Silvi Väljali tööpäev kestab

Jüri Hain

30. jaanuaril 85. sünnipäeva tähistanud Silvi Väljalist on keeruline kirjutada. Peapõhjuseks asjaolu, et seni on kõikide tema juubelite puhul kõnede-kirjutiste põhirõhk olnud Silvi Väljali kirjutatud ja illustreeritud raamatu „Jussikese seitse sõpra” edulool ja viimase üha kummastavamal jätkumisel. Erandiks ei saaks nagu olla ka järjekordne tähtpäev, sest eelmisest möödunud viie aasta jooksul on lisandunud selle teose uued väljaanded, uued tõlked, uued keeled. Teadaolevalt on „Jussikese seitse sõpra” ilmunud nüüd kahekümne neljas keeles (tegelikult võib neid olla juba mõni enamgi). Sellega on kaetud leviala Fääri saartest Jaapanini, ulatutud Tseilonini (singaleesi keel) ja Indiasse (bengali, marathi ja telugu keel). 1966. aastal eestikeelsena ilma saadetud Jussikene ei tunne kirjapildi järgi ennast ammu ära (näiteks gaeli keeles on ta Donaillin), kuid on piltidel ikka ja igal pool sama näoga: selle raamatu edukäik on seotud sõna ja pildi endastmõistetava ühtekuuluvusega. Vähemalt peaaegu pool sajandit oli see nii, kuid tänaseks on selleski osas toimunud/toimumas muutused: raamatu aineil on tehtud näitemäng ja seda ka teatritükina tõlgitud juba seitsmesse keelde. Ühesõnaga, üllatav ja üllatuslikult jätkuv edu, mille seletused on siiani jäänud sedavõrd napilt seda fenomeni avavaks, et siinkohal pole ilmselt mõtet järjekordse katsetusega riskida. Seejuures tuleb tõdeda, et suurel triumfil on varjupoolgi: ei kirjanikuna ega kõnesoleva raamatu illustraatorina ei tõuse Silvi Väljal eraldi sedavõrd esile, nagu seda eeldaks raamatu edu. Kuigi eesti kirjarahva hulgas vaevalt et keegi suudab temaga võistelda võõrkeelte arvult, millesse teos tõlgitud, pole ta kirjanik. Tegemist on kunstniku ainsa kirjandusliku oopusega, mille ajendas ette võtma puhtpragmaatiline põhjus – oli tarvis teksti, mida illustreerida.

„Jussikese …” illustratiivne osa aga peegeldab suurepäraselt 1960. aastate raamatuillustratsiooni suundumusi, mil varem sunniviisiliselt rakendatud realisminõude asendas vabam suhtumine, mis tõi kaasa väljakutsuvaltki rõhutatud stilisatsiooni, mida sünnimomendil esindas ka „Jussike …”. Kümmekond aastat hiljem, kirjutades „Jussikese seitsmest sõbrast”, konstateeris kunstiteadlane Rein Loodus nende illustratsioonide kindlat üldkompositsiooni, kuid pidas tarvilikuks lisada, et: „Oma ratsionaalse, vahel skemaatilisegi joonistuslaadi juures näib kunstnik lasteetendust loova režissöörina”. Siin on ühendatud taktitundelise kirjutaja kriitikahõnguline otsustus võimaliku vabandusega, miks see lahendus sobib ka sellisena. Selleks ajaks oli küll mõneti muutunud ka Silvi Väljali kunstnikukäekiri, teisenenud nüansirikkamaks, vormilt mitmekesisemaks, kuid ta on alati paistnud silma kirjandusliku tekstiga sobiva haakumise poolest. Ja seda tänaseni, sest nii nagu Silvi Väljal pole enam kunagi püüdnud olla kirjanik, pole ta ka kunstnikuna jäänud „Jussikese…” edutee vangiks. Väikeste raamatussesüvenejate (kes pildilisest saatest eriti huvitatud) ja suureks kasvanud raamatulehitsejate õnneks.

Kunstniku loomingu kestmisest on sedakorda andnud veenva tõenduse mitu näitust ja üritust. Vabaduse galerii isikunäitus „Minu muinasjutumets ja trollide maa” (23. I – 16. II), mille ekspositsioon koosnes põhiosas 2012. aastal valminud metsaainelistest pastellmaalidest, lisaks mõned piltmeenutused „trollide maast” Norrast, tuletas järjekordselt meelde, et Silvi Väljal pole illustraatoriloorberitele puhkama jäänud ja naudib ka kirjanduslikust tekstist rippumatut eneseväljendust. Ühtlasi näitas ta järjekordselt, et mets, puud on tema loomingu üks peamine inspiratsiooniallikas (viis aastat samas toimunud näitus „Minu maailm” oli pühendatud üksikutele puudele, Palivere hiiepuust Muhu hiigelkadakani).

Päev enne juubelit esitleti Nõmme raamatukogus Silvi Väljali illustreeritud Ernst Enno luulevalimikku „Pimesikk” (koostaja Olivia Saar), mis on järjekordne märk sellest, et tema loomingu osalusega kirjandusteoseid ilmub järjest. Veebruaris ja märtsis (13. II – 6. III) oli aga rahvusraamatukogus väljas ulatuslik väljapanek Silvi Väljali raamatuillustratsioonidest. Raamatukogus on tallel kolmekümne viie tema illustreeritud raamatu kokku 626 illustratsiooni-originaali, millest oli tehtud ülevaatlik ja mõjus valik. Lisaks oli eksponeeritud ka väike valik tema poolt lastele tehtud eksliibriseid, mis tekitasid meeldiva kooskõla illustratsioonidega ning mõjusid ühtlasi meeldetuletusena, et Silvi Väljali näol on tegemist meie ühe kõige viljakama eksliibrisekunstnikuga, kelle loodud raamatumärkide koguarv ulatub kuuesajani (neist on rahvusraamatukogu kollektsioonis 485). Juubilari ei unustanud ka Eesti Lastekirjanduse Keskus, mille varakambriks nimetatud näitusesaalis on avatud Silvi Väljali illustreeritud lasteraamatute väljapanek. Tähtsaim järeldus kõigest toimunust on teadmine, et kunstniku tööpäev kestab!