Sadismi õppetunnid

Erik Alalooga ja Eva Meyer-Kelleri etteaste puhul hämmastab kunstnike oskus valida publikuga manipuleerimiseks ootamatud päästikud ehk vallandada tapja.

URMAS LÜÜS

Erik Alalooga performance „I love machines and machines love me“ ehk „Ma armastan masinaid ja masinad armastavad mind“ 2. III ja Eva Meyer-Kelleri performance „Death is certain“ ehk „Surm on kindel“ 2. III ja 3. III Kanuti gildi Saalis. Üritused toimusid Goethe instituudi „Vabaruumi“ programmi raames.

Juhuse läbi sattus Kanuti gildi saalis ühele päevale kaks väga ühesuguse emotsiooniga performance’it.

Lapselik mängulust ja inimmasina võimumängud. Otsa tegi keldrisaalis lahti Erik Alalooga residentuuri esitlus „Mina armastan masinaid ja masinad armastavad mind“. Tunni aja jooksul sundis kunstnik seadmed põrgupiinu tundma. Ta käitus antiikjumalana, kes tunneb rõõmu oma loodud olendite hädamerre uputamise üle – ja ei päästa neid kurjast. Alalooga liikus residentuuri jooksul rajatud õuduste kambris ja rakendas masinate peal mitmeid keskajast tuntud piinamismeetodeid. Näiteks nägi vaataja nööri küljes tilpneva ja sahinal tühjadel eetrisagedustel surfava raadio tühjaks valguva liivakella kergenemisel keevasse vette langemist – tema kähin ja viimase hetke lühiste surma­praksed. Pannile praadima asetatud kõndiv mängurobot viskles aegamisi sulades tulisel raual. Kettidega aheldatud droon tegi jõuetuid katseid köidikuist välja rabeleda, kuni akuga koos rauges ka neljatiivulise plastiklinnu elujõud.

Alalooga sadistlikes võtetes kohtuvad lapselik mängulust ja inimese-masina võimusuhted. Lapse ja tema mänguasja side on märksa enamat, kui seda on kuivteaduslikult defineeritav subjekti-objekti aegruumi läbiv suhe. Ka oma esimesed sadismihood suuname ennekõike kannidele. Mäletan hästi, kuidas loopisime naabripoisiga mudelautosid vastu majaseina, et näha, kumb suudab põhjustada vingema liiklusõnnetuse. „Masinaid olen ise katki teinud lapsest saati. Siis tõukus see soovist näha, mis seal sees on. Nüüd teen seda lihtsalt selleks, et näha, kuidas see nurkaaetuna aeglaselt eluenergiast tühjaks jookseb, kuidas see ennast vastu betooni tükkideks rammib, lolliks läheb või lihtsalt minu aeglaste ja süstemaatiliste impulsside all puruneb. Selles vist on midagi maniakaalset,“ selgitab Alalooga tutvustavas tekstis.

Minu kõrval seisev väike tüdruk vaatab pannil kõrbevat ja abitute katsetega end päästa püüdvat robotit, kellel kunstnik parajasti lõiketangidega sõrmi küljest naksab, ja kurdab isale: „Miks ta seda teeb? Miks kõik naeravad? See ei ole ju naljakas.“ Oma sadistlike naerupahva­kute vahele tunnen lohutust, et kogu maailm vahest polegi veel hukas.

Kas meie loome masinad või loovad masinad meid? Selle küsimuse võib laiendada üleüldiselt esemelisele kultuurile. Nagu on tõdenud antropoloog Francisco Martinez seoses tarbekunsti- ja disainimuuseumis kureeritud näitusega „Laetud objektid“: „Mõnikord võivad esemed rääkida meile inimesest rohkem, kui too seda ise eales suudab teha.“ Tõesti, asjad pole vaid elutud objektid, vaid laetud poliitiliste, sümboolsete, sotsiaalsete ja emotsionaalsete väärtustega. Defineerime end läbi asjade. Luigi Pirandello näidendis „Heinrich IV“ kõneleb nimitegelane, kuidas ta jätab voodisse minnes koos riietega nagisse ka oma keisri staatuse. Ses näidendis on tegemist teatris valitsejat mänginud näitleja hobuse seljast kukkumisega ja tema peapõrutusest tingitud rollikonfliktiga. Hingehämarustes toimuva leevendamiseks loovad sugulased talle keisripalee koopia teenrite ja õukonnaga. Tekib samastumise võimalus. Lööklausele, et oled see, mida sööd, võib lisada, et oled see, mida omad ja tarbid. Loome uusi asju, sest meil on neid vaja. Vajadused tulenevad meie loomusest. Vajame raadiot, et peletada üksildust.

Lapsena vajame mänguasju, et need aitaksid õhutada kujutlusvõimet. Vajame neid täiskasvanunagi. Kunstis juhtub ikka, et ühel ajal hakatakse tegema samasuguseid asju. Teaduses leiutatakse üksteisest sõltumata maakera eri poolel paaripäevase vahega täpselt sama asi. Ütleme, et asjad on õhus. Seetõttu tundub, et vaba tahe on midagi märksa keerukamat, kui tavatseme oma vabadust ette kujutada. Sünnivad asjad, mis sünniksid paratamatult, et seejärel meid uuesti sünnitada, või vähemalt ümber defineerida.

Valuoiged käsikäes naeruturtsatusega. Nii juhtus ka Kanutis. Ülemöödunud laupäeval astus Alaloogast pool tundi hiljem suures saalis lavale Saksa etenduskunstnik Eva Meyer-Keller performance’iga „Surm on kindel“. Ruumi keskel asetses kaks lauda. Etenduse peategelasteks oli paras karbitäis värskeid ühele lauale ritta seatud maasikaid, mille kõrval olid igapäevased objektid: triikraud, välgumihkel, õhupall, nööpnõelad, mänguauto … Pannud ette valge põlle, võttis kunstnik üksteise järel maasikad ning asetas need tühjale valge linaga kaetud lauale, imiteerides tarbeesemete abil maasikate kallal julmi mõrvastsenaariume. Valgest peolauast sai tapalava. Nõiaprotsess tikkudest laotud tuleriidal, üleskeeratava mänguauto istmetel üle lauaserva kuristikku langemine, tulise triikraua alla asetatult tekkivad põletushaavad, pürotehnilise pauguga plahvatusel murdosa sekundiga toormoosistumine. Maasikate punane mahl nõrgus linale ja põlle sisse pühitud käed jätsid mõrvarlikke verevaid jälgi.

Mõlema etteaste puhul hämmastas mind kunstnike oskus valida publikuga manipuleerimiseks ootamatud päästikud. Päästik pole see, mis tapab, päästik on see, mis vallandab tapja. Püstoli puhul asub päästik kõige loogilisemas kohas. Näitleja haarab relva, suunab vaatajale, vajutab. Lask on kindel. See ei üllata meid. Varem või hiljem teeb õudu õhutava manipulaatori sõrm saatusliku liigutuse. Või siis ei tee. Ikka ei üllata. Aga on ka märksa nutikamaid päästikuid, mille põhjus-tagajärg pole nii iseenesestmõistetav, peitub tähenduskihtide vahel. See vallandab kuuli relvas, mis ei asu ründaja käes, vaid meis enestes – ja tabab äratundmisena.

Mõlemad kunstnikud kasutasid publiku keha peegelneuroneid. Neuro­psühholoog Giacomo Rizzolatti eestvedamisel avastatud peegelneuron on kinkinud elusloodusele empaatia ja õppimisvõime. Meid ümbritsevate olendite imiteerimise kaudu omandame keele, sotsiaalsed sidemed, oskuse ühiskonnas toimida ja palju muud. Asetades amputeeritud jäseme asemele peegli, kust paistab, nagu oleks jalg alles, on meditsiin õppinud võitlema fantoomvaluga. Enne teaduspõhist maailmapilti tundsime seda olematut koodijuppi oma kehas elava olendina. Alateadlik ühendus ümbritsevaga. Silm silma, hammas hamba vastu. Valu valu vastu. Alalooga tulisel pannil visklev robot ajab mul turja kuumaks, Meyer-Kelleri raudse neitsi kombel knopkasid täis pikitud seintega plastikust joogitopsi suletud maasika „veriseks“ kloppimine paneb naha kripeldama. Kas pärast seda, kui olen omajagu aktiivselt vaadanud performance’i-kunsti, on mul endiselt sedavõrd madal sotsiaalne valulävi? Ei usu. Ka teised oigavad. No nii naerupahvakate vahele. Samal laval kaks kuud tagasi tunni jagu agooniat tulistanud Maria Metsalu „Mademoiselle x“ ei pannud isegi kulmu kergitama. Veristes surmavannides jäi punane morss ikkagi morsiks. Meyer-Kelleri maasikamahlane põll vallandas aga natsilaborite inimkatsete ja tapamajade seoste tulva. Õige päästik. Kuul tabab enne, kui seinalt püss haaratakse.

Ennist mainisin ka valuoietega käsikäes käinud naeruturtsatusi. See juhatab meid inimloomuse teisele kaalukausile. Kindlasti polnud ma ainus, kes põlevate silmadega maasikate valust toitus. Oi, kuidas žiletitera õrna nahka nülib. Veel. Kunstnik kallab maasika Stroh 80 pudelist alkoholiga üle ja süütab selle läbi välgumihkli leegi deodoranti pihustades. Ja, väga hea. Näe, läheb akna juurde, avab selle, asetab maasika hingede vahele, surub kinni – punast mahla nõriseb aknalauale. „Ai, see oli hea,“ hõikab Kanuti kunstiline juht Priit Raud. „Äh, väga hea,“ kinnitab ta kõrval Vormsi Enn. Vaatamata valuaistingule on rahuldus seda suurem, mida dramaatilisemalt maasikas oma verise lõpu leiab. Mis järgmiseks? Kas ikka pritsib ka? Ja kuigi olukorra banaalsus võib lugejas, kes pole etendust näinud, õhutada skeptilisust, siis ehk polegi floorana lahterdatav sedavõrd tuim tuulte, põudade, vihmade ja sõnniku meelevallas asetseja. Teadlased on ajapikku avastanud taimedel enamiku loomariigile omistatavate meelte paralleelid, võime suhelda ja märguandeid saata, võime mäletada ja ennast vastavalt oludele kohandada. Seetõttu on meil lavaruumis maasikaga märksa lihtsam samastuda, kui vormilt ebamäärase kivirahnuga. Nagu ütleb kunstnik oma saatetekstis: „Nende mahl on punane kui veri. Kui neid kohelda nii, nagu inimesed kohtlevad teisi inimesi, siis muutuvad need inimesteks või vähemalt elusateks asjadeks, mis kutsuvad endaga samastuma.“

Ja ma samastusin. Omamoodi Milgrami katse, kus uurimisalune pidi käsule alluma ja andma teisele järjest võimsamaid elektrilööke. Kuigi juhtmetega ühendatu vaid teeskles keha läbivaid valulööke, siis ka enda üllatuseks avastasid katses osalenud, kui varmalt olid nad leppinud kaaskodanikule lõpuks surmavate laengute andmisega. Meie ju praegusel ajal nii ei teeks? Me oleme inimesed ja seega inimlikud. Aga mis siis, kui ka julmus on empaatiaga samaväärselt inimlik nähtus? Kardan, et mul küll seda meelekindlust ei pruugi jaguda, et mõne tulevase julma genotsiidi epitsentrisse sattudes end varmalt riigivastaseks kuulutada. Selline massipsühhoos tabab meid alati ootamatult, vajutab varjatud päästikutele. Ühel hetkel avastame end fotolt, kus puki otsas seisab elektrijuhtmetega mees, must kott peas. Käsule alludes komplekteerime vangilaagris numbrite alusel surmasaadetuid või ajame kopaga kinni massihauda, täites vaid väikese hammasratta rolli suures süsteemis. Mina ju neid ei tapnud. Kui neid ei oleks tapetud, oleks nad minu tapnud. Selle tapamaja ukse oleks võinud ükskõik kes kinni keerata. Tapetute nimekirja kontrollides polnud seal numbrite kõrval nimesidki. Üks on igatahes kindel. Surm on kindel.

Erik Alalooga performance „Ma armastan masinaid ja masinad armastavad mind“ Kanuti gildi Saalis 2. III.

Mihkel Urmet

Eva Meyer-Kelleri performance „Surm on kindel“ Kanuti gildi Saalis 2. III ja 3. III.

Annika Üprus

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht