Sõna kurjuse ja nalja piiril

Vanessa Place: „Minu arvates on nalja puhul kõige naljakam see, et tõde muutub sõltuvalt publikust, ent naljakas osa jääb samaks.“

MARIA JUUR

Vanessa Place (snd 1968) on Ameerika luuletaja ja jurist. Kohtusin temaga aasta tagasi meie mõlema kodulinnas Los Angeleses. Tumedate lühikeste juuste ja karmi olekuga Vanessa justkui ei sobi inglite ehk blondide beibede linna. Juristina on Place autsaider kirjandus­maailmas ja vastupidi – kontseptuaalseid poeete, kes kirjandusest vabal ajal rasketes kuritegudes süüdi mõistetud kriminaale kaitsevad, võib tõenäoliselt ühe käe sõrmedel üles lugeda. Muu hulgas on Place ka LA kirjastuse Les Figures Press üks peatoimetajaid.

Novembris külastab Vanessa Place esimest korda Eestit, et NU performance’i-festivali raames ette kanda vägistamiskultuuriteemaline performance „Kui tahaksin su arvamust teada, eemaldaksin su huultelt teibi“ („If I wanted your opinion, I’d remove the duct tape“).

Maria Juur: Olin üllatunud, kui sain teada, et oled üles kasvanud Saksamaal USA sõjaväebaasis.

Vanessa Place: Tegu on huvitava seguga. Minu pere elas linnas, mitte baasis – seega olime ameeriklased Saksamaal ajal, kui Ameerika-vastased tundmused olid väga tugevad (1970ndate algul – M. J.). Mäletan veel pommitamisi, inimrööve ja napilt sihtmärgist mööda läinud kuule. Selline olukord on praegu kogu maailmas palju rohkem levinud. Sõjaväelase lapsena olin justkui nomaad, kelle üle valitseb totalitaarne režiim. Enne Saksamaale elama asumist kolisime iga kuue kuu tagant – riik dikteeris mu vanemate ja minu elu, määrates, mida kanda tohime ja poest osta saame. Idealiseerisime Ameerikat, elades ise mitteameerikalikku elu. See kogemus on mulle kindlasti õpetanud üht-teist esindamisest ja sümboolsest korrast. Samuti seda, kuidas toimib keel – inimeste- ja kohtadevaheliseks suhtlemiseks kasutatud „liim“. Loomulikult ei puudunud sealt ka juhuslikkus.

Juur: Sul on juristiharidus. Kirjandus­inimesed meil ja mujal on tihti akadeemilistel ametikohtadel. Sa oled küll õpetanud, kuid ei ole kunagi akadeemilisse ringkonda maandunud. Kuidas tasakaalustad oma kaht elusfääri?

Place: Pika kepiga vibutades, nagu köielkõndijad ikka.

Juur: Sind on seostatud kontseptuaalse poeesia (ConPo) liikumisega. Kuhu paigutatakse see liikumine Ameerika nüüdiskirjanduses? ConPo algataja Kenneth Goldsmithi töid on ka Eestis eksponeeritud. (http:// kumu.ekm.ee/syndmus/maailmaloomisliturgia-tammeoo-turnigurh/).

Place: Kenneth Goldsmith ja ka mina oleme suurema diskursuse osa. Meist mõlemast on saanud poeedid väljaspool luuleilma ning see võimatuseelement on teinud mõndagi võimalikuks. Olen veendunud, et nii õigusteadus kui ka luule eeldavad n-ö tunnistusse uskumist. Tunnistaja võib aga alati eksida. Luules saab keelest kunstiline probleem ning see on mind alati huvitanud. Inimesed tahavad ikka midagi öelda, selle asemel et lasta oludel ja sündmustel enda eest kõnelda. Sama probleem kerkib esile iga kunstilise meediumi puhul. Õnneks saan keelt liigutada eri kanalite kaudu.

Juur: Oled varem öelnud, et lääne ühiskond on liialt ohvrikeskne, selle asemel et tunda huvi kurjategija vastu. Sa oled kasutanud oma kirjandusteostes kohtujuhtumite keelt. Oled nagu seaduse ja sõna ning laialivalguva, segase kuriteo vahendaja-tõlk. Kas sind huvitab personifitseeritud kurjuse idee?

Place: Ühiskonnana koosneme ka kurjategijatest, kelle oleme ise loonud. Kurjus, eriti äärmuslik kurjus, huvitab mind väga. Käsitada end ohvrina on ainult üks võimalikest variantidest, sellest saame informatsiooni, ent põhimõtteliselt on tegemist teise korruse aknast vastu pead kukkunud vasaraga. Koomilisel moel nii nagu multikates – metafüüsiliselt ja ka füüsiliselt. Taas on keegi elu kaotanud. Õigem oleks minna üles teisele korrusele ja uurida, miks on kahtlusalusel kodus nii palju vasaraid. Miks ta neid aknast alla loobib ja kuidas sihtmärke valib? Oma vaatenurgast oleme ohvriks sattunud juhuslikult, ent kurjategija poolt on ohvri valik vaat et liigagi kindel.

Süütuid on lihtne haletseda, kuid rahuldust see eriti ei tekita. Peaksime hoopis kurjategijad õndsaks kuulutama. Mitte otstarbekohastama – see on oluline muudel põhjustel –, vaid pühitsema. Kurjuseta on jumala armust rääkida rumal.

Juur: Sinu performance „Kui tahaksin su arvamust teada …“ on keskendatud vägistamisele ja patriarhaalse kultuuri kummalisele kõrvalproduktile – vägistamisnaljadele. USAs kasutatakse palju mõistet rape culture ehk vägistamiskultuur, mis hõlmab nii tõsiseid seksuaalkuritegusid kui ka juhuslikku kabistamist, mida sageli tõsiselt ei võeta ega tähele ei panda. Ameerikas karistatakse seksuaalkurjategijaid väga karmilt. Eestis šokeeris sel aastal paljusid uudis, et magava purjus kliendi vägistanud taksojuht sai ainult 18 kuud tingimisi. USAs oleks sellise teo eest aastateks kinni pandud. Eestis võib 14aastane vabalt täiskasvanuga seksuaalelu elada, USAs on alla 17- või 18aastasega, sõltuvalt osariigist, vahekorras olemine seaduse järgi vägistamine. Nii et vägistamisel on väga erinev tähendus. Kuidas ja miks jõudsid vägistajate kohtus esindamise juurest vägistamisnaljadeni?

Place: Freud on öelnud, et nali on allasurutud seksuaalse ja/või vaenuliku emotsiooni väljendus. Kontseptuaalselt on vägistamisnali seega täiuslik nali. Eriti kui kuulutakse gruppi, kelle üle tihti nalja heidetakse. Juristide kohta leidub lõputult anekdoote, seega advokaadina tajun alateadlikku hirmugi, soovides samal ajal saboteerida neid, kes minu üle nalja viskavad. Siit ka soov nalja kaudu provotseerida. Vahel öeldakse, et miski on naljakas, sest see on tõsi („It’s funny because it’s true“). Minu arvates on kõige naljakam see, et tõde muutub sõltuvalt publikust, ent naljakas osa jääb samaks. Kui palju juriste on tarvis elektripirni vahetamiseks? Aga kui palju feministe?

Juur: Advokaadina võitled tihti vähemuste hulka kuuluvate vaeste kurjategijate eest. Miks tembeldasid paljud kirjandustegelased luuletaja (mitte jurist) Vanessa Place’i eelmisel aastal rassistiks? Levitasid Twitteri kaudu teosest „Tuulest viidud“ võetud fragmente, mis olid oma olemuselt rassistlikud. „Tuulest viidud“ on Ameerika (pop)kultuuri üks tüvitekste, mis paraku on ja jääb rassistlikuks, kuigi paljud ei soovi seda tunnistada. Aga kas sellise teksti levitaja on samuti rassist? Kui valgenahalised lähevad läbi elu, väites, et ei tea oma nn valgete privileegist midagi, siis sinust sai justkui kurjategija-märter. Sina võtsid süü omaks, tagajärjed on mõjutanud su karjääri. Sind eemaldati ürituste kavast, luulenõukogudest jne. Kuidas kommenteerid?

Place: Esindan Ameerika valgenahalisi naisi. Sünnijärgselt on mulle seega osaks langenud mitmesuguseid privileege, aga ka kohustusi. Otsus „Tuulest viidud“ tekst varastada, omastada ja taasesitada läks vastuollu kirjutatud ja kirjutamata seadustega, mis puudutavad seda, mida on valge, musta või kollase nahavärvusega inimesel õigus öelda. Huvitaval kombel karistati mind vaid kirjutamata ehk kokkuleppeliste seaduste rikkumise eest. Mind eemaldati konverentsidelt ja näitustelt, väljaannetest ja üritustelt. Ühismeedias asusid mind ründama inimesed, kes usuvad progressiivsesse poliitikasse ja identiteedi pühadusse. Nende veenmine ei ole minu probleem, ma ei nõustu ega lükka midagi ümber. Ma ei kavatse oma seisukohta muuta ega ka väita, et nende kriitika on vale. Nende kriitika on sama hea nagu ükskõik missugune teine kriitika. Kas kasutu? Jah, aga võib-olla see oligi nende eesmärk. Või siis oli lõpptulemus sellest projektist võrsunud performance.

Muu hulgas peaksime rääkima ühismeediast, kuidas see suhtlusplatvorm pidevalt vastuolusid toodab, samal ajal kinnistades omavahel nõustujate identiteeti. Lõppude lõpuks teeb see ideede müümise lihtsamaks. Ühismeedia toimimismudel eeldab, et valged ameeriklannad on pahavõitu, misjärel nad saavad nõuda oma moraalse autoriteedi taastamist. Olen laisk valge ameeriklanna.

Juur: Eestlased ei ole väga rassitundlikud. Veel hiljuti esines meie vaadatuimas telesaates kuulus näitleja mustaks värvitud näoga. USAs on blackface’i ehk mustaks võõbatud näoga avalikkuse ette tulek täielik tabu. Kuidas võtad kokku Ameerika teekonna rassismist rassiliselt tundliku ühiskonnani?

Place: Olla valge Ameerikas tähendab ühtaegu nahavärvi poolt määratud kogemuse igapäevast läbielamist ja ka selle kogemuse tähenduse süütut ignoreerimist. Teisisõnu, rassist tuleb vaikida. Tuleb teeselda, et ei oska midagi öelda, kuna puudub rassismikogemus, s.t esitleda oma vaikimist kui viisakust rassismi all kannatajate suhtes. Seda nimetatakse lolli mängimiseks. Mis mõtet on noogutada, kui keegi rassismi selgitada üritab, probleem ei ole info puudumises. See on sama hea, kui pärast Nürnbergi protsessi ütlesid natsid, et ei tea holokaustist midagi, sest ei ole seda ise kogenud. Minu arvates ei tohiks praegusel ajal Ameerikas rumala vabanduse taha pugeda. Selline käitumine on labane. Ma ei oska pugeda, ometi ei sattunud ma ka juhuslikult skandaali keerisesse. Seadsin lõksu üles ja jäin pealt vaatama. Mulle ei andestatud.

Juur: Kõigest hoolimata on sul olnud väga põnev karjäär. Guugeldades selgub, et oled tegutsenud muuseas ka „Sõja­printsess Xena“ telesarja stsenaristina. Mida plaanid järgmiseks?

Place: Veelgi enam sõjakeerises sepistatud kirge, võimu ja ohtusid.