Seksuaalsus, perekond elik sotsiaalne kunst

Margus Kiis

Anna-Stina Treumundi „Sina, mina ja kõik, keda me ei tea” Y-galeriis 26. X – 10. XI; Erki Meistri „Kas teie usute?” Tartu Lastekunstikooli galeriis 3. – 26. XI.  Anna-Stina Treumundi ja Erki Meistri näitus olid huvitavad eelkõige asjaolu tõttu, et sattusid täiesti juhuslikult ühel ajal ühte linna, tegemist ei olnud galeristide n-ö vandenõuga. Need olid vastandlikud ja samal ajal sarnased. Mõlemad on Tallinnast (ja väga tallinlikud), mõlemad ignoreerisid esteetikat, olid kindla  sõnumiga sotsiaalse kunsti nähtused, vormilt minimalistlikud (selle omadussõna, mitte kunstivoolu mõttes), sõnakesksed ja heliliselt rütmilised. 

Treumundi näitust võis esimest korda näha Tallinna Kunstihoone galeriis selle aasta aprillis. See koosnes suuremalt jaolt praegu väga levinud staatilise rõhuga fotodest erinevates (kuid enamasti justkui külmunud) poosides autorist ja tema sõpradest. Kui ei teaks, poleks põhjust seda seostada seksuaalvähemustega. Vaid tööde pealkirjad viitavad sellele. Iseenesest on huvitav fenomen seegi, et kunsti lahterdatakse autori seksuaalse käitumise  tüübi järgi. Pärast kolmkümmend ja enam aastat homoaktivismi ei julgekski selles asjus küsimusi esitama hakata, aga siiski. Pole kuulnud, et korraldatakse näiteks vanapoiste kunsti näitusi. Või räägitakse spetsiifilisest vanatüdrukute kultuurist. Seksuaalse käitumise eripära tundub olevat sama kunstikauge kui toitumiseelistus. Taimetoitlaste kunst? 

Kunsti esitlemine spetsiifilise homokunstina tundub natuke ebaausa võttena, umbes nagu spordivõistlusel eelise andmisena düsgraafikule. Kuigi samas võib homokunst toimida selles mõttes, et kunstnik kasutab oma sotsiaalpühholoogilisi probleeme (mis vähemuse  esindajana tal ühiskonnas kindlasti tekivad), et luua mõjuvamat kunsti, oma vähemuse spetsiifikat siiski eriliselt rõhutamata. Treumund pole sellega oma fotode puhul hakkama saanud. Kui vaataja ei tea midagi kunstniku sotsiaalpsühholoogilistest probleemidest, jäävad ta fotod väheütlevaks. 

Anna-Stina Treumundil oli eksponeeritud ka video „Printsessi päevikud”, mis oli selle näituse kõige mõjuvam osa. Selles kordab valges särgis valges nurgas seljaga vaataja poole seisev neiu nagu mantrat: „Ma pean sünnitama vähemalt ühe lapse, ma pean lõpetama ülikooli,  ma pean osalema vähemalt neljal näitusel …” jne. Tabav teos kaasaja survest inimesele, kellele pannakse mitmelt poolt peale raamid ja rangid. Kahjuks on probleeme, mis laienevad peaaegu kõigile. 

Erki Meistri näitus oli pealtnäha lihtne, monoliitne, tume. Koosnes ainult kahest videost. Ühes küsitakse vaatajalt: „Kas teie usute, et kodu on meie kindlus? Kas te usute, et sõjavägi teeb mehest mehe? Kas te usute, et naised on vägivaldsemad kui mehed? Kas teie  usute, et kõik saab alguse lapsepõlvest?” Jne. Tõsiselt ja järelejätmatult. 

Meister pani meheliku (heteroseksuaalse)  raskusega kahtluse alla „ürgsed” ja „mehelikud” väärtused nagu perekond ja sõjavägi, pidas neid vägivalla allikateks. Meistri meetod oli hüpnootiline: ta purustas, tilgutades musta vett kivile. Kohe ei saanud sellele pihtagi. Erki Meister ei esinda klassikalisi vähemusi, selles mõttes tal puudub „eelis”. Aga ta kompenseerib seda siiski oma hea psühholoogilise vaistuga. Nii saavutab ta puhtkunstilises mõttes rohkem kui Treimund, kes peab vaatajat enne  teavitama oma vähemusi esindavast rollist, et tema kunst efektsemalt mõjuks. Kuigi kunst on kunst ja inimene on inimene.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht