Suuremeelne kingitus

Kaalu Kirme

Näitus „Kollektsionääri kirg. Hõbe ja graafika Reinansi kogust” Mikkeli muuseumis kuni 5. V. Sven Alur Reinansi pärijate abikaasa Marje ja poeg Ilmari Eesti Kunstimuuseumile kingitud kunstikogu on kaheldamatult üliväärtuslik ja enneolematu annetus Eesti kultuuri varasalve. On põhjust arvata, et ka Alur Reinans ise oleks selle otsuse kindlasti heaks kiitnud. Kuna ma ei tunne tema graafikakogu nii hästi, siis piirdun kingi kõige mahukama ja väärtuslikuma osa – hõbedakogu vaatlusega. Kui hakkasin möödunud sajandi lõpul koostama monograafiat eesti hõbedakunstist, siis abistas mind selles tunduvalt tookord veel Rootsis elanud kollektsionäär Sven Alur Reinans, kelle kogu parimad näited, eeskätt ka Mikkeli muuseumis praegu avatud näituse ühe naela, Zacharias Lorenzeni (Lorenzi) suurepärase joogikannu sain lülitada ka oma monograafiasse. Lisaks neile abistas Reinans mind ka teiste Rootsis leiduvate eesti kullassepakunsti näidete leidmisel. Meie kaastöö jätkus ka hiljem: kord otseste kokkusaamistega, kord kirja teel. Raamatu „Eesti hõbe” ilmumise järel 2000. aastal on see kõige ammendavam käsitlus eesti kullassepakunstist. Praeguseks on selle raamatu tähtsus tugevasti tuhmunud, sest viimasel aastakümnel hämmastava kiirusega kasvanud Reinansi kunstikogu muudab eesti kullassepakunsti üldpilti õige tuntavalt. Esinduslikud ja sisult rikkalikud kunstikogude näitused avatakse pidulikult ja suletakse mõni aeg hiljem ilma suurema esinduslikkuseta. Järele jääb vaid kataloog, mis täpsemal või vähem täpsemal määral peegeldab möödunud näituse sisu. Õnneks on vaadeldava näituse (muuseas juba näituse avamiseks valminud) kataloog väga põhjalik, sisaldades Eesti Kunstimuuseumi peadirektori Sirje Helme saatesõna, kus ta lühidalt, selgelt ja ilmekalt iseloomustab näitust ja kataloogi. Pikema käsitluse Reinansist kui  isiksusest annab Jüri Kuuskemaa. Ta tutvustab lugejale Alur Reinansi päritolu ja noorust, samuti tema tegevust, eriti Rootsis pärast 1944. aastat, samuti oma hilisemaid kohtumisi temaga. Ka Reinansi  külalislahket kodu. Huvitav on, et Alur Reinansi elust ja tegevusest üldiselt väga hästi  informeeritud Jüri Kuuskemaa sai Reinansi kirjanduslikust tegevusest teada alles Mai Raud-Pähna nekroloogist tema kohta.

Saan Jüri Kuuskemaa rõhutatud Reinansi abivalmiduse ja toetuse igakülgsust iseloomustada veel ühe näitega. Kui mul õnnestus 1988. aastal esmakordselt Rootsi pääseda, küsis Reinans, kas ma ei tahaks Stockholmi Eesti Majas pidada loengu eesti rahvapärastest ehetest. Muidugi nõustusin, Alur Reinans saatis välja rea kutseid. Kohale tuligi paarkümmend sealset eestlast. Mis aga mind kõige enam veetles, oli see, et pärast loengut ütles Reinans: „Kas sa tead, et olid esimene kodueestlane, kes Stockholmi Eesti Majas esines!”  

