Taassünd

Piret Meos

Inna Grincheli näitus „Transformatsioon” Kastellaanimajas kuni 30. IX. Sügis on uute alguste ja muutuste aeg. Suvepuhkus saab läbi ja algab kool, mis korraldab taas ümber laste ja vanemate elu. Kultuuriasutustes algab uus hooaeg, loodus muudab värvi ... See taust sobitub kenasti Kastellaanimajas avatud näitusega „Transformatsioon”. Näitusel on antiiksed ja mütoloogilised persoonid transformeeritud uuteks karakteriteks uute tähenduste ja (elu)lugudega. Kunstnik Inna Grinchel on modelleerinud (nii võib nahaga töötamist nimetada küll) uueks tuntud klassikalised portreebüstid: Apollo, Venus, Diana, Herakles jne. Ta teeb seda täiesti barbaarsel meetodil: katab kipsi valatud antiikskulptuurid nahaga. Tähelepanelikul vaatlemisel tunneb antiiksed ideaalid uue karakteri all ära. „Ma ei mäleta seda väga täpselt, aga mingil hetkel tuli selgus, et nahka võiks mitte nülgida, vaid peale panna, nagu teeb Christo, kes riietab hooneid. Ja millele seda siis veel peale panna kui mitte skulptuurile? Ma ise ei oska modelleerida, seega on vaja võtta kõigile tuntud kunstiteos. Etaloni transformatsioonile ja nahka riietamisele lisandub veel kolmas – uue karakteri sünd.”

Kunstniku loodud uued karakterid on värvikad oma ebaproportsionaalsuses. Mitte ükski elav inimene pole nii sümmeetriline ja kaunis, kui seda on antiikkreeka skulptorite loodu. Arvatakse, et alguses kopeerisid kunstnikud reaalseid inimesi ning seejärel hakkasid ilustama, heites kõrvale need omadused, jooned ja ebakorrapärasused, mis ei vastanud nende ettekujutusele täiuslikkusest. Inna Grincheli eesmärk ongi anda ideaalvormidele elus reaalne kuju. Teda ei huvita naiselikkuse ja mehelikkuse aspekt, vaid pigem isiku reinkarnatsioon. Milose Venus sünnib vaatajate jaoks uuesti kui lihtne talunaine. Poiss Antikytherast on hukkunud laeva Titanic ohver ümbritsetuna lainetusest, Belvedere Apollon on muutunud printsiks ja Rooma sõdalasest Gattamelatast on saanud katoliku piiskop.

Inna Grinchel on sündinud ja hariduse saanud Peterburis. Nahakunstiga on Inna Grinchel tegelenud 1985. aastast saadik ehk siis 27 aastat.

„1985. aasta suve veetsin Eestis. Kui olin tagasi Peterburis, sain kooliõelt pakkumise hakata nahakunsti õpetama. Muidugi ütlesin ma, et tahan küll väga, aga ei oska. Sõbranna vastas, et pole viga, õpid ära. Mulle anti kott nahaga. Tol ajal oli väga raske nahka saada. Nii ma hakkasingi ise õppima ja õhtul õpetasin teisi. Ella Summataveti vene keelde tõlgitud raamatut nahakunstist kandsin kaasas metroos, sellega koos läksin ka magama. Elu nõudmisel õppisin naha töötlemise ära ning poole aasta pärast tegin juba nahkköiteid ja osalesin kunstnike liidu näitustel. Esimest korda Peterburi ajaloos esitles keegi nahakunsti, minu töid pandi tähele ja imetleti. Tegin ka suuri natüürmorte, nagu on teinud Elo-Reet Järv: suured õunad, pirnid. Peterburis ei suudetud uskuda, et need paksust nahast modelleeritud tööd on teinud noor tüdruk. Olin siis 24- või 25aastane.”

Praegu ei ole nahk materjalina kunstnikule enam kõige olulisem, ka sel näitusel on nahk materjalina teisejärguline. Esikohal on taassünni idee. Inna Grinchel on hakanud töötlema ka paberit, mis on pigem mingi substants keraamika ja paberi vahel. See võimaldab tal teha hästi vabasid vorme. Nahk on ikkagi elus materjal ja kunstnikule on suur vastutus sellise materjaliga töötada ja luua. Teda on väga tugevasti mõjutanud Eesti kunst, kunstnikud ja kontekst ning tema suur eeskuju Eestis on nahakunstnik Elo-Reet Järv. Lisaks kujutavale kunstile on teda mõjutanud ka eesti kirjandus.

„Ülikooli päevil lugesin kõike, mida raamatukogudest kätte sai või mida oli vabamüügis näiteks Narva-Jõesuus. Seal käis ka vene intelligents ostmas eesti kirjanike vene keelde tõlgitud teoseid. Praegu ütlevad paljud minu tuttavad, et tahaks lugeda uut eesti kirjandust, et tunnetada eesti (Tallinna) atmosfääri. See on küll meie jaoks võõras kultuur, kuid see on huvitav. Nõukogude Liidu ajal oli Tallinn Peterburi üliõpilastele, intelligentsile eriti loomingulisele intelligentsile väike Pariis. Tallinn oli justkui väike aken Euroopasse: nii puhas, täis näitusi, kultuuriüritusi, kontserte.”

Ta on ka varem näitustega Eestis esinenud ja üks tuntumaid nendest on Vabaduse galeriis olnud „Maailm kui ring”, kus olid väljas suured vormid.

Inna Grinchel on ikka lasknud ideedel vabalt sündida. Muidugi on mõningad lood jäänud pähe keerlema, kuid uus kontekst paneb asjad paika. Vilde muuseumi galeriis on tekkinud uus teos „Rivaalid”, mis koosneb kahest vastakuti seisvast Diana portreest. Näituseruumides on need eksponeeritud pigem koos nagu kaksikud. Galerii teises saalis eksponeeritud kolme püstiga skulptuurigrupp kannab nime „Ämm”. Kaks noort äsja abiellunud inimest kohtuvad esmakordselt mehe emaga. Huvitav nüanss on see, et nii pruut kui ämm on loodud ühest algsest karakterist – Milose Venusest, kes ühel juhul on tagasihoidlik tütarlaps ja teisel uhke Hera. Homeros on uuesti sündinud eesti talupojana, kelle suu on kaetud ning peas on eestipärane müts. Kunstniku käsituses sümboliseerib kuju eesti talupoja rasket elu, kes on pidanud läbi ajaloo oma eksistentsi eest võitlema.

Talvel elab ja töötab kunstnik Peterburis, kus tema neli last koolis käivad. Nüüdseks on täitunud ka kunstniku ammune unistus. Kümme aastat tagasi soetas perekond vana talumaja Võrumaal, kus praegu suvekuudel elatakse ning kus kunstnik töötab uute sotsiaalsete projektidega. Talle meeldib väga Eestimaa loodus ja ta valutab südant selle pärast. Uus projekt, mis vormub näituseks järgmisel aastal Vabaduse galeriis, kõnelebki Võrumaa metsadest, mille kadumist on valus vaadata.

„Ma olen siin nagu külaline ja seal nagu külaline, tuleb selgeks mõelda, kus ma olen kodus.”

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht