Täitsa normaalne kunstitalv II

Andri Ksenofontov

Näitus „LENDVA ” ArtDepoos kuni 7. II , KÄRT SUMMATAVETI ehted „Etnopopp” 27. XI 2008 – 5. I ja MARGARETH SANDSTRÖMI ehted kuni A-galeriis, „DE -IKEA ” Hopi galeriis kuni 27. I, RAIVO KELOMEHE näitus „Dialood” Tallinna Kunstihoone galeriis kuni 1. II , MALLE LEISI näitus kuni 30. I ja ESTHER ROODE näitus kuni 6. II Hausi galeriis, näitus „Tagasi Peipsi äärde. Vene vanausulised Eestis” Tallinna Kunstihoones 13. XII 2008 – 18. I, pildipanga Focus näitus Vaala galeriis kuni 27. I, näitus „Maal/ dekonstruktsioon. Väikesed inimesed” Draakoni galeriis kuni 24. I, MARIA ARUSOO ja HERLET ELVISTO „Pain T(h)ing” Hobusepea galeriis 7. – 19. I, LAURA KUUSE ja ANASTINA TREUMUNDI „Varsti” Linnagaleriis kuni 25. I, SIRJE PROTSINI näitus SEBi galeriis kuni 30. I, Heikki Ylöneni väljapanek Viru keskuses, VEDELIKU väljapanek Rakvere teatris kuni 16. II .       Tallinna kunstitalv möödus normaalses atmosfääris, tavapärases lumeta pimeduses. ArtDepoo tööstusbasiilika õhku täidavad Valgusfestivali lohed, valgustatud, reflekteerivad, ulmelised. Elo Liivi „Kärg” on tehtud telefoni leiutaja Alexander Graham Belli kunagi valmistatud kärglohe eeskujul. Seal ripuvad ka Ingrid Aasoja, Aleksandr Zverevi ja Stanislav Popkovi arhitektuursed hõljukid. Saskia Järve „Moosi” sinise purgi lennutamiseks on galeriis  piisavalt hoovõturuumi. Demonstreeritakse Valgusfestivalil valmistatud videot, mille autorid on Dmitri Gerassimov, Sigrid Viir, Timo Toots ja Taaniel Raudsepp.

 

Üks lennukamaid ühiskondlikke mõtteid kuulub Maria Antoinette’ile, kes soovitas rahval kooki süüa, kui leiba ei ole. Selle retsepti järgi kustutas Kärt Summatavet valgusnälja „Etnopopi” juveelisäraga. A-galerii seifis rippusid tema hõbedased rantipidi ühendatud  poolkerad, mis ei kõrisenud kui kuljused, sest olid seest tühjad. Kard, mis ei rõhu, aga mõjub vägevana kui setu sõlg. Vahel püsivad tühjad asjad kõige kindlamini koos, nagu Otto von Guericke valmistatud suuremad, muidu aga samasuguse väljanägemisega vasest Magdeburgi poolkerad. Poolkerade lihvitud servad suruti kokku ja õhk pumbati seest välja. Mõlema poolkera külge rakendatud hobused ei suutnud neid lahti rebida, sest neid hoidis  koos Evangelista Torricelli avastatud ja kupumooridele ammu tuttav üks atmosfäär, normaalne õhurõhk.

Margareth Sandströmi näituse kuld ja hõbe on täiuslikud kui sipelgamunad, mida pesakond päästma asub, kui nende kodu lõhutakse. Oakaunad, vahtraseemnetiivikud ja sääsed ehivad ühtviisi maitsekalt niihästi ballikleiti kui ka piknikukampsunit – üldsobiv  blond skandinaavia disain nagu IKEA mööbel.

Sealsamas kõrval Hopi galeriis võib imetleda kvaliteetseid IKEA suvetekke, mida õmmeldakse Pärnus. Mida kõike neist teha saab! Islandi kuraator Hrafnkell Birgisson, kes tõi „DE-IKEA” ringsõiduga Eestisse, saboteerib positiivse programmiga ühetaolist kõikjale imbuvat üleilmastavat brändi. Kadri Viires on voltinud lennuki, tikkinud patjadele etnopopid värsid ja õmmelnud magaja teki külge.  Liisa Soolep on õmmelnud magajale kookoni. Andre Labi ja Janno Roos on rikastanud IKEA disaini käpiksussi motiiviga. Monika Järg on kasvatanud tekile karvad külge nagu lemmikloomale. Kärt Ojavee padjas paistab vilkuv valgus nagu päike läbi tuulise heinapõllu, kõrte toonivaheldus loob tolmuse suveõhu ruumilise mulje. Tekiserva palistab jaapanlaste leiutatud qr-koodi pael. See on esemeline hüperlink, mida saab mobiiltelefoni skanneriga  lugeda nagu poemüüjad koodilugejaga vöötkoodi. Qr-lipikutel tekinurgas on kirjas küsitlusmäng. Jututuba tekimustris.

Omamoodi jututuba on teemaks Raivo Kelomehe näitusel „Dialood. Uurimus vääritimõistmisest”. Näitlejate näod, mida arvuti ekraanile lükib, on sügavamõttelised nagu ühes normaalses seebiooperis. Nii ka tekst: „Miks sa mulle silma ei vaata?” – „Ära süüdista end”. Kätt vöökõrgusesse musta kasti  pistes käivitab vaataja järgneva „dialoo” katke. Uuriva ajakirjanikuna pistsin kasti pea. Punased tulukesed võbelesid korra silma all ja justkui pudelisse kostis: „Kas sa ei võiks seda vaadata minu vaatepunktist?” – „Vaata asja ka teisest küljest”.

Kunsti teises küljes, traditsioonilises tahvelmaalis, on samuti päikeselist välja ja sipelgaid. Malle Leis ei tõmba lilli ja putukaid Internetist, ei lõika reklaamiflaierist, need  ilmuvad ta lõuendile alati nagu nõiaväel, õlivärvi ja pintsliga. „Out of the Blue” Hausi galeriis tähendab antud juhul sõna otseses mõttes „sinisest”, postkaardi „pilvitust taevast”, muretust taustast punastele moonidele. Hausi galeriis on ka Esther Roode (1923–2007) loomingu väljapanek. Mõnes mõttes on raske olla kuulsa kunstniku abikaasa, sest ikka tuleb kiusatus proovida teha nii nagu tema. Ent Henn Roode ei saanud tuntuks stiili, vaid mõtlemise  poolest, ning kaasamõtlemine ei ole kunstis kunagi patt olnud. Esther Roode esindab vana kooli suhtumist, mis ei põlga pingutavat tööd selle nimel, et hetkelist aistingurõõmu pildile manada.

Et vanad head väärtused ei ole veel kadunud, näitas Annika Haasi, Birgit Püve ja Age Petersoni fotonäitus „Tagasi Peipsi äärde. Vene vanausulised Eestis” Tallinna Kunstihoones. Tegemist on olmega, mida elulaadi kujundajad kaubandus, pangandus ja ajakirjandus laidavad ebanormaalseks, sest seal saadakse hakkama ilma laenu ja trenditränita. Selles mõttes on tervendav näha „tsivilisatsiooni hüvedest” ilma jäänud vanameest, kelle tätoveering küll kurdab „с малых лет счастья нет” (lapsepõlvest saati õnnetu), aga näol laiub tervehambaline naeratus, nagu kannaks ta õnnemaikat. Näitus sisendab veel usku Eesti sibulakasvatuse ja külapidude tulevikku. 

Visuaalsete meediate pilditulv paneb orienteerumisvõime proovile. Pildipanga Focus näitus Vaala galeriis pakub haaratavat ja haaravat valikut fotoarhiivist läbi aegade. Friedrich Schlater, Johannes Pääsuke, Kalju Suur, Arvo Iho, Toomas Tuul, Assar Jõepera, Jarek Jõepera, Ingmar Muusikus, Tiit Aunaste, Indrek Ilomets, Margit Kurvits jt esinevad igaüks oma looga, mille näitusekujundaja on ühendanud ladusalt loetavaks tervikuks.  Pildiplahvatuse laps on ka Okeiko (Annika Maior). „Okeiko pildiraamat” Tallinna keskraamatukogus on tema kodulehele riputatud piltidest valitud ja mitu korda suuremas formaadis välja riputatud. Internet armastab hakkajaid.

