Tühi kommunaalkorter

Anneli Porri

Näitus täis mõtet, ajalugu ja kunstiteooriat

EMILIA & ILJA KABAKOVI ja RAUL MEELE näitus Tallinna Kunstihoones ja Ku galeriis kuni 2. I 2005.

Tohutult hea on näha üle pika aja ka Tallinnas sellise mõtte-, ajaloo- ja teooriakontsentratsiooniga näitust nagu Emilia ja Ilja Kabakovi ning Raul Meele sõpruskohtumine. Nii näitus kui mõlema kunstniku (nimetades edaspidi Kabakovi, respekteerin kõikide tööde teostumise juures ka Emilia rolli) loengud on andnud võimaluse diskussiooniks seni päriselt läbirääkimata küsimustes, mis puudutab underground-kunsti N Liidus, Läänes ja eelkõige kunstnike valulist eneserehabilitatsiooni Eestis.

Kontseptualistidest installatsioonikunstnikud Ilja ja Emilia Kabakov on igasse installatsiooni midagi kaasa võtnud Nõukogude Liidust. Need on need asjad, mis peavad oma banaalsusega töö tähenduskihte laiendama. Isegi maailmakunstnikuna, räägib ta nõukast. See on Kabakovi ideé fixe, mille kaudu ta jutustab oma sugestiivseid muinasjutte. Näiteks ?Minu elu paat? on lugu muu hulgas sellest, kuidas kõik kunstniku asjad on kogutud katastroofi üle elama paati, et siis pärast õnnelikku maabumist turvalises kohas paljuneda ja täita kogu maa jälle Kabakovi asjadega. Installatsioon ?Mees, kes lendas kommunaalkorterist kosmosesse? räägib nõukogude kosmoseprogrammide suure muinasjutu asemel lihtsama loo katkise laega kommunaalkorteri toakesest, kust tõepoolest on keegi orbiidile startinud, mis sest, et stardiplatvorm meenutab suvalist katapulti.

Seekordne ?Tühi muuseum? erineb kosmopoliidist kunstniku tavalisest jutustamisviisist, töö tähenduskihid on universaalsemad ja kogu komplekt anonüümsem, mõeldudki tingimusteta sobima erinevatesse kestadesse ja keskkondadesse. Installatsioon on Kabakovi tavapärase keelega võrreldes hämmastavalt steriliseeritud ja tõsine. Muinasjutufaktor puudub täielikult.

 

Tühjuse tähendused

1960. aastate keskel hakkas Kabakov koos teiste Moskva intellektuaalidega huvituma metafüüsikast ja tühjuse tähendustest. ?Tühi muuseum? Kabakovi teiste tööde taustal viib puudumise või puuduolemise mõisteni. Nõukogude ajal võis puudumine olla tajutav isegi ilmajäetusena. Sellest ka igapäevane argipraktika, kas võrk-koti igaks juhuks taskuskandmine või piimapakkide pesemine ja puhtana alleshoidmine. Nõukas oli igaüks ilmajäetuse hirmus prototüüp Kabakovi ?väikesele mehele?. Sarja ilma veeta du?i all seisvast mehest on tihti võetud kui nõukogude süsteemi allegooriat. Kabakov nägi tühjana kogu sovetiaja igapäevast elu, ta kirjutas: ?On neli võimalust, kuidas elada tühjuses: ignoreerida ja teeselda loomulikku elu; võtta ette reforme, mis viivad ümberpaiknemiste, pingutuste ja uute reformideni; müstilis-religioossetes terminites võib pidada seda inimhingele äärmiselt kasulikuks. Või näha seda nii, nagu see on, ja kirjeldada seda nii nagu arst võiks kirjeldada haiguse kulgu, millesse ta on nakatunud? (?Tühjusest?, 1982).

Teiselt poolt ühenduvad ?Muuseumiga? maalid, kus Kabakov on fiktiivne Charles Rosenthal. Need väljamaalimata valgete krundilaikudega tööd jätavad vaataja ilma täiuslikust maali kui akna illusioonist. Pilt on, kuid faabulas puuduvad sü?ee jaoks olulised detailid; nagu nõukogudeaegne kirjandus pärast tsensuuri.

Raske on pidada ?Tühja muuseumi? täiuslikuks XIX sajandi muuseumi simulatsiooniks. Selles kompositsioonis töötavad kullatud stukkdekoor ja rasked tseremoniaalsed värvid ainult nõukogude akademismile viitavalt. Veel üks side Kabakovi teiste tööde ja ilmse nõukogudelisusega on roheline puidust lambrii seintel. Varasemates totaalsetes installatsioonides jookseb signatuurina läbi seinte roheliseks värvitud alaosa. 1996. aastal Tallinna-Moskva näitust ette valmistades kirjutas Kabakov Raul Meelele: ?Katta seinte alumine osa eemaletõukava porirohelise värviga (nagu oli minu ateljee trepikojas, sa tead seda)… Kui võimalik, värvida samamoodi roheliseks ?kinosaali? seinte alumised osad (muidugi kui otsustate teha oivalistest saalidest sovetiaja lehkava latri)…?

Nii jääbki installatsioon kõikuma erinevate tajuskaalade keskele. Moskvas mõnes tõepoolest XIX sajandi muuseumis mõjuks see saal tühjuse ja kerguse ?okina, Frankfurdis hakkavad tööle klassitsistliku arhitektuuri detailid, mis moodsa ruumimõttega kõrvuti mõjuvad väga raskelt. Orelimuusika, jahe temperatuur ja hämarus loovad ettekujutuse kirikust. Puhuti toob olustikku kohatuid nüansse Bachi ?Passacaglia? üks teema kui õudusfilmiparoodiate Dracula sisenemise märguanne.

 

Meel keskendub olemasolevale

Kabakovide universaalsust jätkab Raul Meel, täiendades ja vastandudes kosmopolitismile ühelt poolt universaalsete arhetüüpsete materjalidega nagu puu, kivi, klaas, metall, teiselt konkreetsete kohalike teemadega. Klassikalise kontseptualismi vaimus teostatud tööd on rasked. Äärmiselt eestlaslik on ilmajäetust ja puudumist ignoreerida ja selle leevenduseks eufooriliselt keskenduda sellele, mis meil on. Meil on häälitsevad rändlinnud, meil on NATO, meil on Carmen Kass, Käsu Hans ja ilusad naised. Meil on 2050. aastaks rahvastiku puudujääk 46,1 protsenti.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht