Sotsiaalne disain vaatab tulevikku

Ükski disainilahendus ei ole alatine ega paku lahendusi kõigile. Hierarhiatu ja avatud sotsiaalse disaini puhul teadvustatakse piiratust eriti teravalt.

TAAVI HALLIMÄE

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Mida aasta või siis ka kuu edasi, seda rohkem tundub, et Mark Fisheri „Kapitalistliku realismi“ algus, kus ta viitab Alfonso Cuaróni „Inimlastele“, ei ole meie igapäevaeluga võrreldes enam üldse nii uskumatu. Jah, selle 2006. aastal linastunud düstoopilise filmiga markeerib Fisher hiliskapitalismi, mida on terve eelmise sajandi kirjeldatud ja analüüsitud – selle peatne saabumine on korduvalt ka välja kuulutatud –, kuid pandeemiast, kliimast ja sõjast tulenevate kriisidega on düstoopiline tulevikukujutlus üha relevantsem, mõjudes nüüd juba paiguti trafaretselt ja isegi igavalt.

Meie väljavaade järgnevateks aastateks või siis vähemasti järgmiseks talveks piirdub toetuste jagamisega. Bürokratiseerunud maailma kõige hulljulgem lubadus on lootus, et ehk kõige hullem läheb mööda. Vaid see on varasemast ajast säilinud ja sellesse on meil kui utoopiate varemetel seisjatel võimalik veel uskuda. Üldine sotsiaalne ebakindlus ja selle mõju inimeste füüsilisele ja vaimsele tervisele – mainigem siinjuures ka omaste hooldamist kui Eesti sotsiaalsete painete kvintessentsi – ning selle küüniline ärakasutamine erakondade poolt piirab võimalust näha tunneli lõpus valgust. Üha suuremaks paisuvad elektriarved panevad pigem mõtlema, et kõige mõistlikum oleks seegi valgus lihtsalt välja lülitada.

Normaalne kriiside aeg. Juri Lotman on paljude teiste mõttearenduste kõrval osutanud ka sellele, et kunst ei pea alati peegeldama tegelikkust, vahel võib ka tegelikkus hakata peegeldama kunsti. „Inimlastes“ ei pea kaasaegset ühiskonda adekvaatselt kirjeldama, kuid vastuvõtjatena peaksime oma ühiskonnas nägema kunstiteoste narratiive. Vahest ei pea me isegi enam kunsti poole pöörduma, sest näeme niigi, et argielu ei meenuta enam tavapäraselt kogetut, vaid pigem düstoopiliste sugemetega kirjandus- või filmiteost. Ajastus, kuhu me oleme suure hooga ja selg ees sisse sõitnud, on kriisid normaalsus, need on hakanud seda defineerima.

Kui kaua peaksime veel fetišeerima maailma lõpu kuulutamist ja kapitalismi lõpu välistamist? Kas peale masohhismi kalduva pillimängu saaks meie uppuval laeval veel midagi teha?

Kogukonnaaed on üks viis, kuidas disainida sotsiaalseid suhteid koos kogukonnaga. Sotsiaalse disaini päevadel korraldati ekskursioon Lasnamäele.

Francisco Martínez

Karl Marx väitis, et filosoofid ei peaks maailma mitte ainult kirjeldama, vaid püüdma seda ka muuta. Seejuures ei käi maailmamuutmine vähemalt selle kõige vahetumal kujul mitte filosoofia ega ka kunsti, vaid disaini kaudu. Nagu on Boris Groys öelnud, siis kunst võib anda meile emotsionaalseid kogemusi, millest tulenevalt saame hakata ennast või end ümbritsevat kujundama, disain aga midagi sellist ei eelda, disainil on oma kõrgendatud agentsus. Maailma kujundamine disaini kaudu käib ka siis, kui tarbijad ja vahel isegi ka disainerid ise seda tähele ei pane. Siiski on vaid disainerid need, kes saavad vahetult sekkuda tootmisse, planeerimisse ja kujundamisse ning seeläbi trajektoore alternatiivsete tulevikukujutluste poole nihutada.

Positivistlikust, üldjuhul kapitalistlikku turgu veelgi võimendavatest tulevikukujutelmadest distantseeruv sotsiaalne disain ongi võtnud alternatiivide poole püüdlemise enda ülesandeks. Mida normaliseeritumad ja konventsionaalsemad on kriisid, seda rohkem vajame mitmekülgseid ja varasemast ebakonventsionaalsemaid meetodeid nendega tegelemiseks.

EKA sotsiaalse disaini päevad. Kunstiakadeemias korraldatud rahvusvahelisel sotsiaalse disaini päevadel arutleti selle üle, millistest põhimõtetest peaks sotsiaalne disain tänapäeval lähtuma, millistele globaalsetele ja lokaalsetele väljakutsetele vastu astuma. Aruteluringides ja töötubades puudutati nii sotsiaalse disainiga seotud ajaloolis-teoreetilisi aspekte kui ka jagati disainipraktika ja -haridusega seotud kogemusi. Otsiti kokkupuutepunkte sotsiaalse disainiga haakuvate distsipliinidega ning laiendati ja mõtestati ka tööriistakasti, mida on sotsiaalsel disaineril tänapäeval vaja. Kiiresti jõuti välja selleni, kas tänapäevane ülikooliharidus vastab üldse väljakutsetele, mida praegu isegi sõnastada ei suudeta. Viimasega peab rinda pistma ka EKAs arendatav sotsiaalse disaini magistriõppekava.

Igasugune disain on alati sotsiaalne, sest disainiprotsess on kollektiivne ning suunatud teistele inimestele või kogukondadele, antropotseenis üha enam ka teistele elusolenditele. Sotsiaalsed tingimused on eelduseks, et midagi üldse disainida: disainida saab tänu olemasolevatele sotsiaalsetele suhetele, mis ilmnevad argiobjektides ja -teenustes.

Materiaalsete toodete ja mitte­materiaalsete teenuste kaudu mõjutame ka oma käitumist, väärtushinnanguid, teadmisi, ideoloogiat, sotsiaalseid suhteid jms. Vahel jääb mulje, et kui mõnel ajakirjanikul või õppejõul tekib tunne, et ühiskonna kitsaskohtade kritiseerimine ei vii kuhugi, siis minnakse poliitikasse, kuid seejuures ei soovita märgata, et ka omas valdkonnas tegutsedes ollakse alati poliitilised. Niisamuti on ka disaineriga, kes liigselt tootele või lõpptulemusele orienteerituse tõttu unustab oma mõju ühiskonnaväärtuste loomisel (või hävitamisel) ning sotsiaalsete suhete kujundamisel (või nendega arvestamata jätmisel). Nii nagu ajakirjanik või õppejõud, nii eeldab ka disainer inimestevahelise võrgustiku olemasolu. Hea disainer suudab seda kriitiliselt vaadelda, misläbi ei tee lihtsalt objekte, vaid teeb neid eripärase sotsiaalse tunnetuse tõttu. Sotsiaalne disain ei seisa teistest disainidistsipliinidest eraldi, vaid imbub toote-, tekstiili-, graafiliste ja ka kõikide teiste disainerite praktikasse.

Sotsiaalne disain, mida EKA ürituse raames seostati kord liikumise, kord kogukonnaga, pakub interdistsiplinaarse väljundi erinevate disaini-, aga tegelikult ka teiste erialade inimestele, kes on ühiskonnaprotsesside suhtes tundlikud ja sooviksid ka positiivseid muutusi läbi viia. Eeldavad lõpuks ju ka üha komplekssemaks muutuvad kriisid eeskätt koostööd mitmete erialade vahel. Selliseks disainimiseks on vaja teatavat alandlikkust kogukonna liikmete suhtes, kellele või kellega koos disainitakse, mitmekülgset ja mõtestatud suhestumist kogukonna kui tervikuga ning seni õpitu unustamist, redigeerimist ja teistmoodi rakendamist.

Disain kui ühendaja. Disain ei ole kunagi neutraalne, sest iga toode või teenus kannab keskkondlikke, kultuurilisi ja ideoloogilisi väärtusi. Disain ja seejuures eriti sotsiaalne disain peaksid inimeste eristamise asemel pretendeerima hoopis nende sissearvamisele. Disain peaks inimesed kokku tooma, mitte tõrjuma marginaliseeritud rühmi ülikoolidest või poliitikast, mõnedest linnaosadest ja sealsetelt pinkidelt (vt kurikuulsaks saanud Camdeni pinki*). See ei tähenda mõistagi seda, et peaksime oma identiteedi või väärtushinnangud millegi universaalse, neutraalse ja seeläbi tähendusetu vastu välja vahetama. Otse vastupidi, konkreetsete kogukondade põhiselt töötades saame just inimeseks jääda.

Kapitalistlikele suurtootjatele ei ole tähtis, kas tarbijad toodete väärtust päriselt aduvad või mitte. See on umbes nagu tarbimiskultuuri konteksti tõstetud religioosne rituaal, mille puhul usk jumalasse on teisejärguline. Oluline on ainult see, et usutarbija oleks õiges kojas ja sooritaks kindlaid kultuurilisi praktikaid, olgu siis selleks ristimärgi tegemine või partnerkaardi läbi­tõmbamine. Selle kohta, milline on sellise praktika tähendus rituaalis osalejale, ei uurita ei ostukeskustes ega isegi mitte kirikutes.

Disain on alati olnud liigselt toote­keskne protsess. Sellele vastanduva sotsiaalse disaini jaoks ei pruugi lõpptulemus aga erilist tähtsust omada, orienteeritud ei olda mitte ainult eesmärgile, vaid uuritakse kriitiliselt ka põhjusi ja protsesse, kaalutakse, kas üldse on vaja sekkuda. Võib-olla ei ole mõni disainilahendus üldse vajalik, sest sellel pole positiivset mõju ühis- või kogukonnale? Võib-olla teeb see olukorra hoopis hullemaks? Äkki selleks, et olla hea disainer, tuleb vahel disainimist hoopis vältida? Kas mitte-disain saaks osutuda parimaks võimalikuks disainiks?

Sotsiaalne disain kui protsess. Sotsiaalne disain on protsessile endale orienteeritud. See on parandamise praktika, millel lõppu ei paista. Ühiskonda ja inimestevahelisi suhteid ei ole võimalik kunagi lõplikult tervendada. Ükski disainilahendus ei ole alatine ega paku lahendusi kõigile. Hierarhiatu ja avatud sotsiaalse disaini puhul teadvustatakse piiratust eriti teravalt.

Sotsiaalse disaini päevadel rõhutati sotsiaalsuse tagasipöördumist nii ülikoolis kui ka ühiskonnas laiemalt. Ehkki kleebime sotsiaalse elektri universaalteenuse sildiga kinni, oleme siiski neo­liberaalsest kasinuspoliitikast heaoluriigi poole eemaldumas. Fisher kritiseerib oma raamatus Margaret Thatcheri öeldut, et sellist asja nagu ühiskond ei ole olemas. Ebamäärasuses ja kriiside põhjustatud komplekssetes väljakutsetes ei saa toetuda millelegi muule kui sotsiaalsetele suhetele ühiskonnas.

* Camdeni pink esindab teatud tüüpi betoonist tänava­mööblit. Selle tellis Londoni Camdeni linnaosa volikogu ja 2012. aastal paigaldati see Camdeni tänavatele. Pink, mis on disainitud nii, et reguleerida avalikku käitumist (näiteks selle peal ei saa magada), pälvis väga kiiresti avalikkuse ja ka meedia hukkamõistu. Pink nimetati vaenuliku arhitektuuri tipuks.

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht