Tagasivaatav tulevikuingel ja kuraatori maalähedane pilk

Biennaal ei ole sotsiaalsem kui kaks eelmist, erinevus peitub äraarvamatus, lausa pööraseks muutunud maailma asjade seisus.

JAAN ELKEN

LVI Veneetsia biennaali Okwui Enwezori kuraatoriprojekt „Maailma kõik tulevikud“ („All the World’s Futures“) Arsenales ja Giardini keskses paviljonis kuni 22. XI.

Tänavune Veneetsia biennaal algas tavapärasest ligi kuu aega varem, sest mais möödus esimesest, 1895. aastal toimunud biennaalist täpselt 120 aastat. Avamise toomine ligi kuu aega ettepoole ja sulgemine alles novembri lõpus muudab maailma suurima regulaarselt toimuva kunstisündmuse kuus ja pool kuud kestvaks kunstimaratoniks: Giardinis ja Arsenales on kuraatoriprojekt ja 60 rahvuspaviljoni, üle linna veel 29 rahvusväljapanekut, mis teeb omaette paviljoni (näituseruumidega) osavõtvate maade koguarvuks 89. Kuraatori nõusolekul on saanud biennaali logo kasutada veel 44 satelliitnäitust üle arhipelaagi (nagu AES+F uusim, jätkuvalt apokalüptilise dekadentsi võtmes hiigelsuurelt ja -pikalt videoekraanilt näidatav „Inverso Mundus“ Palazzo Nani Mocenigos). Väljas on ka kümneid biennaaliprogrammi mittekuuluvaid suurnäitusi, nagu Cy Twombly retrospektiiv Ca’ Pesaros, Martial Raysse’i eklektikat ja kitši ümber defineeriv mahukas retrospektiiv Palazzo Grassis või samuti François Pinault’ sihtasutusele kuuluvas Punta Della Dogana eramuuseumis näitus „Keelevääratus“ („Slip of Tongue“). „Keelevääratus“ on rahvusvahelise tippkunsti täpselt aktsentueeritud, luksuslik läbilõige, kus omal kombel üritatakse ühte jalga astuda rahvusvahelise kunstipildi kiirelt muutuvate prioriteetidega (pindalalt vaat et Giardini peapaviljonile lähedane ekspositsioon sisaldas ka kaks suurt saalitäit esimese põlvkonna protofeministliku kunstniku Nancy Spero kunsti).

Meeldiva üllatusena sai parima kunstniku auhinna (Golden Lion) kontseptualistlik installatsioonikunstnik Adrian Piper (USA).  Interaktiivne teos Arsenales, kus vaataja saab iseendaga lepingu sõlmida.

Meeldiva üllatusena sai parima kunstniku auhinna (Golden Lion) kontseptualistlik installatsioonikunstnik Adrian Piper (USA). Interaktiivne teos Arsenales, kus vaataja saab iseendaga lepingu sõlmida.

Pressifoto

Enwezor ja vormide demokraatia. Biennaali kuraator ja peaideoloog Okwui Enwezor (1963) on Nigeerias sündinud ja 2011. aastast Müncheni Kunstimaja direktorina töötav nimekas teoreetik, kriitik ja kuraator. Ainuüksi tema akadeemiline karjäär mitmes USA ida- ja lääneranniku juhtivas ülikoolis on märkimisväärne.

Tuleviku modelleerimise saateteksti alustab Enwezor Walter Benjamini tsitaadiga, kus Benjamin, lähtudes Paul Klee 1921. aastal maalitud „Angelus Novus’e“ ühest visuaalist, tõmbab ajaloolise paralleeli: tulevikuinglit on seal kujutatud üle õla taha vaatavana, näoga mineviku ja seljaga tuleviku/progressi poole. Enwezori tõlgenduses peab tuleviku modelleerimiseks olema täpne ülevaade olnust.

Biennaali president Paolo Baratta põhjendab oma saatetekstis Enwezori kuraatoriks valimist empaatia ja tundlikkusega. Amorfsed ja kulunud sõnad, mille paikapidavust ei saa muu kui töö tulemuslikkusega kontrollida. Nüüdismaailmas, mis on kõikide parameetrite järgi sügavas kriisis – kus lokaalsed relvakonfliktid ähvardavad kasvada üle globaalseteks, kus agressiivne islam on toonud terrorismi Euroopa südamesse, kus Venemaa agressiivne välispoliitika oma naabrite vastu on mitmel juhul jõudnud hübriidsõja tasemele – oleksid teistsugused strateegiad, s.t klaaspärlimängud ja selle variatsioonid, lauskriitika alla mattunud, isegi kohatud. Saatetekstides Enwezor ei targuta: ta on toonud kogu kunstimaailma fookuse tublisti maaläheduse poole. Peakuraatorina on tal olnud võime mõjutada ka rahvusväljapanekuid: sellest võis aimu saada Saksa paviljoni avakõnesid kuulates. Sarnaselt Saksamaa sotsiaalselt vastutustundliku rolliga Euroopa stabiilsuse garandina on restruktureeritud ka paviljoni ruumiprogramm, veel rohkem aga sisu – äge, terav ja täpne! Selline autoripositsioon sisaldab õnneks ka annuse irooniat!

Poststrukturalistlikud ja kunsti­semiootilised keerutamised on eelnenud kümnenditel loonud progressiusu ülalhoidmiseks eufooria ja olnud hädavajalikud kunstimaailma kastisüsteemi ülesehitamisel, kuid need ei ole aidanud ei kunstnikke ega kunstipublikut, eriti nüüdsel ajaloolõpujärgsel, suuresti empiirilisel arenguetapil. Eraldusjooned on ajast ja arust, ei ole ka erilist a priori „kaasaegset“ võtete ja tehnikate kogumit. Eetiline kapital ja maailmaparandajalik kunstnikupositsioon on Enwezori vaistu järgi kõige alus. Võimalik, et seekordne Ida-Euroopa kunstnike vähene kaasatus on tingitud sellest, et Ida-Euroopa kui hiljuti Marxi-usust taganenud regioon ilmselt ei mahu tervikuna tema huviringi. Õnneks on kaldunud 1998. aastal lahvatanud diskussioon rahvuspaviljonide säilitamise poole ja seega on Eesti jätkuvalt pildil.

Juba kolmandat korda on kuraatori rõhuasetuste tõttu tunne, et digitaalsele invasioonile on piir pandud: eriti Giardinis ei muutu suurt midagi, kui pistik seinast välja tõmmata. Domineerib seinale riputatud, põrandale või postamendile asetatud kunst. Materjalis mõtlemine eeldab käsitööoskusi, techne tundmist. Klassikalised kunstitehnikad ja nende dekonstruktsioonid on kõrvuti uute kompilatsioonide, „uue normaalsusega“ – pigem joonistus (ka üpris traditsiooniline grafiit paberil) kui digitaalne print, pigem kollaaž kui ortodoksne õli/akrüül lõuendil (näitena toatäis klaustrofoobselt autistlikke rollimänge õnnetult hukkunud Jaapani kunstnikult Tetsuya Ishidalt). Kui püüda arvata, mis eesti kunstist haakub puhuva briisiga, siis Kris Lemsalu sulanduks veatult oma eklektilise, setsessionlikult kireva ja vulgaarse keraamilise installatsiooniga, ilmselt ka vahetu August Künnapu, kelle väärtuste mõistmiseks peab vaatepunkti Eestist välja nihutama.

Enwezor räägib veel vormide demokraatiast, lähtepunktide parla­men­dist. Tema projektis on saanud esinemisvõimaluse 136 kunstnikku 53 maalt, neist 89 esinevad Veneetsias esimest korda. Kui vaadata pakutavat nimede tasandil, siis põhiline karkass on sama, mis oli Pariisi triennaalil – vanale kaardiväele toetudes maandab kuraator riske. Globaalse haardega kuraatorid kipuvad kaasama ka juba manalateele läinud kunstnikke (Walker Ewansi suure majanduslanguse pildistused). Kuraator käitub sellise näituse kontekstis sümfooniaorkestri dirigendina, kes mitte ei ainult tee partituuri kärpeid, vaid, kui vaja, fraseerib mõne täpsustamist vajava koha uuesti. Eriti sümpaatne on maakunsti pioneerile Robert Smithsonile uue konteksti loomine. Smithson, kes on kunstilukku läinud oma hiiglaslike, Salt Lake’i lähedale loodusesse installeeritud kivispiraalidega, on näitusel esindatud looduslikust keskkonnast juurte ja okstega välja tiritud hiigelpuu kui eksponaadiga.

