Stiil on inimene

Richard Kaljo nagu paljud teisedki tema põlvkonnakaaslased on oma kõrgperioodiks pidanud Pallase lõpetamise aega ja sellele järgnenud aastaid.

MAI LEVIN

„Le style est l’homme même” ehk „stiil on inimene ”, ütles XVIII sajandi algul Georges-Louis Leclerc ehk Buffoni krahv ehk lihtsalt Buffon. Stiili poole on kunstnikud pürginud igal ajastul, seda ka realismi domineerides ja  vastukaaluna sellele, tarvitseb vaid vaadelda kas või 1930ndate pallaslasi. Ekspressiivsema stiili poole pürgis Eerik Haamer oma maneristlikult venitatud siugjate kaluri- ja madrusefiguuridega. Kümnendi lõpupoole ilmneb tendents ekspressiivsema stiili suunas kunstinoorusel Tartus ja ka Tallinnas, nii Riigi Kunsttööstuskooli ja ka selle baasil 1938. aastal loodud Riigi Kõrgema Kunstikooli õpilaste (Alo Hoidre, Leo Jürisson) kui ka pallaslaste noorema põlvkonna (Endel Kõks, Ri­chard Kaljo, Ursus Tamm) töödes. Nii mõnedki Haameri loomingu austajad on eriti kõrgelt hinnanud tema varasemat, 1930. aastate teise poole ja 1940. aastate alguse loomingut selle stiililise ja tunnetusliku terviklikkuse pärast. Richard Sagrits vaatas 1960ndatel nostalgiliselt oma maali „Lehmad metsas” (1938), mühatades, et „siis ma olin veel maalija”.
Puugravüüri meister
Niisamuti on  Richard Kaljo oma kõrgperioodiks pidanud Pallase lõpetamise aega (1940) ja sellele järgnenud aastaid. Puugravüüri „Kaardimängijad” (1940) polnud tal häbi Wiiraltile kinkida, vastu sai ta suurelt stiilimeistrilt „Berberi tüdruku kaameliga” (1940).
Üldisema tendentsi raames suudeti luua oma isikupärane kujundikeel. Kaljo rõhutatud volüümide ja liigendatud liikmetega dünaamiline figuuristiil erineb tunduvalt tema õpetaja Arkadio Laigo kubistlikult masajatest inimkujudest. Tema tüpaaži  karakteerses ilmestuses on irooniliselt liialdatud tundepaatost, mis erineb nii tema esimese graafikaõpetaja Hando Mugasto mahlakate tegelaskujude agulimuhedusest kui ka koolikaaslase Ursus Tamme (1910–1942) rämedavõitu grotesksusest. Tamme jõuliselt ekspressiivse väljendus- ja  graveerimislaadiga võrreldes oli Kaljo  peenekoelisem, distsiplineeritum, klassikalisem. Rämedust lisandus ta töödesse hilisperioodil, 1960. aastatel.
Astunud 1936. aastal Pallasesse, õppis Kaljo esialgu maalimist ja skulptuuri, enne kui spetsialiseerus graafikale. Mõningaid  õlimaale („Autoportree”, 1942, „Bžnis”, 1946) on liikunud kunstiturul ning need kinnitavad muljet tema peenetundelisusest vahendite valikul. Aastast 1937 on kunstniku  esimene puugravüür „Puu”. Kuigi ta lõikas juba kooliajal omapäraselt linooli („Mehe pea”, 1938 ) ning on käsitlenud meisterlikult ka kuivnõela („Kohvik”, 1943), rahuldavalt oforti  ja vasegravüüri, on tema hiilgetehnika olnud puugravüür.
1920. ja 1930. aastatel oli see tehnika väga populaarne nii Ida- kui ka Lääne-Euroopas; Inglismaal, kus ristpuugravüüri ehk ksülograafia võttis XVIII sajandi lõpul kasutusele Thomas Bewick, tegutseb 1920. aastal asutatud puugravüüri selts  siiani. Eestisse tõi tehnika Friedrich Ludwig Maydell, kes asutas 1835. aastal Tartus töökoja. Rahvusliku gravüüri ajalugu algab 1860. aastatel ksülograaf Eduard Magnus Jakobsoniga. Sõdadevahelisel ajal proovisid puugravüüris kätt peaaegu kõik kunstiõpilased ja  mõni noor maalijagi. Tollal ksülograafina tegutsenutest töötas sõjajärgses Eestis edasi Pallases maali õppinud ning end sõjaaegses Moskvas Pavel Pavlinovi juures täiendanud Ernst Kollom. Teistest puugravüüri viljelejatest  tuleb  tema kõrval nimetada  enne Teist maailmasõda Riigi Kunsttööstuskoolis ning aastail 1943–1948 Pavlinovi juures õppinud Esko Leppa ning graafikaõpinguid samuti Tallinnas alustanud ning 1948. aastal Tartu Riikliku Kunstiinstituudi lõpetanud Leopold Ennosaart. See oli seltskond, kus Richard Kaljo oli täht, niipalju kui oli võimalik särada.
