelda ajutistele aedadele; paar-kolm aastat on selliseid ajutisi aedu Tallinnasse rajanud nt maastikuarhitektuuribüroo Le Balto. Nende viimane projekt on siiani näha Heliose kino kvartalis, vaikses siseõues Viru ja Väike-Karja tänava vahel.

Kui siseruumidest rääkida, siis mitmesse väiksemasse saali on oma vahenditega võimalik kohe sisse kolida. Kateldega saali ehk Habermanni projekteeritud nurgamajja võiks tulevikus ümber kolida energiamuuseum, mis praegu on Põhja puiestee äärses turbiinitsehhis – see on jälle omakorda hea kontserdipaik. Muuseum on külastajatele avatud päevasel ajal. Katelde vahel ja sees on aga ideaalne perfromance’i-keskkond, kus võiksid toimuda üritused just õhtusel ajal. Seega oleks 1940ndate teisest poolest pärit hoone ööpäev läbi kasutuses. Paekivifassaad puhastatakse, aknad taastatakse algsel kujul klaasplokk-täidetega; siin võiksid appi tulla klaasikunstnikud.

Praegu energiamuuseumina kasutusel hoonesse mahuvad nii kino- kui kontserdisaalid koos vajalike abiruumidega. Eriskummalised detailid tuleks kõik maksimaalselt säilitada-konserveerida. Kompleksi keskel on T-kujuliste akendega vana katlamaja ehk kompleksi suurim saal, see võiks olla universaalne – nii muusika, filmi kui teatri jaoks. Siia võib kavandada suurema publikuga massiüritusi. Saalide ümber mahuvad ilusasti vajalikud abiruumid. Jällegi – ajalooliselt väärtuslikud detailid taastatakse.

Tänaseks täiesti uue sisu saanud lülitushoone ehk Eesti Energia trafodega täidetud nurgahoone arvatavasti jääbki tumma fassaadiga, nii et seinapindu võiks kasutada linnalise lõuendina kultuuritehases toimuva reklaamimiseks.  Endine põlevkividepoo teisel pool raudteed on kunagi olnud kasutusel ka spordisaalina. Traditsiooni võiks jätkata, sest Tallinna kesklinna on alles jäänud väga vähe spordisaale.  Lisaks on siin kultuuritehase backstage, töökojad, kontorid ja ateljeed, proovisaal ja harjutusruumid.Kogu kompleksi seob tervikuks keskne, kergkatusega kaetud sisetänav ehk fuajee-garderoob. Siit pääseb saalidesse, rendipindadele ja ateljeedesse. Ühtne garderoobisüsteem ja sissepääsusõlm teeb turvasüsteemi lihtsamaks ning kogu kompleksi kasutamine on külastajale selge ja arusaadav.

Megalahe element on turbiinitsehhist üle raudtee roniv estakaad. Miks mitte heli- ja videoinstallatsioonid, performance’id ja näitused?  Estakaadi põrandas on alles raudteerelss. Ida-Virumaa suletavatest kaevandustest leiaks siia ehk veel dresiine?

R. V.: See on tõesti hea mõte, et tekiks taas hoone, kus meie kunstnikud, aga ka kirjanikud ja muusikud saaksid suhteliselt soodsalt üürida ateljeepinda. Praegu on ju kunstnikel sootuks vähem võimalusi kui kas või nõukogude ajal.

A. A.: Kultuuritehas peab eksisteerima ikka eelkõige nende inimeste tarvis, kes ise midagi loovad. Oluline on just see, et osalejate, asjast isiklikult huvitatute hulk oleks võimalikult suur. Nende kaudu tuleb ka publik. Kampaania korras külastajate kohaletoomine võib korraks küll õnnestuda, mingid kohad muutuvad aeg-ajalt peaaegu stiihiliselt trendikaks, aga pikemas perspektiivis see enamasti ei tööta.

R. V.: Ja ikkagi jääb oht, et korrastatud keskkonda magusas paigas hakkab himustama kinnisvaraturg. Ilmekas ja kurb näide on Pekingi ülemaailmselt tuntud kultuuritehas Factory 798. Meie katlamaja piirkond pole küll nii suur kui Pekingi endiste sõjatehaste kompleks, mis osutus ülikiiresti arenevas Hiina pealinnas liialt kesklinnas olevaks – ainult 10 – 15 kilomeetrit eemal. Ja nii ongi alternatiivne, uuenduslik kunst ja kunstnikud liikunud veelgi kaugemale linna idaossa.  Meie kompleks on linna oma ning keegi ei saa lihtsalt niisama seda endale – kuid siiski?