Ideede taaskasutus. Kui sootsiumi askeldamist ja laiemalt inimtegevust tervikuna (koos oma ehitamiste/kaevandamiste/tootmiste/sõdimistega jne) planeedil Maa saab looduse vaatepunktist pigem kahjulikuks kui kentsakaks pidada, siis näitusel on teatud ohoo-efekti saavutamiseks eksponeeritud panoraamseid salvestisi, kus peategelaseks puutumatu loodus. Giardinis Smithsoni installatsiooni lähedusse on paigutuvad mitu multimeediaprogrammi, kus planeedi Maa liigirikkuse ja vormiküllasuse kõrval asjastunult mõtleva inimese saavutused mõjuvad naeruväärse rähklemisena: näiteks Thomas Hisrschhorni ventilatsioonitorudest, A4 koopiapaberist ja pruunist pakketeibist tuttavlikult asjalikud rajatised. Kunstimaailmas aastakümneid ringelnud, paljude arvates lausa patendiga kaitstud ideedele (näiteks Christo mastaapsed maastiku- ja ehitiste pakkimised) on tekkinud kolmanda maailma riikidest uued versioonid. Kui El Anatsui sai tagasivaateliselt Kuldlõvi elutöö kategoorias oma hiigelsuurte argimaterjalidest (pudelikorkidest, kommipaberitest) nn taaskasutusvaipade eest (mis on katnud muuseumifassaade Berliinis ja Pariisis, aga ka Arsenale paviljoni siseruumides Veneetsia biennaalil), siis seekordne debütant Ghana kunstnik Ibrahim Mahama on katnud kasutatud džuudiriidest kottidest kattega Arsenale pika ja kitsa koridori, mille kaudu tavaliselt näituselt lahkutakse. Oletan, et nii nagu valitseb kahtlus või nõutus suure osa Hiinast tuleva nüüdiskunsti võimesse panustada uue tee leidmisse, kujuneb ka Musta Mandri panus suuresti Euroopa vana ja hoopis paremal tasemel läbi mängitud ideede taaskasutusse. Kirevad kaltsupuntrasarnased räbalskulptuurid, mida juba teist aastakümmet biennaalidel vaadata on (kunstnikud õnneks vahelduvad), ei suuda öelda pooltki seda, mida Christian Boltanski oma kasutatud riietest installatsioonidega juba paarkümmend aastat tagasi ütles.

Mõlema põhinäitusekoha algus juhitakse sisse aplombiga. Arsenale avaakord on USA veterankunstniku ja akadeemiku Bruce Naumani säravatest neoonkirjadest tekstipõhine installatsioon, kus üksteist tühistavad ja täiendavad ülekirjutused „EATist DEATHini“ loovad tugeva energeetilise ruumi. Ruumi keskele on paigutatud Adel Abdessemedi (Alžeeria/Suurbritannia) agaaviistandust meenutavas seades pesakonniti põrandasse löödud lihunikunugadest ja matšeetedest taparelvade puhmad. Sellega on otsekui möödaminnes markeeritud tsivilisatsioonide vastasseisu.

Huvitavad kooslused ei ole siiski näitusekujundust läbiv teema. Üksikkunstnik on saanud oma käsutusse terve ruumi või vaheseinaga piiritletud sopi. Kabelisarnases mustade seintega ruumis eksponeeritakse taas tippvormi tõusnud Georg Baselitzi hiigelformaadis sarja. Ta on tagasi 1960ndate värvigammas, aga uues vabamas teostuses. Hallikates toonides floraalse autorimaalingu on seintele maalinud Trinidadil elav Chris Ofili (Suurbritannia), näitusekomplekt on sootuks morbiidsem ja tüünem, kui kataloogis reprodutseeritud värvide bakhanaal.

Robert Smithson, kes on kunstilukku läinud oma hiiglaslike kivispiraalidega, on näitusel esindatud uues kontekstis, looduslikust keskkonnast juurte ja okstega välja tiritud hiigelpuu kui eksponaadiga.

Robert Smithson, kes on kunstilukku läinud oma hiiglaslike kivispiraalidega, on näitusel esindatud uues kontekstis, looduslikust keskkonnast juurte ja okstega välja tiritud hiigelpuu kui eksponaadiga.