Tartut ja selle taastamist kujutavad puugravüürid (1945) on veel  üsna mahlakad, ent 1947. aasta gravüürid on juba selle halli isikupäratu realismi laadis, mida nõudis kunstibürokraatia. Kaljo eelistas faksiimilegravüüri, sellist, kus sulejoonistusele lähedane erisuunaline  hõredam või tihedam  paralleelviirutus loob tooninüansse. See graveerimislaad ei haaku  kuidagi fotoliku, pigem ristviirutusel tuginevat toongravüüri eeldava vormikäsitlusega, näiteks lehes „Praktikum Vanas Anatoomikumis” (1947). Vaatamata tollasele tehnikavaenulikkusele – lito välja arvatud –, telliti kunstnikult siiski vabagraafilisi puugravüüre. 1950. aastal on ta  „V. I. Lenini portree” kõrval graveerinud teosed  „J. V. Stalini monument Tallinnas”, „Juunipäevad Tartus 1940”, „Spordipidu Joh. Kotka nim. kolhoosis Kasaritsas”. Üpris naljakas on viimane, kus kujutatakse Johannes Kotkast ennast kohtunikuna kolhoosi maadlusmatšil. Kui sürrealistlikult unenäoline ja kummaline oma tardunud dünaamikas tolleaegne kunst ka poleks, olid need kunstnikele ikkagi kurvad ajad.
Sõjajärgsel kümnendil illustreeris Kaljo rohkesti  kõikvõimalikke raamatuid, peamiselt sulejoonistustega. Ta oli sellel alal virtuoos, seda kinnitavad 1946. aastal Armeenias loodud žanrilised ja maastikujoonistused. Oma virtuooslikkust sai ta demonstreerida eelkõige lastele mõeldud  raamatutes, vene muinasjutukogumikes „Tulilind” (1951) ja „Havi käsul” (1952). Võrreldes Mugasto ja Laigo poeetiliste puugravüüridega Tuglase „Väikesele Illimarile” (1937), on Kaljo 1949. aasta joonistused selle raamatu tarbeks rabavalt argised. Muidugi oli ta meisterlik ja fabuleerijana hea partner ka Vildele (tuši-akvarellitehnikas illustratsioonid teostele „Kui Anija mehed Tallinnas käisid”, 1948 ning „Jutustused I”, 1952).  Juba 1953. aasta toob vabamat hingust ja värskust ka tema illustraatoritöösse, sestap on esile tõstetud sulejoonistusi Tvardovski poeemile „Muraavia maa” (1953) ning veel enne Dumas’ romaanide „Kolm musketäri” (1957), „Kakskümmend aastat hiljem” (1958) ja „Vikont de Bragelonne ehk Kümme aastat hiljem” (1959–1960) menukaid illustratsioone, joonistusi Jules Verne’i romaanile „Viieteistkümneaastane kapten” (1956). Puugravüüris illustratsioonid Shakespeare’i „Kogutud teoste” seitsmele köitele (1959–1975) olid vähemalt esialgu traditsioonilise illustratsioonitehnika raamatusse naasmise pidupäev; teatavasti märgiti I köide „Ajalookroonikad I” (1959) ära 25 Eesti NSV parima raamatu ning 50 NSV Liidu parima raamatu hulgas. Päris ühtlaselt pole need illustratsioonid õnnestunud, viimase köite kuues illustratsioonis häirib see lõike- ja ekspressioonirämedus, mis mõnes hilisemas vabagraafilises tööski („Eeden”, 1967). Siiski kuuluvad Kaljo Shakespeare’i-gravüürid  omas žanris ajastu suursaavutuste hulka, seepärast anti talle pärast selle töö lõpetamist 1976. aastal Kristjan Raua preemiagi.