Jaano Martin Ots: Lepingut võib alati teisiti tõlgendada ja muuta. Pigem suudab seda kaitsta avalikkuse huvi, tellimuse olemasolu. Kas 2006. aastal tuleb taas festival, nagu oli tänavu? Kas jätkub osalejaid ja külastajaid? Kunstlikult ei ole võimalik seda elus hoida.

 

Kultuuritehase festival

 

R. V.: Mis on praegune prognoos? Kuidas hindate tänavust festivali?

Virgo Hanni: Korraldajatena jäime väga rahule. Suutsime seda teha ilma müstiliste vahenditeta. Külastajaid oli mitu korda rohkem, kui julgesime loota. Seda peaaegu nullreklaami juures. Seda arvestades tõotab järgmine kord küll edukam tulla.

R. V.: Mille alusel valisite festivalil esinejad? Hakkasite ju festivaliga tõsisemalt tegelema kõigest mõni kuu varem. Kas esinejaid oli lihtne saada?

V. H.: Festivali mõte tekkis tõepoolest kuu aega tagasi. Esineda said kõik soovijad. Kõik, kes Polümeeris tegutsevad, kellel on seal nii-öelda oma ruum, tegid midagi, panid oma õla alla. See oli endalegi üllatav, et festival oli esinejate poolest nii hea.

V. V.: Kui mõelda uute ruumide peale, siis ka aastal 2011 saavad sellisel festivalil osaleda kõik soovijad. Ruumid on nii suured.

R. V.: Kas kedagi tuli ka ekstra paluda või oli soov midagi teha ja ennast näidata ikkagi olemas?

V. H.: See oli suhteliselt lihtne, kuid mõni bänd küsis esinemise eest 4000, mõni oli nõus 400 krooniga. 90 protsenti esinejatest oli valmis ka ilma esinemistasuta kaasa lööma.

J. M. O.: Sellised asjad nagu kultuuritehas tekivad ainult siis, kui on olemas koht ja tellimus. Siis järgneb tavaliselt kiire arengu ehk tõusuperiood ja siis tagasilöök. Liigne menu nõuab väga kindlat eelarvet, äriplaani – kasumiprognoos ja siis võivad asjad minna kätte “Õllesummeriks”. Mida kauem sellised üritused tegijate initsiatiivil püsivad, seda mõnusamad need on.  On vaja, et tuleks peale uusi rikkumata tegijaid.

R. V.: Kuid ainult missioonitundel ja initsiatiivil ei pea ka asjad vastu.

V. V.: Kultuuritehase idee on ju selles, et seal toimub kogu aeg midagi. Ja kõik, ka rikkurid, kui nad sinna tulevad, kas kontserdile või mõnele muule üritusele, siis toetavad kultuuritehast ju sellega, et jätavad ürituste eest makstes oma raha sinna. Nad kasutavad kultuuritehase keskkonda tervikuna, saavad sealt energiat, mitte lihtsalt ei osta ühte teost. Kultuuritehas on ju katalüsaator.

J. M. O.: Kultuuritehasesse võib ju kutsuda ka tuntud kultuuritegijaid.

R. V.: Mida me siis kultuuritehaselt ikka ootame? Ühelt poolt on see ju paindlik ja annab võimaluse spontaanseks riskiks, teiselt poolt on ka staaride himu.

V. V.: Staarid on laiema huvi tekitamiseks vajalikud, kuid see eeldab juba ka koha teatud professionaalset taset, ka tehnopargi, management’i ja ruumivõimaluste osas.

A. A.: Staaride kohaletoomine eeldab ikkagi pikemat tsüklit, mis omakorda tähendab ju seda, et masin hakkaks aeglasemalt tööle. Me ju ei vaja teist Kumu või Kunstihoonet või Estonia teatrit. Koha järele peab olema nõudlus. Nii ei saa eesmärgiks seada ainult publikumenu, kuigi sellest ei saa muidugi päriselt mööda vaadata.

J. M. O.: Hea näide on ju Von Krahli teater, mis tekkis ju ikkagi ühe inimese, Peeter Jalaka initsiatiivist: ruumid olid olemas, nendega tuli midagi peale hakata. Nüüd on ju see teater osanud ühendada staarid ja spontaanse tegevuse. Ka “Eesti ballaadid” on ju tegelikult välja kasvanud riskitegevusest.

Üles kirjutanud Reet Varblane