Tähendusrikkad Teised

REET VARBLANE

Paarisuhe ja loovus – kahe loovisiku kooselu, hoiakute ja ideede väljakujunemine vastastikuse mõju õhkkonnas – on teema, millele paari viimase aastakümne jooksul on palju tähelepanu pööratud. Kuid nii, nagu see kipub olema igas uues käsitlusviisis, valitsevad ka siin klišeed, iseäranis vaba looja, geeniuse müüt. Nii on loovus ja loomisprotsess konstrueeritud looja vaba tahte, suure ande ettenägematu, kontrollimatu tegevusvaldkonnana. Suure looja kõrval tegutsev Teine on tema vari, ideaaljuhul geeniust ja tema loomingut toetav, suurele andele enese ohverdanud partner – ka siis, kui temalgi on tahe ise keegi olla, endast loomejälg jätta. Ainult geenius on vaba sõltumatu üksildane, kellele tema and peab kindlustama hoolitsuse, toetuse, andeksanni. Euroopa kultuurilises mõtlemises on geenius tavapäraselt mees, naise enesekehtestamise püüdlused (tegelikud või kujutluslikud) on viinud selleni, et temas on nähtud potentsiaalset ohtu mehe loomevõimele, ande realiseerimisele. Nii et geeniuse kõrval ennast kehtestav Teine, loomult toetaja on kas geeniust takistav võistleja ja/või tema hale koopia. Geeniuse ja tema loovisikust partneri klassikalise näitena võib tuua 1950ndate Ameerika vaba vaimu ja mehelikkuse etaloni Jackson Pollocki ning tema abikaasa Lee Krasneri, aga kindlasti ka skulptoripaari Auguste Rodini ja Camille Claudeli. Just nende näitel on geeniuse ja ambitsioonika Teise konflikti peale üles ehitatud raamatuid ja filme ka praegusajal, kui Teisel on märksa suuremad võimalused ise olla, kui oli XIX sajandil. Skulptuur on akadeemilises süsteemis olnud kõige tähtsam kunstivaldkond, sest avalikku ruumi loodud (tellitud) märkidel on vaieldamatult suurem võim kui kunstniku vabast tahtest sündinud taiestel. Võim ja sellest tulenevad suhted on jäänud kehtima ka XXI sajandil, kui enam pole põhjust rääkida ei materjalivaliku ega ka vormitöötluse mõttes klassikalisest skulptuurist.

Eesti kunstistki saab esile tuua mitu rohkem või vähem viljakat ja edukat paarisuhet. 1920ndaist ja 1930ndaist tuleb nimetada Nikolai Triiki ja Anna Triik-Põllusaart, Adamson-Ericut ja Mari Adamsoni (aga ka Mari Adamsoni ja Ferdi Sannameest), Aino Bachi ja Kaarel Liimandit, aga kindlasti ka skulptoripaari Endel Kübarsepp – Linda Sõber.

Paarisuhte Teisel on väljakujunenud kultuuriliste normide järgi kaks võimalust: nõustuda oma positsiooniga ja võtta emaliku hoolitseja roll või riskida n-ö lindprii staatusega. Enesereprodutseerimine on üks sagedamini kirjanduse (ja ka kunsti) iseloomustamisel kasutatav metafoor, seda peamiselt meeste loodu puhul, sest naiste juures assotsieerub reprodutseerimine bioloogilise loomisakti, järglase sünnitamise kui suurima loominguga, milleks naine võimeline on.1 Vaimse ja bioloogilise enesereprodutseerimise metafoor, iseäranis selle vastandamine soolisel alusel on ajast ja arust stereotüüp, kuid nii, nagu stereotüübid ikka, sisaldab see midagi, mis on visa laiemast teadvusest kaduma.

Kuigi pärast II maailmasõda, Nõukogude korra ajal oli ametlik suhtumine naisesse muutunud, sootsiumi üldine hoiak aga mitte: naine pidi olema abielus ja sünnitama lapsi, sest muidu ei olnud ta täisväärtuslik naine. See kehtis ka naiste, kunstnike kohta. Kuid avalik arvamus polnud ainuke takistus, miks naine jäi tähenduslikuks Teiseks, naisel oli enesekriitilisem meel, madalam enesehinnang ja sellest ka väiksem enesekehtestamisvõime. Nõukogude ajast võib tuua skulptoripaari näitena 1950ndatel alustanud Juta ja Albert Eskeli, 1960ndatel kunsti tulnud Ilme ja Riho Kulla, 1970ndatest oma panuse andnud Aime Kuulbusch ja Ants Mölder, Hille ja Lembit Palm, 1980ndatel lisandunud Jüri ja Terje Ojaveri. On täiesti loomulik, et paare tuleb juurde, kui mõelda Maigi Magnuse ja Rene Reinumäe või ka Hanna Piksarve ja Uku Sepsivardi peale. Iga suhe on unikaalne ja nii mõnigi kord on tähendusliku Teise roll kunstis suuremgi olnud, kui mõelda näiteks Kuulbuschi-Möldri või ka Palmide peale. Kuid paar üldist tõsiasja, mis lasevad loomingulist paarisuhet käsitada traditsioonilises geeniuse ja tähendusliku Teise võtmes, tunduvad siiani eksisteerivat.

Kui naised-kunstnikud kippusid varasematest kunstiajalugudest välja jääma või jõudis sinna vaid mõni reeglit kinnitav erand, siis viimasel ajal on nad, ka naised-skulptorid, saanud kunstiajalukku, kuid on paigutatud oma, naiskunstnike ruumi. Eesti kunsti ajaloo VI köites on peatükis „Uus põlvkond skulptuuris. „Pronksiaeg““ alajaotus „Naisskulptorite esiletõus“. Keegi pole kunagi rääkinud meesskulptoritest, mees on iseenesestmõistetavalt skulptor (olgu siis konservatiiv või avangardist), naine aga kuulub alajaotusse.

See eriline alajaotus on visalt kinnistunud ka sõnavalikus, mida mehe või naise puhul kasutatakse. Mihkel Ilus ehitas oma Jüri Ojaveri käsitluse legendaarsuse peale: „Igatahes praegu tunnen, et Jüri Ojaver on legendaarne tegelane, sest tema teosed toimivad, neil on elutee kaal. See motiveerib jätkama, kohustab.“2 Terje Ojaveri puhul pole keegi kasutanud sellist sõnavara, tema loomingu analüüsis on lähtutud kas ökoloogiast või viimasel ajal järjest enam naisest, mõnegi meeskriitiku puhul ka tema seosest mehega. Ants Juske kirjutas: „Miks taob valges kleidis pruut ülesmäge kahte palli? On see vihje sellele, et naine peab Sisyphose needust kandma ka mehe eest?“3

Need on vaid mõned teema markeeringud, loova paarisuhte analüüsimisel tuleb kunstnikele sõna anda, kõrvutada nende loomingut, vaadata läbivaid motiive jne. Aga see on viljakas vaatenurk.

Paarisuhteid ja loovust analüüsiva koguteose „Tähendusrikkad Teised. Loovus ja intiimne partnerlus“ koostajad, feministlikud kunstiteadlased Whitney Chadwick ja Isabelle de Courtivron hoiatavad kunstiajaloo soolisest aspektist ümberkirjutamisel uute klišeede tekkimise eest: „Kirjutades ajalugu ümber soolist problemaatikat silmas pidades, ei tähenda tõsiasjade pea peale pööramist, [—] alati tuleb arvestada mõlemat – avalikku ja isiklikku representatsiooni ning ka naise enesehinnangut, [—] olulised on mõlemad – nii looming kui ka kunstnik ise.“4

1 Simone de Beauvoir. Teine sugupool. Vagabund Tallinn, 1997, lk 42-46.

2 Mihkel Ilus. Miks mulle meeldib mõelda Jüri Ojaverist? – Sirp 20. I 2017.

3 Ants Juske. Terje Ojaver tõi päevavalgele Sisyphose pruudi kannatused. – Eesti Päevaleht, 22. IX 2009.

4 Significant Others. Creativity and Intimate Partnership (1993). London Thames and Hudson, lk 25.

 


 

Täna peetakse Kadrioru kunstimuuseumis kuraatorite ja kunstiteadlaste ühingu talveseminar „Kipskujust tekstiilinstallatsiooniks ja tagasi. Noppeid Eesti skulptuuriloost“. Seminar on pühendatud skulptuuriuurija, Eesti kunstimuuseumi kauaaegse skulptuurikogu hoidja Heini Paasi 100. sünnipäevale ning selle eesmärk on anda tõuge meie skulptuuri(ajaloo) uurimisele ja pöörata tähelepanu skulptuurikogule, mis võrreldes maali- või ka graafikakoguga on tagaplaanile jäänud. Seminari eestvedajad on Tiina-Mall Kreem ja Rebeka Põldsam. Mai Levin ja Tiina-Mall Kreem räägivad Heini Paasist skulptuuriajaloo kirjutajana, Krista Kodres kõneleb kunsti- ja skulptuuriajaloo kirjutamisest Nõukogude Liidus, Eha Komissarov ja Rebeka Põldsam arutlevad, mida on Eesti skulptuuris kujutatud ning Juta Kivimäe ja Isabel Aaso-Zahradnikova Maire Männiku ja Ülo Õuna loomingu põhjal eesti skulptuuri materjali üle.

Kadrioru kunstimuuseumis on ka vaadata äsja avatud näitus „Alguses olid … Köler ja Weizenberg“. Näituse on kureerinud Mai Levin ning sellega juhatatakse sisse Eesti kunstimuuseumi sajanda aastapäeva tähistamine.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht