Suhted kui kultuuri alustala

Maria Arusoo

Näitus „Empty Sets” Waterside Projectis kuni 20. VI , Stephen Willatsi näitus „The World As It Is, and The World As It Could Be” Victoria Miro galeriis 7. V – 12. VI .      Praegu saab Londonis vaadata mitmeid näitusi, kus käsitletakse väga omanäoliselt ruumikontseptsiooni. Alustan Londoni kunstielu põgusat ülevaadet Whitechapeli galeriiga.

Whitechapeli näol on tegemist suure olulise institutsiooniga, kuid tal ei ole nii etableerunud näituseprogramm, nagu see on enamiku West Endi näitusepindade puhul (gigandid nagu Saatchi galerii ja White Cube). Whitechapeli programm on koostatud  kriitilise suunitlusega, pakutakse huvitava kuraatoripositsiooniga näitusi. Nii ka seekord, kui teiste hulgas eksponeeritakse noorema põlvkonna Ameerika filmitegija Aïda Ruilova ja Norra kunstniku Lars Laumanni töid. Paraku ei võimaldanud mu liiga hiline galeriikülastus vaadata filmi „The Berlin Wall” („Berliini müür”, 2008), milles on vaadeldud kaasaegse ühiskonna kõrvalekaldeid. Analüüsitud on rootsi naist Eija-Riitta Berliner  Mauerit, objektofiili, kes on sügavalt armunud Berliini müüri ja kujutab ette, et tegemist on tema abikaasaga, ning ihaldab müüri nii emotsionaalselt kui ka seksuaalselt. Sedapuhku keskendun kahele teisele huvitavale ühiskonda ja ruumitaju käsitlevale näitusele: Waterside Projecti grupinäitusele „Empty Sets” („Tühi hulk”) ja Victoria Miro briti kontseptuaalkunstniku Stephen Willatsi näitusele „The World As It Is, and The World As It  Could Be” („Maailm, nagu see on, ja maailm, nagu see olema peaks”).

Waterside Project on suure näitusepinnaga kunstnike loodud galerii endises tööstushoones Ida- Londonis, nüüdseks on see olnud avatud juba kaks aastat. Valdavalt eksponeeritakse galeriis noorema põlvkonna installatsioonija videokunstnike töid. Näitusel „Empty Sets” üritavad kunstnikud suhestuda objektitust tähistava matemaatilise  mõistega; hulgaga, millel pole ühtegi elementi. Näitusel on võimalik kogeda noorte Londoni kunstnike heli- ja ruumiinstallatsioone, kineetilisi objekte ja videosid, mis analüüsivad mateeriavälisust objektiloomes ja kontseptsiooni edasiandmise võimalusi näitusesaalis minimaalsete või siis n-ö vahenditeta blokeerimise, eralduse, kustutamise ja vea kaudu. Tähistaja, mis üritab tähistada midagi, mida pole, või õigemini midagi abstraktset,  näiteks ideed. Näitusega uuritakse matemaatikas toimivat loogikat kunstikeeles: kas objektipõhises kunstimaailmas on võimalik tühjuse kaudu anda edasi mittetühjust. Meetod, mille puhul objekti elimineerimisega jääb siiski püsima kustutatud kohalolu idee.

Läheduses asuvas Victoria Miro galeriis lahkab Stephen Willats kaasaja maailma karmi reaalsust ja kõikehaaravat banaalsust kahedimensiooniliste tööde vahendusel: huvitavas meediumikasutuses on sulatatud kokku  dokumenteerivad fotod ja videolõigud, diagrammid, tekstid ning peaaegu propagandistlikult mõjuvad kollaažid. Stephen Willats on väga teoreetilise lähenemisega kunstnik, kes tunneb sügavat huvi sotsioloogia, küberneetika, tehnoloogia ja kommunikatsiooniteooria vastu. See väljendub ka väga selgelt tema graafilistes teostes. Näitusel „The World As It Is, and The World As It Could Be” arendab kunstnik edasi  1970ndatel ja 1980ndatel alguse saanud huvi sotsiaalse vastutuse, aktiivse osaluse, kommunikatsiooni ja iseorganiseerumise vastu kunstis ja kunsti ümber. Willats on võtnud aluseks paralleelreaalsuste idee: maailm, kus me elame, ja utoopiline visioon maailmast, milline see võiks olla. Teda huvitab duaalne lähenemine ning selle tõttu tekkiv puhvertsoon.

Näitus on üles ehitatud positivistlikule mõttele, et kunst on ühiskonna võimalik  katalüsaator. Willats näeb kunstis motiveerivat jõudu, mis võimaldab meil reaalsust teisiti kogeda ja läbi selle luua ideaalmaailma – „the world as it could be …”. Tema tööde puhul on oluline osaluse faktor, kuid pigem kunstniku kui vaataja oma: ta liigub flanöörina nii äärelinna sotsiaalmajades kui ka kesklinna börsikeskustes. Tema töödes on veidi illustratiivselt ja disainilikult kombineeritud inimesi, objekte ja kohti,  ülekirjutatud tekste ja numbrilist informatsiooni. Üheks tema visualiseerimismeetodiks on diagramm, mis ei ole konkreetse ja selgelt loetava sõnumiga infokogum, pigem on tegemist krüptiliste infolademetega, mis loovad eraldiseisvaid reaalsusi. Näituse üheks peatööks on suur ruumiinstallatsioon „Cybernetic Still Life No 5” („Küberneetiline natüürmort nr 5”, 2010), mis koosneb suurest seinajoonistusest, kuhu  on integreeritud kaks videoekraani, tekstid ning fotod. Installatsioon esitab kõige otsesemalt meie nii-öelda eheda ja seejuures poolfabrikaadilise maailmataju, näidates, kuidas me suhestume ümbritsevaga ja millised hinnanguid ja millest lähtuvalt anname. Kesksel positsioonil on seinale joonistatud punased, kollased ja sinised vormid, mille tähendus on esiti abstraktne ja raske välja lugeda, kuid kunstniku loogikasse süüvimisel  saab vaataja aru, et tegemist on teatavate konteinerite ehk siis inim- ja infokogumitega, mis tähistavad kortermaju, mida on vaasimotiivi kujul korratud videoekraanil. Willats on huvitatud inimese ja ühiskonna, inimese ja keskkonna ning inimese ja objektikultuuri suhestumisest. Stephen Willatsi näitusest jääb kõlama positiivne idee, et igaüks võib transformeerida reaalsust.

Eriti illustratiivselt kannab seda  mõtet teos „Starting Afresh With A Blank Canvas” („Alustades värskena tühjalt lõuendilt”, 2009), kus suhteliselt lootusetus olukorras sotsiaalmajas elav üksikema hakkab tekitama kergeid nihkeid oma keskkonnas ning see saab suure muutuse aluseks. Willats väidab, et maailm on üles ehitatud suhetele ja suhted, mitte objektid, on kultuuri alustala. Ta usub suhestuva kunsti rolli sotsiaalsetes muutustes.  Kui Willatsi näitus analüüsib enamjaolt sotsiaalseid mudeleid konkreetsete suhestuva esteetika projektide kaudu, siis „Emty Sets’i” kunstnikud tegelevad ruumi ja keskkonna transformeerimise ning ideede edasikandmisega veidi abstraktsemal tasandil. Mõlema näituse läbiv kontseptsioon on taju: Willatsi puhul ilmneb see sotsiaalseid suhteid tähistavate abstraktsete skeemidena ja „Empty Sets’i” kunstnike puhul objekti kõrvaldamise  metoodika toel.