1950. aastate teise poole vabagraafikas paistab Kaljo silma eeskätt oma linoollõigetega „Akt”, „Maletajad” (mõlemad 1957) ja „Tänavasillutajate” kahe versiooniga  (1958). Aktižanri juurde naasma  tiivustas graafikuid 1950. aastate keskel Aino Bachi eeskuju  ning  akti joonistamise-maalimise võimalus kunstnike liidu ühisateljees. Kaljo „Akt” on ilusamaid nõukogude perioodi graafikas. „Maletajatest” nagu ka  puugravüürist  „Sõjapõgenikud” (1942) püüdis kunstnik 1960. aastatel anda uut varianti, ent katse ebaõnnestus. 1960. aastate algul loob ta  veel oma vabagraafika paremikku kuuluvad  puugravüürid „Lõunatund” (1960) ja „Kohvik” (1961), nende järel võib nimetada ka puugravüüri „Suplejad” (1961). Nimetatud töödele järgneb aga rida kunstiliselt mõjult juba kahvatumaid  linoollõikeid. Näib, otsekui oleks Kaljo nagu mõne teisegi vanema meistri oma rajalt eksitanud karmi stiili ajal moodi läinud küll ekspressiivne, aga pahatihti lihtsalt lohakas teostuslaad.

Kunstniku kohalolek
Legendaarse ksülograafi ning joonistaja austajatele teeb kahtlemata rõõmu, et tema 15. VII möödunud 100. sünniaastapäev Kumus näitusega ära märgitakse. Väljapanek  graafikakabinetis hõlmab ainult vabagraafikat, mis moodustab küll olulise osa tema loomingust, ent siiski ainult osa. Pean tunnistama, et eelistan – mis tahes autori puhul – vaimukalt lahendatud ja elegantselt graveeritud väikest eksliibrist kui tahes suurele, aga kehvale vabagraafilisele lehele. Mitmeid sadu eksliibriseid Kaljo on loonud, teab täpselt Hanno Lepik, see tänapäeva Paul Ambur. Mõnede kunstiinimeste silmis marginaalne ala illustratsioon vajaks praegugi pühendunud ja autoriteetset uurijat-propageerijat, nagu on olnud Rein Loodus.  Kuid näitus on ikkagi tore ning koostaja Elnara Taidre on soliidsesse kataloogi lülitanud EKMile kuuluva vabagraafika ka viimasega  seotud joonistusi, vähesel määral  illustratsioone ja eksliibriseidki, nii et kunstniku loomingu mitmekülgsusele on igatahes osutatud.
Elnara Taidre kataloogi on huvitav lugeda. Väga asjakohased on Kaljo Pallase-aegsete tööde kõrvutused tema kaasõpilaste samamotiiviliste töödega ja võrdlusmaterjali esitamine ka  mõningate hilisemate tööde puhul. Nii-öelda motiivilevi ütleb ühe koolkonna või ajastu kohta üsna palju. Kaljo puugravüüril „Piknik” (1940), mida Taidre on õigesti nimetanud hommage’iks Manet’ maalile „Eine murul”, on tolleaegses Pallase kunstis palju sõsaraid: ka Endel Kõks, Johannes Võerahansu, Hans Mets, Andrus Johani ja Erich Pehap on kujutanud seltskondi looduses, kes riides, kes alasti naistega. Kahtlustan, et tollal peetigi piknikku  sagedamini kui praegu. Kataloogis valgustatakse mõndagi seika kunstniku eluloos, millest viiskümmend aastat tagasi ei peetud sobivaks kirjutada. Vahest rohkem tähelepanu oleks väärinud see, milleta Kaljo poleks olnud Kaljo – stiil. Väga hea, materjalitundlik on olnud Külli Kaatsi töö kataloogi kujundajana.
Kuigi loojast jääb loomingu näol järele parim osa temast, kaob ühes temaga ka miski – isiksuse elumahlane sarm, kõnemaneer, milles peegeldub mõtteviis. Seda  kompenseerib mõnel määral  Kai Kaljo tänavu valminud  ja Tartu Kunstimajas  juba eksponeeritud video „Isa kirjad”, kus Richard Kaljo kirju tütrele ja naisele loeb kunstnikule üllatavalt lähedaste intonatsioonide ja aktsentidega Peeter Volkonski. Teksti  saadavad aga kirjade endi kõrval ka filmilõigud paikadest, kus kunstnik on elanud.
Üks tütrele saadetud kiri Kaljole iseloomulikus hoogsas šriftis, milles tähtsaimad sõnad on kirjutatud suurte tähtedega, on kataloogis  reprodutseeritud: „Sa seda tea, ja meeles pea, et pärast muusikakooli lõpetamist tahan ma sind näha kunsti instituudis sest pole ilusamat elukutset kunstnikust”.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht