Seks Vaalas ehk Täna öösel me ei maga

Maarin Ektermann

Noorte kunstnike näitus “Sex” Vaalas 2. – 20. V. Kuraator Andres Lõo, kunstnikud Tanja Muravskaja, Erkki Luuk, Ki wa, Anu Vahtra, Rene Reinumäe, Veronika Valk, Lotte Jürjendal, Mihkel Kleis, Rain Tolk, Marianne Kõrver, Taavi Eelmaa, Andres Tenusaar, Birgit Krullo, Erki Laur, Raul Keller, Katrin Essenson, Reet Aus, Jaan-Olle Andressoo, Björn Kowalski-Hansen, 0x00, Sex Tags, Franz Pomassl, Karolin Tampere. Arutelud: 3. V “Kunstnik vs kuraator”, inspireerituna Jaan Toomiku maalist “Oodates kuraatorit”, kõnelesid Karolin Tampere,  Rael Artel, Andres Lõo jt; 19.V “Kes tellib kunsti?”, inspireerituna Kumust, Ku-Kust ja kunstist, kõnelesid Raoul Kurvitz, Anders Härm jt.

Vaala galerii on initsieerinud uue seeriaürituse, mis “peab oluliseks noorte talentide toetamist, noorema kunstipubliku huvi tõstmist ning kaasaegse kunsti renomee suurendamist”1. Avalöögiks kureeris Andres Lõo grupinäituse “Sex”.

Võtta tühi tähistaja nagu noor kunst, panna see suhestuma teise, eriti kulunud teemaga nagu seks, kutsuda kokku suur hulk kultuuristseenilt tuttavaid seltskonnainimesi ning kõige tipuks lubada pressitekstis eesti kunsti kõigi eksistentsiaalsete probleemide lahendamist – nii suure mulli puhumine võiks kõlada päris kämbilt. Kas või paroodilise kommentaarina viimase aja noore kunsti defineerimispüüetele, eriti kui seda teha eragalerii kontekstis ning kui noore kunsti nimel võtavad sõna varajases keskeas etableerunud tegelased. Lubatud pretensioonikus jäi aga lõpuni välja mängimata.

Tundub, et kuraator oli püüdnud teha natuke klassikalist ülevaatenäitust, natukene paroodiat, natukene populaarset rahvaüritust, natukene avalikkust irriteerida. Umbes nagu paar aastat tagasi püüti filmiga “Täna öösel me ei maga” olla nii kriitikute kui publiku lemmik, paigutada end žanrite vahele ning publikumagnetina serveerida meie esimodelli näitlejana.

Paraku oli kõigis suundades astutud ainult arglikke samme, nii et tulemuseks jäi hulk kokkukuhjatud töid, mis puudutasid teemat suuremal või vähemal määral. Kuna ka kuraatoritöö ei andnud mingit lisadimensiooni, siis kokkuvõttes jäi asi nii vormilt kui sisult mütsiga löömiseks. Üliambitsioonikas serveering õhutab muidugi viimase hetkeni kahtlustama kuraatori kurikavalalt topeltmängu, kuid päästvat ülbust ei tulnud ega tulnudki.

Loosung tuua noor kunst galeriiseinte vahelt ja kunstioksjonitelt õue tuulduma2 on perioodiliselt korduv üleskutse, mis pakub kuraatorile magusa võimaluse olla uue põlvkonna presenteerija ja saada ka ise seeläbi värskeks ja radikaalseks. Formaalselt võttes oligi kõik korras: olid interdistsiplinaarsed tööd, ärritati kodanlast, võeti arutada alalised valuküsimused jne. Samas ei ole midagi ebaseksikamat kui noore kunsti teemaline diskussioon, mis suubub heietustesse, kuidas kunagi ei ole raha.

Miks siis üldse kogu asjast kirjutada? Tegemist on siiski tähelepanuväärse sündmusega, aga pigem aspektist, et Vaal on võtnud noore kunsti tutvustamise oma egiidi alla. Sellega jätkab ta progressiivse lipu kandmist olukorras, kus enamik teisi eragaleriisid on alles ametis kohaliku modernismi levitamisega. Loodetavasti tuleb samast sarjast näitusi veelgi ning tegemist oli lihtsalt esimese vasikaga.

1Näituse “Sex” pressitekst.

2Rida näituse pressitekstist. “Sex” ise oli siiski harilik galeriinäitus.