Kataloogi kaante vahel järgnevad  Kuuskemaa kirjutisele Anu Männi artikkel „Kollektsionääri kirg: Alur Reinans ja tema hõbedakogu” ning sama autori koostatud kolossaalne (251 lehekülge!) väga täpse andmestikuga hõbedakogu kataloog. Paarisõnalist selgitust vajab ehk see, et esimesena mainitud kataloogis  on kingitusena  kirjas  206 hõbeeset, viimane hõbeese kataloogi nimestikus  kannab aga järjekorranumbrit 198. Ehk ei sobinud kaheksa kingitud eset näituse üldpilti kas kvaliteedi poolest või kordasid liiga palju mõningate eksponeeritud esemete välimust?

Hõbedakataloogi on Anu Mänd eksaktselt koostanud. Esemed on grupeeritud viide kunstiajaloolisse gruppi.  Esimesse kuulub barokk, teise rokokoo, kolmandasse klassitsism, ampiir ja biidermeier, neljandasse uusrokokoo ja XIX sajandi teine pool ning viiendasse Eesti sõjaeelse vabariigi ajal valmistatud hõbeesemed. Eraldi rühmadena on antud XVIII ja XIX sajandi käsitööliste rippsildid, siis ehted ja lisanimekiri söögi- ja serveerimisriistadest. Viimastest pole toodud piltkujutisi, vaid ainult meistrimärgid.

Kataloogi nimistust ja sellele eelnevast artiklist selgub, kui palju on Alur Reinansi kogumistöö – õigem oleks vist öelda uurimistöö – tulemusena selgunud seni tundmatuid esemeid ja isegi meistreid,  kelle töödest polnud Reinansi kogu kujunemiseni üldse mingit ettekujutust. Eriti kehtib see provintsimeistrite kohta.

Iseäranis märgatavalt on vahepealseil aastail kasvanud ja säravamat ilmet võtnud barokk-kullasseppade osa. Lisaks juba mainitud Lorenzeni joogikannule on kogusse jõudnud ka kuulsalt Sotheby oksjonilt omandatud silmapaistva Tallinna barokimeistri Johann Hermundti üleni kullatud kaunis joogikann, mis on ka vanim eksponaat sellel näitusel. Eredalt säravad näitusel ka barokile nii omased õhukesest hõbeplekist meisterlikult kohrutatud kolm ovaalset ehisvaagnat: üks väga tuntud Tallinna meistrilt Christopher Mansfeld vanemalt, kaks ülejäänut vähem tuntud Tallinna barokimeistrilt Johann Christof Holstilt, nende kunstiline tase ei jää siiski Mansfeldi vaagnale kuigivõrd  alla. Harulduseks barokkesemete hulgas on Pärnu meistri Andreas Bergi magustoidukausi kaas. Kauss ise on kaduma läinud, aga kaas on varustatud kolme kuuljalaga, nii et teda on võimalik kasutada ka vaagnana.

Omamoodi haruldus on Valga kullassepa Georg Gottfried Gruschke rokokoostiilis küünlajala kabi. Gruschke sai läti parima hõbeda­uurija Valda Vilīte ja minu väga viljakale koostööle  peaaegu saatuslikuks. Vilīte pani pahaks, et käsitlesin Gruschket oma raamatus Eesti kullassepana. Ta olevat ju ikka Läti kullassepp. See oli tegelikult juuksekarva lõhkiajamine, sest me ei tea, kummal pool piirijõge mainitud meister Valgas ikkagi töötas. Minu ettepanek on, et võime seda meistrit käsitleda vastavalt soovile nii Eesti kui Läti kullassepana.

Kui tulla tagasi Reinansi kogu käsitlemise juurde, tuleb imetleda, kui paljude kullasseppade, eriti provintsikullasseppade loomingule on Reinans valgust paista lasknud ja ka esile toonud mitmeid kullasseppi, keda   me seni üldse ei tundnud. Sellised teadmatuse pimedusest päevavalgele toodud meistrid on tartlane Johann Julius Stamm, pärnakas Johann Woldemar Jürgensohn, paidelane Johann Friedrich Malm, Rakveres töötanud Johann Gustav Sohst, Kuressaarest E. Schneider, Viljandist Ferdinand Adam Ottomar Trühl ja Võrust Carl Rudolph Hellsing. Tallinna XX sajandi meistrite reas ei tuntud senini aastail 1920–1924 töötanud kullassepp August Reismanni. Kahe ilusa tööga on esindatud ka Tallinna kõige silmapaistvam meister Roman Tavast.

