Seks, valed, kineetiline skulptuur ja videolint

Sandra Jõgeva

Maigi Magnuse isikunäitus „Läbi teeskluse ja mängu” kultuuritehase Polymer Kunstikonteineris kuni 11. IV. Öeldakse, et suurema osa kirjanike debüütteosed on autobiograafilised. Kunstnike esimeste suuremate isikunäituste kohta saab vaevalt sama öelda. Ja veel vähem on niivõrd valusalt isiklikke, oma lähisugulaste karaktereid lahkavaid ja iseenda pereajalugu analüüsivaid näitusi nagu Maigi Magnuse oma. Vaataja ette on laotatud lapsepõlv oma ema ja viimase samasoolise partneri ainsa lapsena, hiljuti Maigi Magnuse täielikuks üllatuseks välja ilmunud  poolõde ning pettumine temas. Ühe noore ja hariduseta, „alama” ühiskondliku klassi poole kalduva naise elu, seda poolõele Maigi Magnusele antud avameelse videointervjuu kaudu. Näitust kroonib kineetiline mulaažipõhine hüperrealistlik kineetiline skulptuur „Õde läheb peole”: videoekraani ees seisab sama noor blondiin aluspükstes ning tema pärani avatud suus liigub niiske ja äärmiselt eheda välimusega keel.

Tekkinud terviklikku ja löövat  üldmuljet rikuvad küll ülejäänud galeriid täitvad sama noore naise roosast plastikust valmistatud, rohmakalt viimistletud kehad. Õigemini küll neile kinnitatud kollased ja kriiskavad allahindlusesildid: „Ale!”, „19 aastat puhast ilu!”, „Ainult täna! Kaasa tasuta DVD!”. Liiga lihtne, liiga tudenglik, liiga kulunud klišee ja küllap on see roosa igas mõttes sildistatud plastmass valitud videot ning skulptuuri täiendama, kuna noorel autoril on hirm jätta galeriiruum  liiga tühjaks. Iseenesest on see hirm asjatu: näitusel on piisavalt teravust ning nii visuaalset kui kontseptuaalset ootamatust. Eesti oma Ron Mueck (Maigi Magnus on koos Rene Reinumäega väheseid eesti skulptoreid, kes töötavad hüperrealistlikus võtmes) klaarib oma lähisugulastega arveid inno- ja irjatähismaaliku julma otsekohesusega.

Igal juhul – paljastust ja melodraamat kui palju. Seda süvendasid näituse avamisele  kohale tulnud Maigi Magnuse ema ja teised naissugulased, oma näituse avamiselt põgenenud kunstnik ning viimase vastu sealsamas sõna võtnud ema. Aga iroonilisel kombel pole Maigi Magnuse eesmärk kritiseerida oma ebatavalist lapsepõlve – isegi vastupidi. Kunstnik rõhutab, et lesbipaari tütrena võib kasvada harmoonilises kodus, samas igas mõttes „normaalsest” perekonnast võib tulla pidetu ja eksinud inimene. Viimase näiteks on Maigi  Magnusel tema poolõde, kes räägib videos oma elust. Tüdruk, kes on kooli pooleli jätnud ning on „käinud” ainult kriminaalse taustaga noormeestega. Kuna elatakse väikses linnas, küsib tüdruku ema iga tema uue poiss-sõbra kohta kõigepealt, kes selle kriminaalhooldaja on …

Jooma ja suitsetama õppimine, peod ja kahtlast teed pidi Küprosele tööleminek. Harimatus ja naiivsus takistavad noorel naisel, kes on oma eluaeg tagaigatsetud poolõe lõpuks  leidnud, viimasega tegelikku kontakti saavutamast. Enamgi veel – ilmselgelt on Maigi Magnuse kultuurišokk oma õega kohtumisest tema näituse käimalükkav mootor. Kantud isiklikust vihast ja omajagu lapsikustki kättemaksusoovist, võib Maigi Magnuse esimest suuremat isikunäitust süüdistada julmuses ja teise inimese ärakasutamises ning tahtlikus naeruvääristamises. Ilmselgelt ei osanud kunstniku õde päriselt ette kujutada, millises  kontekstis tema videointervjuud ja tema ihult võetud kipsvormide abil valminud skulptuure eksponeeritakse ja kui hinnanguliselt seda võidakse võtta. Samas annab just see isiklikkus ja oma hetke suurima isikliku probleemi ühele kaardile asetamine Maigi Magnuse näitusele selle põhivõlu ja tugevuse. Võib isegi öelda, et mida ta oma peresuhetes kaotab, seda ta oma kunstis võidab.