Mitte hakkama saamine jääb igaveseks teemaks. Sirje Protsini naised „Läbi tuule ja tule” SEB i galeriis on kohati paanikas nagu ääsi lõksu jäänud. Kaasatundva humanistipilguga vaatavad inimest Tartu ülikooli magistrandid Veiko  Klemmer, Laura Põld ja Nadežda Tšernobai, keda on juhendanud ja kureerinud Jaan Elken Draakoni galerii näitusel „Maal/dekonstruktsioon. Väikesed inimesed”. Laura Põllu põlvekõrgused kivikujud uudistavad maale ja installatsioone lihtsate selgete ilmetega nagu nukufilmis. Lõbus oli vaadata nende vahel hiidudena tatsavaid mudilasi. Tööd ise nii lõbusad ei ole. Kraaniveejuga lõhub Laura Põllu ja Veiko Klemmeri savimehikese. Ka Klemmeri  maalidel on figuurid poolitatud justkui saega. Nadežda Tšernobai joonistegelane on uputatud suurde konservipurki. Teistes purkides ligunevad puulehed. Emotsionaalne tühjus on tervelt kahe näituse sisuks: Maria Arusoo ja Herlet Elvisto „Pain T(h)ing” Hobusepea galeriis ning Laura Kuuse ja Anna-Stina Treumundi „Varsti” Linnagaleriis. Hobusepea ülemisel korrusel on Herlet Elvisto avanud automaalide Internetimüügiosakonna,  alumisel korrusel asub Maria Arusoo postkaardisalong: postkaartidel on seltskonnasündmused, kuhu kunstnik on ka oma näo kleepinud. Laura Kuusk ja Anna-Stina Treumund peavad Linnagalerii tagatoas kunstnahast tugitoolide ja potililledega ooteruumi justkui polikliinikus. Üks video on hämar nagu stseen röntgenikabinetis, teine igav kui haiglasse sattunud lapse surnukslöödud aeg.

Punase Risti kabineti leiab Viru keskusest,  ent see ei ole haiguste raviks, pigem külastajate nakatamiseks „Emotsionaalse viirusega”. Selle näitusega on Heikki Ylönen toonud Eesti kunstiellu melanhoolset siirust. Näitusega käib kokku ka luulekogu „Mis sest õnnest järele jäi?”: tilk kurba kuuvalgust ja surmavaikust ööpimeduses. Suguvend mis suguvend. Kõige rohkem on ta piltidel kujutatud naisi. Töid sellel näitusel on inspireerinud niihästi keskaegne kunst kui ka siit leitud aatekaaslase Ado  Lille loominguesteetika. Seetõttu leidub siin naisi kõige erinevamas meeleolus ja olekus, alates õrnadest ja lõpetades grotesksetena. Igal pilditegelasel on iseloom, mis tähendab, et Heikki Ylönen tunneb kujutatava vastu huvi ning leiab maalimisest lõbu.

Tosin aastat tagasi kuulutasid Peeter Velberg, Erki Kasemets, Meelis Salujärv ja Evar Riitsaar kunstitegemise lihtsat rõõmu. Nad otsisid esmast tõuget või ajendit, mis  sunnib looma. Rohujuuretasand sõna otseses mõttes. Atmosfäär hoiab koos Magdeburgi poolkerasid ning kannab pilvi, pegasusi ja tuulelohesid, millel ratsutavad suured kunstnikud. Aga kõigepealt peab see niiskus maapõuest juurte ja lehtedeni jõudma, et sealt pilvematerjalina õhku aurata. Seda tööd teeb kapillaarjõud, vaikne ja märkamatu, ent alati massiliselt toimiv. Sama vaiksetes ja märkamatutes kaoseprotsessides koguneb aur veepiiskadeks  ja need pilvedeks. Kui mõttetargad on alati üritanud fluidumit, mis kunstiruumi täidab ja asjadest teosed teeb, täpse määratlusega tabada, siis Velbergi, Kasemetsa, Salujärve ja Riitsaare nelik on nimetanud selle lihtsalt vedelikuks ja asutanud samanimelise kunstirühmituse. Kuigi teadmatult, on välja kukkunud Eesti Fluxus, samade põhimõtete ja sarnase nimega. Vedelik on nii vedel kunstirühmitus, et sinna kuulub igaüks, kes kaasa  teeb, seega siis pigem vool. Nüüd on Vedelik valla. 19. XII esitles ta (see, nemad) viiendat (või kuuendat) ajakirja Moe eri, mille on toimetanud Sven-Erik Stamberg. Sealt võib näiteks tuua Meelis Salujärve kiirelt kritseldatud projekti „Varblase püksid” mõõdus 1:1: varblase püksid on ette nähtud punased ja joonistatud varblasele jalga. Seekord suudeti paljundada ajakirja sellisel arvul, et jätkus igale tegijale. Eelmist numbrit trükiti ainult üks jõupaberile,  mõned eksemplarid paljundati koopiamasinaga. Tegemist on öökapiraamatuga. Kes enne magamaminekut romaani lugeda ei viitsi, võib avada Vedeliku numbri suvalisest kohast, pilte uurida ja luuletusi lugeda.