Sõber muuseum

Muuseumide väljapoole suunatud tegevus peab lähtuma külastajate, mitte muuseumitöötajate soovidest ja vajadustest.

KRISTI PAATSI

Eestlased on muuseumirahvas. Muuseumides käiakse ja usutavasti seal ka meeldib, sest miks muidu külastati 2018. aastal Eesti muuseume pea kolm ja pool miljonit korda. Kui poleks huvi, poleks meil maailma üht suuremat muuseumide kontsentratsiooni elaniku kohta. Eks see ole juba ka teada info – paljud alustavad muuseumidest kirjutades samade ridadega.

Kuidas ja kuhupoole on muuseumid aga liikumas? Ikka selle poole, et olla külastajale lähemal, temaga koos, talle vajalikud justkui head sõbrad, kes kuuluvad lahutamatult tema ellu. Muuseum on aina sagedamini pigem sotsiaalne, mitte klassikaline kogudele keskendunud institutsioon.

Muuseumide tegevusse on kaasatud aina rohkem inimesi nii-öelda tänavalt ning mitte sugugi ainult sellepärast, et müüa rohkem pileteid või hankida annetajaid. Külastajad, nii üksi kui ka gruppidena, kaasatakse loomeprotsessi ja selle teostamisse, neilt küsitakse nõu ja neid kuulatakse. Nendega arutatakse asjad läbi, just nii, nagu teevad sõbrad omavahel.

Eesti Rahva Muuseumis on näiteks osalussaal, mille näituseidee saab kes tahes iga-aastasel võistlusel „Oma näitus“ välja pakkuda. Saabunud ettepanekuid hääletatakse avalikult, võiduidee elluviimiseks annab ERM ka oma rahalise panuse.

Viimsi sõjamuuseumi tuleb tunnustada hiljutise mastaapse ettevõtmise eest: Vabadussõja 100. aastapäeva tähistati soomusrong nr 7 Wabaduse ringsõiduga mööda Eestit. Aasta jooksul peatus rong neljakümne ühes jaamas üle Eesti. Rongis eksponeeritud näitusele ja sellega Vabadussõja ajaloo tutvustamisse kaasati kümneid ajaloohuvilisi ja koduloouurijaid. Eesti Sõjamuuseum tõi näituse kohale, kuid selle vahendajaks olid muuseumi sõbrad, keda jätkus igasse Eesti nurka.

Sõjamuuseumiga mõneti sarnaselt on kaaslinlaste seast häid partnereid leidnud näiteks Tampere muuseumikeskus Vapriikki, kus mõned aastad tagasi lükati käima monumendi adopteerimise liikumine. Nagu meilgi pahatihti kipub olema, on ka põhjanaabritel sageli hoolt vajavat kultuuripärandit rohkem kui mäluasutustel võimalusi. Monumentide adopteerimise aktsiooniga kutsuti organisatsioone, koole ja sõpruskondi üles võtma mõni ajaloopärl oma hoole alla. Viie aasta jooksul on liikumine levinud ka mitmesse teise Soome linna, sealhulgas Helsingisse. Liikumist on 2016. aastal hinnatud Europa Nostra auhinnaga.

Koos loodud muuseum. Ühistööna võib ka muuseumi asutada. Nii on Kalamajas valmimas asumimuuseum, mida on algusest peale arendatud koostöös sealsete elanikega. Tallinna Linnamuuseumi filiaaliga jätkatakse 2014. aastal alguse saanud Tallinna linnaosade projekte. Esimene pääsuke oli Telliskivi loomelinnakus nädalaks avatud Telliskivi tänava loole pühendatud hüpikmuuseum, samalaadne projekt sai teoks ka Mustamäel.

Kalamaja muuseumi mõte hakkas idanema 2018. aasta algul, sest Kotzebue tänava mänguasjamuuseumi hoone oli väga halvas seisus ja külastajaidki vähe. Hädasti oli vaja sisulist ja välist uuendamist. Kuna Kalamaja elanikel on omanäoline identiteet ja sealne (kultuuri)-elu kirju – Kalamaja on pealegi rikkaliku ajaloopärandiga Tallinna vanim eeslinn –, sündis mõte pakkuda kalamajalastele välja oma muuseumi mõte. Selleks et sellest saaks ikka tõepoolest nende oma muuseum, viidi läbi küsitlus. Sellele vastas üle kahesaja inimese.

Küsitlusest selgus, et puudust tuntakse kokkusaamispaigast, kus on suur ala, mis sobib lastele ning peredega ettevõtmisteks. Kalamajalased on olnud ka tihedalt kaasatud muuseumi asutamise protsessi ning püsinäituse idee vormus sealsete inimeste kaasabil avalike mõttetalgute käigus. Aruteludes settis muuseumi kontseptsioon: püsinäitusel leiavad kajastamist Kalamaja inimtüübid läbi aja, müütilisest esivanemast praeguste asukateni, ka lemmikloomadeni, läbi muuseumimaja võiks kulgeda hoonete lugu. Kalamajalaste valida jäi ka muuseumi visuaalne identiteet. Disainibüroo Refleks osales meie mõttetalgutel ja kokkusaamistel ning pakkus kuuldu põhjal välja neli logokavandit, mille seast sai veebi kaudu, aga ka muuseumi hoone ees paberkujul valida oma lemmiku. Osalus oli üle ootuste hea: kokku hääletas 555 inimest.

Kontseptuaalse ja visuaalse vundamendi valamise kõrval on asumi elanikud andnud oma panuse ka uue püsinäituse sisu valmimisel. Oleme salvestanud intervjuusid kümnete endiste ja praeguste kalamajalastega ning kogunud neilt hulgaliselt esemeid, et jutustada oma paikkonna lugu. Näiteks on muuseumisse jõudnud nelikümmend üks aastat Salme tänaval elanud Artur Rinne joonistatud sketš ning raamatu „Õhus on Kalamaja“ autori Bianka Soe toruklambritest ehted. Näiteks ka külastajate seas armastatud Dublini muuseumile (Little Museum of Dublin) on dublinlased annetatud rohkem kui 5000 museaali.

Täiskasvanute kõrval kaasasime protsessi ka lapsed. Tegime seda küllaltki traditsioonilisel moel: kutsusime Kalamaja ja Põhja-Tallinna lapsed Kalamajast joonistama ja kirjutama, looma muuseumile maskotti, mõtlema välja toredat mängu Kalamaja teemal, kirjeldama oma lemmikkohti. Kõigile kaasa löönud klassi- ja lasteaiarühmadele viisime läbi Kalamaja mängulise külastustuuri. Juba enne muuseumi avamist saab laste kaastöid näha Balti jaama tunnelis ja turul. Tööd leiavad koha ka muuseumis: nendega kujundatakse pereala.

Käsi pulsil. Ennekõike kõnetab paikkonna elanikke siiski see, mis toimub seal just praegu. 2011. aastal taheti Hollandis Hoorni linna keskväljakult maha võtta Ida-India Kompanii kindralkuberneri Jan Pieterszoon Coeni (1587–1629) skulptuuri, kuna tegemist oli brutaalse kolonisaatoriga, keda süüdistati genotsiidis. Skulptuuri teisaldamise plaan tekitas ühiskonnas ulatusliku arutelu, mille peale sealne muuseum reageeris kiirelt ning avas näituse, kus toodi välja faktid kindralkuberneri ja temaga seotud sündmuste kohta. Näitusel said inimesed oma arvamuse kujundada ja lõpus ka hääle anda, kas kuju peaks Hoorni keskväljakule jääma või mitte. Kuju seisab oma kohal siiani.

Ka Kalamajas on mitmeid põletavaid teemaid. Päevakajaliste teemade tarvis on muuseumis ajutiste näituste ala. Avanäitusena paneme seal välja materjali Kalamaja inimestele väga tähtsa paiga, Kalaranna ja selle arendusprotsessi kohta. Näituse kuraatorid on Telliskivi seltsi liikmed ja urbanistid Teele Pehk ja Triin Talk, kes heidavad pilgu Kalamaja asumi ühe nurga loole ja analüüsivad linnaruumi arengutendentse.

Muuseumil ei tasu tänapäeval ennast piiritleda hoonega, kus tegutsetakse. Eelkõige kogukonnamuuseumid peaksid minema oma inimeste keskele. Hea näide on „EV 100“ raames korraldatud Vabamu rändnäitus „Meie kodude peremees“ („Master of Our Own Homes“). Ameerika Ühendriikide eestlased said sellega võimaluse tähistada Eesti sajandat aastapäeva ning tutvustada seda sündmust ka oma naabritele ja sõpradele, panustades ise programmi ja ka korraldamisse. Näitus oli väljas parkides, kaubanduskeskustes jm, seal, kus on inimesed.

Fotokuuga koostöös korraldasime oma näituse „Kuhu ühtegi päikesekiirt ei paista“, kus kasutasime Hans Soosaare fotosid, millel on jäädvustatud 1920. ja 1930. aastate Kalamaja kehvad korteriolud ja nende elanikud. Koos Kalamaja korteriühistutega paigaldasime kümme fotostendi just nende majade ette, kus need inimesed kunagi olid elanud, et viia kokku praegused ja endised kalamajalased. Majade ette paigaldatud fotodesse suhtuti emotsionaalselt ja need elavdasid korteriühistu elanike läbikäimist. Näituse giidituurid tõid Kalamajja ka endisi elanikke.

Kas nii tuleks edaspidi korraldada kõiki ajutisi ja püsinäitusi? Kindlasti mitte. Küll aga tasub meeles pidada, kelle tarvis muuseumid tegutsevad, ja seetõttu tuleb oma sihtrühmadelt küsida, mida nemad näha tahavad. Muuseumide väljapoole suunatud tegevus peab lähtuma külastajate, mitte muuseumitöötajate soovidest ja vajadustest.

Kristi Paatsi on Tallinna Linna­muuseumi Kalamaja muuseumi juhataja.