Ulla Juske

Giardinis on maalikunsti staaridest väljas Marlene Dumas (Lõuna-Aafrika/Holland). Tema inimkolpade jada võib olla inspireeritud ISISe peaniitmistest. Sari on eksponeeritud väärikalt, ühes reas ja harvalt. Dumas töötab teatavasti valdavalt meediast pärit leidfotodega, sellisena vastab tema profiil kuraatori programmile. Ma ei käi Veneetsias enam ammu maalikunsti vaatamas, seekord läks aga nii, et kui sa (enam) ei otsi, siis sa seda saad: maalikunst on suurnäitusel tagasi nii nagu joonistuski. Katharina Grosse (Saksamaa) totaalne, lõdvale tekstiilile ja pinnasele pihustitega maalitud keskkond võib rõõmustada dekonstruktsiooninäljaseid maalisõpru, väljas on ka kammerlikumat, assamblaaži- ja posterirebendipõhist maali. Joonistus kui taasavastatud uusvana meedium võib olla muteerunud nii 1960ndate hipiposteriks, grafomaanlikuks-ulmeliseks relvatoodangu kataloogiks (Abu Bakar Mansaray, Sierra Leone / Holland), aga ka reportaaž­likuks märkmikuleheks. Trendikohaselt on need eksponeeritud isegi tuhandetesse küündivate parvedena – tänava­rahutus­test, argi­stseenidest vabri­kutes jne.

Näituse peasaalid Giardinis on seekord täielikult ümber ehitatud, lahmakale osale paviljonipinnast on rajatud punakas mustas koloriidis rõduga omaaegse Nõukogude Liidu või Mandri-Hiina parteikongresside tüüpi saal diskussioonideks, ettelugemisteks ja filmiprogrammideks (Ghana/Briti arhitekt David Adjaye), hipipadjad istumiseks ei kustutanud „Back to the USSR“ déjà vu tunnet.

Me veel näeme, mis kasvab välja Abounaddara rühmituse (Süüria) aktsioonist: nad on lubanud iga nädal toota ja maalt välja sokutada videoklipi kodusõjas riigis toimuvast. Olukorras, kus üle 50 protsendi Süüria territooriumist on juba ISISe kontrolli all (ja vastupidiselt biennaalil kultiveeritud kogumis- ja arhiveerimisbuumile on asutud muistiseid pigem hävitama), ei ole võimatu, et selle aktsiooni kaudu saab ISIS endale biennaalil hääletoru, kui tuletame meelde õelat, kuid teravmeelset aprillinalja, mis kevadel Facebookis ringles. Abounaddara reportaažid on üks paljudest programminäidetest, mida Marxi „Kapitali“ tsitaatidega väärtustatud punases kongressisaalis näitama hakatakse. Keskendusin teravaimatele lubadustele, sest ka Arsenales on mitu „kunstnik on kohal“ aktsiooni, elavat koorilaulu professionaalses ettekandes jne.

Marxi iva? Briti nimeka videoinstallatsioonide autori ja nüüdseks ka täispikkade mängufilmide režissööri Isaac Julieni lavastatud ja näitlejate esitatud Karl Marxi „Kapitali“ I köite ettelugemine oli kuraatori sihttellimus. Kui Marxis teoreetilisel tasandil on iva, siis miks on näituselt kõrvale jäetud selle iva rakendamisel Ida-Euroopas ja Aasias XX sajandi jooksul jõustunud meeletu vägivald, genotsiid rahvaste kallal? Marksistide viimane ja XX sajandi kõikmõeldavaid julmuse- ja taluvuspiire ületav katseprojekt Aasias oli teatavasti Sorbonne’is 1960ndatel hariduse saanud vasakpoolsete liidrite juhtimisel teostatud punaste khmeeride režiim Kambodžas. Sandistatud ajaloo kulg, kümned miljonid hukkunud, kuid peaaegu kõik selle režiimi käsilased ja juhid on seniajani elus ja karistamata! Šveitsi Swatchi korporatsiooni ja Euroopa Liidu tuumikriikide maksumaksja raha eest (kui näituse sponsorite loetelule pilk heita) on tore vasakpoolseid kunstimänge mängida olukorras, kus kapitalism on õppinud demokraatlikke väärtusi kaitsma eelkõige seeläbi, et talub stoiliselt igasugust süsteemikriitikat.

Nii ongi kataloogi kunstnike elulugude loetellu inkorporeeritud ka Karl Marxi oma. Vana nali, et ka Hitleri ja Stalini tegevuses võib näha mastaapse performance’i tunnusjooni, aga ei juurdu, gaasikambriteema pelgalt riivamine Poola nüüdiskunsti analoogi põhjal on põhjustanud kunstnikule ja muuseumile sekeldusi (mõelgem Tartu kunstimuuseumi peale). Ootuspärane oli, et Ukraina-Vene konflikt on markeeritud: Mykola Ridnyi (Ukraina) süntaksinihkes hääle- ja pildiinstallatsioon mõjub plastilisemalt ehk neile, kes on olnud uudisvoo sees. Kuigi Ida-Euroopa kunstnikke näitusel peaaegu ei ole, ei ole Ida-Euroopa teema siiski keelu all. Sonia Leberi ja David Chesworthi (mõlemad Austraaliast) topeltekraanil luupivad videoklipid Valgevene sõjamemoriaalidest Thbilisis filmitud absurdi-etlemiseni annavad panoraamselt morbiidse (tühermaa)pildi endisest Nõukogude Liidust. Energeetilise kontrapunktina hakkas silma marurahvusluse võtmes juurte otsimine sõjaväestatud kasaka­laagris koostöös vene õigeusu pappidega.

Meeldiva üllatusena sai parima kunstniku auhinna (Golden Lion) kontseptualistlik installatsioonikunstnik Adrian Piper (USA), kelle mustadele tahvlitele valge kriidiga kirjutatud käsulauasarnased kordused omandavad lisamõõtme hiigelsuurenduse tõttu Goebbelsist, kui ta 1938. aastal külastas Berliini Kunstimajas „Mandunud kunsti“ („Entartete Kunst“) näitust.

Korea filmirežissöör Im Heung-Soon pälvis noore kunstniku auhinna (Silver Lion) oma videotöö eest, mis uuriva ajakirjanduse võtmes dokumenteerib Lõuna-Korea kapitalil põhinevate suurettevõtete tänapäevast orjapidamist mitmes Aasia vähemarenenud riigis. Globaalsele kapitalile oleme, kas ekspluateeritavate või tarbijatena kõik lüpsilehmad. Eelmise aasta Kambodža reis andis mulle lisapõhjuse neid väga isiklikke lugusid kauemaks vaatama jääda.

Kokkuvõttes ei ole LVI biennaal oluliselt sotsiaalsem kui eelmised kaks, erinevus peitub pigem äraarvamatuses. Muutunud on rahvusvaheline kontekst ja sellest tulenevalt positsioonid, millelt külastajat kõnetatakse: mõni teema tundub nüüd olevat hoopis lihtsam ja ausam, üha rohkem saab otsekoheselt rääkida. Imetlemiseks on aga siiski põhjust: kuraator räägib suurnäituse parlamentaarsest iseloomust, mina nimetaksin seda isegi ÜRO fenomeniks, maailmades käibel olevate kunstiliste praktikate representatiivsuseks. Just maailmades – sest kui on erinevad tulevikuvisioonid, -stsenaariumid, on ka erinevad maailmad. Postkolonialistlik pilt turvalisest mitmekultuurilisest-mitmevärvilisest maailmast, kus erudiidist valge kuraator Musta Mandri esindajatele Arsenale lõpuosas saarekesi broneerib, on kadunud. Musta Aafrika Nigeeria päritolu kuraator on eurotsentrismi (ja ühtlasi ka meie jaoks kalli ida-lääne paradigmaatilise erinevuse seljas liulaskmise) kui maailma ees seisvate uute ülesannete valguses kasutu positsioneerimise kõrvale heitnud. Lõunast läbi Vahemere maade Euroopasse valguva suure rahvasteliikumise künnisel ootavad Euroopat hoopis uued ülesanded. Kui maailmakunsti suurkogunemistel modelleeritud üldise abil saaks kas või murdosa konfliktidest ja eelarvamustest maandada, ennetada või pehmendada, siis oleksid sõjatehnika maksumuse kõrval need tühised miljonid, mida Veneetsia biennaal maksma läheb, ikka väga hästi kulutatud.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht