Siis, kui Sirp puhkas

Juta Kivimäe

Andro Kööbi näitus „Grand Coulisse” Kunstihoone galeriis 18. VI –12. VII , Eve Kase näitus Eesti Panga kuppelgaleriis kuni 4. X, Mari Roosvalti „Lagi” Vabaduse galeriis 30. VI – 11. VII , Marko Nautrase Tallinna Linnagaleriis „Vuje” 29. – 18. VII . Siis kui Sirp puhkas, täitusid Tallinna kunstigaleriid uute näitustega. Neist nelja vaatlen  lähemalt lihtsalt seetõttu, et igaühte neist saatis tihe lisaväärtuste bukett, allusioonid maailmakultuuri erinevatesse ajastutesse ja meie lähiminevikku.      

Andro Kööbi „Grand Coulisse” haaras esmavaatlusel maaliliselt perfektse estetismiga. Mitmete ajastute kaunid aksessuaarid, katoliikliku absolutismi vaimsuses loodud, sadade anonüümsete käte poolt korras hoitud baroksed aiad ja ehitised hurmavad tänagi oma teatraalsusega paljude meeli, ent on muutunud  turistiatraktsiooniks näiteks Loire’i oru losside marsruudil. Versailles’ barokkpargi territoorium aiva väheneb ja Kadrioru pargis on mustrilised lilleparterid nauditavad enamasti vaid lossi tagaaias. Ometi on see ajastu midagi, mida turistidena ihaleme. Koondunud võimutäiusega paratamatult seotud ebaõiglus jättis enamiku „suure” ajastu inimkonnast küll kahjuks ilma ka kõige elementaarsemast. Ent Andro Kööp ei ole unustanud ajaloo julmust  ega ilu. Vahe disainerimõistus on lahanud „suuri kulisse” kui inimihaluste dekoratsioone. Maalitud rastrid mitte ainult ei mõju nihet tekitavalt, vaid ka ülimalt elegantselt, maalidel on kaasas erutavaid aksessuaare. Pastoossesse paabusinisesse värvikihti on puistatud briljandilihvis tehnilised kivid. Mõelgem siinkohal kitsaste baroksete kaelfassaadidega Amsterdami kalliskivitänaval oma lauakese taga küürutavale juudi juveliirile. Ta on hirmust ja erutusest  kaotanud teadvuse suurekaraadilise teemanti saagimise järel ning rõõmustab ärgates perfektselt tehtud töö üle. Ees ootab kuid veatult lihvitud briljandi valmimiseni. Ent täna oskab ehedat briljanti tööstuslikult toodetud tsitriinist eristada vaid mõni silmapaar. Andro Kööp on seepeale tulistanud püstolist mõned lasud tihkesse materjali. Perfektsed lasujäljed toovad esile materjali vastupanu. Inimese käsi tunnetab alusraamile veetud tekstiili vastupanu  pintsliga värvi kandes. Usun, et kunstnik naudib mõlemat materjalitunnetust. Kunstnik ja mingilgi moel haritud vaataja on koos teadlikud barokse maailma ja kõige teravmeelsemate inimlike mõttekonstruktsioonide saatusest võimule ja omakasule orienteeritud reaalsuses. See teebki näituse nii nauditavaks ja elitaarseks. Külastajad lahkuvad kulisside vahelt rahulolevalt ja kujutlevad end kuldsete mesilastega üle külvatud kuningamantleis. 

Eve Kase tagasivaateline näitus Eesti Pangas on tõeline balsam pärast seda, kui olen sattunud meedias lugema täiesti normaalsete ja üldaktsepteeritud kultuuritegelaste jaburaid  kirjutisi. Nad väidavad, et enne 1991. aastat ei olnud Eesti territooriumil vähimatki kultuuri (viimane kultuurijälg lõppes 1941. aastal, viivuks ilmus midagi Saksa okupatsiooni aastail ja lahkus jälle koos nõukogude vägede sissetungiga 1944. aastal). Eriti karuseks tegi hinge viimaste aastate menukirjaniku ja filmimeistri Sofi Oksaneni juunis nähtud teleintervjuu, milles ta kinnitas kaljukindlalt, et eesti inimesed olid veel kaheksakümnendailgi vaid statistilised  numbrid, vähimategi inimlike ja kultuuriliste mõõdeteta. Ei olnud ei mehi ega naisi, ei olnud … ei mäletagi täpselt mida. Ometi olid 1980. lõpuaastate graafikas olemas Eve Kase suurte selgete kujunditega mütoloogilised olendid. Mäletan isegi selgelt, kuidas graafikasse ja maali jalutasid sisse rahvusromantilised jumalad senitundmatus uuspaganlikus versioonis. Graafika ilme muutus kardinaalselt. See kõik tuli näitusel meelde ja tõi kaasa hulgaliselt  hinnalisi lisamälestusi järsku muutunud kunstinäitustest. Ent need muutused tulid ju ometi meiega kaasa sestsamast halvast ajast, kus kõik asjaomased olid püüdnud anda oma parima, olgu siis aeg milline iganes. Eve Kase massiivne loovus on eesti graafikat muutnud. Ta oli uuendajate hulgas kaheksakümnendail, ent tuli ometi sellestsamast nõukogude tegelikkusest, mida nüüd tollased kultuuriheerosed väsimatult kultuurituks  püüavad tembeldada.     