Anu Männi kataloogi järgi oli ka hõlbus näitust ennast üles ehitada. Tõepoolest ei ole muuseumi teadustöötajad seda võimalust kasutamata jätnud. Eraldi vitriinides on baroki, siis rokokoo ja lõpuks hilisemate stiilide näited. Ainult ühes suures vitriinis keset näitusesaali on paigutatud üksteise kõrvale kõigi ajajärkude kullassepakunst. Võib-olla on tahetud kõrvutada mitmesuguse otstarbega lauariistu igast stiiliperioodist – nii nagu võis ehk näha neid XIX sajandi lõpu või XX sajandi alguse jõukate inimeste peolaual.

Kahjuks ei saa mainimata jätta üht väga piinlikku seika: meie ajalehed ega televisioon ei pühendanud Reinansite näituse avamisele absoluutselt mingit tähelepanu. Kurioosne on, et ETVs näidati näituse avamise nädala tähtsündmusena kiljuvat neidu, kelle käele oli pandud prussakas. Alles viis päeva pärast näituse avamist, 12. detsembril, näidati seda suurepärast väljapanekut ETV „Aktuaalses kaameras”!

Näituse eksponaadid olid hästi puhastatud ja läikima hõõrutud. Paiguti otse niivõrd läikima, et üldiselt meisterlikul fotograafil Stanislav Stepaškol on olnud isegi raskusi kataloogis ära toodud illustratsioonides vormi lõhkuvate eredate läigete vältimisega.

Kataloogi lõpuosas on ka kingitusse kuuluva graafikakogu (Estica ja Eduard Wiiralti teosed) nimestik. Kuna see graafikakogu ei oma tolles erialas sellist domineerivat tähtsust kui  Reinansi kullassepatööde nimestik, puuduvad siin illustratsioonid, küll on aga esemete kirjeldus antud teadusliku täpsusega. Raamatu viimastel lehekülgedel on antud kullassepakunsti osas kasutatud allikate ja kirjanduse nimekiri ning  kullasseppade register, mille  vajalikkus on mõneski teaduslikus publikatsioonis ära unustatud.

Üldpilt kataloogist on väga hea. See on tunduvalt täiendanud „Eesti hõbedas” avaldatud ainest. Sisuliselt on aga palju tähtsam see, et eesti vanema põlve hõbedauurijad Mai Raud-Pähn ja Kaalu Kirme võivad rahuliku südamega teatepulga üle anda Anu Männile, kes tuli kunstajaloolaste ridadesse keskaegse hõbeda uurijana ja on hämmastava kiirusega laiendanud oma ampluaad käesoleva sajandini, säilitades talle omase täpsuse ja põhjalikkuse. Paneksin talle ette veel ühe ilmselt temale jõukohase ülesande. Nimelt ütles mulle mõni aeg tagasi Mai Raud-Pähn, et Lääne-Euroopa kullassepakunstis praktiseeriti silinderjate joogikannude kaunistamisel  kohrutatud õhukest hõbeplaati,  mis hiljem dekoorina kannukeha ümber kinnitati, ja avaldas arvamust, et ehk on ka Lorenzeni kann nii kaunistatud. Selle oletuse õigsuse või ekslikkuse väljaselgitamine on Anu Männile kindlasti jõukohane. Seda võin aga minagi kinnitada, et kodaratega raha (ehk kodarraha, nagu armastas ütelda Alur Reinans), kataloogis nr 138 all on kindlasti (mitte ainult oletatavasti) Pärnu meistri Magnus Wilhelm Brackmanni töö, sest olen  nii tehniliste võtete kui kunstilise kujunduse poolest täiesti sarnaseid eksemplare näinud tähistatuna selle meistri märgiga.

Kallid kunstisõbrad, ärge jätke kasutamata võimalust nii ainulaadset ja kaunist näitust külastada!