Panga galerii kolmel korrusel meenutatakse lähiajalugu. Signe Kivi lahkus ministri toolilt ajal, mil sai teada kultuurkapitali direktori  süüdimatust raha ärandamisest. Pretsedenditu juhus, ent 2007. aastal valminud asjaosaliste digitaalportreed minister Signest ja mängur Avost on esinduslikud ja kiretud. Mis nende kahega tegelikult juhtus, võib vaataja lugeda kuldselt etiketilt. Nagu muuseumis. Võõrandusefekt on täielik. Seda näitust jõuab veel külastada oktoobri alguseni. Tuleb vaid ette helistada Eesti Panga telefonil 668 0751. Mari Roosvalti „Lagi” oli maalinäitus, milles  uuriti mitmete maade ja ajastute lagesid. Rikast ja külluslikku paletti kasutav maalija nagu rõhutaks, kui värviküllane võib maailm olla. Mari Roosvalt on kujunenud viimasel kümnendil rändavaks maalijaks, kes reisib palju ja talletab Veneetsia, Hiina või Kesk-Aasia reiside elamuslikud arhitektuurivaated esmalt fotodena. Fotokorjetest lähtusid ka tema varasemate maalide ülesehitused või vähemalt rikastasid end fotokorjetega, ent viimaste aastate  maalilisem laad oleks nagu selja taha jätmas senist ekpressiivse abstraktse õlimaali ja fotokorjete tähendusliku rohkuse sümbioosi. Kuigi fotopanused polegi tegelikult maalidelt päriselt kadunud, on need enam integreeritud maalilisse kaosesse. Ta liigub suure vabadusega kultuurilooliselt rikka materjali kohal, väärtustades puhtmaalilisi ekspressiivseid arenguid ja moodustades kõigest kogetust mitmekihilisi ja mitmeti loetavaid põiminguid. Roosvaltil  on õnnestunud vaataja juhtida tajuma maalijat vallanud déjà vu tunnet ajalooliselt tuntud interjöörides ja leidma samu fragmente, värviharmooniaid ning valguselamusi, mis on teda ennast paelunud. 

Alles hiljutine näitus Draakoni galeriis interpreteeris linnakultuuri objekte. Mõlema näituse puhul õnnestus Mari Roosvaltil luua peaaegu samalaadne elamuslik atmosfäär. Ta on liikunud üsna vabalt sajandite kohal ja näinud asju omamoodi võluvalt detailidele keskendudes. Kirgas ja universaalselt tajutav maalielamus on tegelikult tänapäeval üha  raskemini saavutatav. Ka Mari Roosvalti puhul tuleb ja räägib keegi igal näitusel jälle uuesti tema isa, vanameister Evald Okase virtuoossest pintslikirjast, nagu oleks maalikeel midagi päritavat. Samas ongi maalikunstnikust isa maalijale väärtus, häälestatus lapsepõlvest, nagu ka lapsepõlves kogetud ühine reis Veneetsiasse. 

Elamuslik ja perfektselt teostatud fotonäitus Tallinna Linnagaleriis oli noore EKA õppejõu Marko Nautrase „Vuje” („Nähtud”). Tuline kahju, et näitus kestis nii lühikest aega, aga Linnagalerii puhul on see kahjuks paratamatu. Paljudes filmides ja fotokunstis läbi elatud piilumisteema on esitatud ülimalt elegantselt ja  samas, miks mitte pildistada ka aknaid, mille taga elavad end isegi varjata ei ürita. Suurlinnaelu suhted, rõõmsad kohtumised, tülpimusja tülisituatsioonid on ladustunud galerii seintele esteetiliste kogumitena. Juhupildistustena, millel on värskust ja eluline energia. Tegelikult on vuajerism teadlikult elanud inimkultuuris juba sajandeid kui mitte kauemgi. Totalitaarsetes ühiskondades usuti massiliselt, et „suur vend” jälgib meid kogu aeg, isegi  eeldati seda. Rääkimata minugi lapsepõlves kogetud ähvardusest, et ma pole kunagi täielikult üksi, jumal näeb igat mu mõtetki. Jumal kui piiluja või õigemini kõikenägev silm on ju ülimalt võimas figuur inimese kujunemisel. Püüa kui palju tahes, ta näeb nagunii kõiki su väiklasi mõtteid. Pisut lohutas teadmine, et minuga ei tegele siiski Tema ise, vaid südamlikud ja kannatlikud kaitseinglid.       

Olin sellel näitusel korduvalt, hoolimata närvetavast kuumusest ja kuulasin muide ka suurima huviga eestikeelseid kommentaare. Võõrkeelsed olid enamasti möönvad ja neid oli palju, suvel on selle kandi galeriid enamasti alati külastajatega õnnistatud. Eriti vanema generatsiooni vaatajailt võis kuulda ootamatuid meenutusi külakultuuri keeldudest, need tulid mulle endalegi meelde. Mu abikaasa vanaema keelas lapsi alati akendest sisse vaadata. „Nii ei tehta, see pole ilus,” kõlas tema suust alatihti, sest aknad olid madalad ja tulepaistel oli hea suurde talukööki sisse vaadata. Tegelikkuses oli külakeskkonnas iga inimese  liigutus ja mõte kogukonnale teada. Külavuajerism oli muidugi pisut teistsugune nähtus. Suurlinnas tähistab kõikjale nähtavus muu kõrval ka elupulsi intensiivsust. Varjumine on ju alati võimalik, tundub, et keegi lihtsalt ei vaevu eriti.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht